Täna kuulete teist osa saatest müüt või tegelikkus ja juttu tuleb loomadest. Stuudios on bioloog Georg aher ja Marje Lenk. Alustame saadet kohalast. Seda Austraalias elutsevat looma peavad paljud karuks. Ma ei teagi, miks teda karuks peetakse. Natukene karu meenutab, aga tal on karuga küll väga vähe vähe ühist. Koaala on ju tegelikult kukkurloom ja kunagi oligi eesti keeles selline nimi, kukkurkaru, tegemist on ikka klassikalise kukkurloomaga, kukkurloomad on siis teada-tuntud sellised, kellel see poeg sünnib hästi abituna. Mõne nädala vanusena ronib kukrusse, seal kasvab siis kuni kuus kuud, enne kui ta sealt siis jälle välja tuleb. Ja see kolan tegelikult imelik loom. Ta on imelik loom, sellepärast et ta sööb niisuguseid asju, mida enamik teisi loom üldse ei söö. Ta sööb eukalüptilehti enamiku loomade jaoks, ta on eukalüpti kui mitte surmavalt mürgine, siis vähemalt nii mürgine, et kõhu teeb lahti küll ja nad seda süüa ei taha. Koaala istub päevad läbi eukalüptipuu otsas ja, ja sööb neid lehti hea meelega, kusjuures söömise tava on targa vaga kummaline, nimelt ta kontrollib iga lehte eraldi, ta võtab selle lehepuu küljest, nuusutab teda. Me oleme piltidel või keegi ka elusalt näinud koaalad, siis me näeme, et tal on selline omapärane suur nina ja hästi tundlik ninatundlik haistmine. Ja siis ta nuusutab iga lehe üle ja kui see leht on õige lõhnaga ühesõnaga temale söögiks sobib, sööb selle ära, kui sellega midagi viltu, kuidas ta viskab selle lihtsalt maha ja seda ta teeb eukalüptipuu otsas ja teeb seda tihtipeale väga kõrgel võimeline sööma kusagil 45 meetri kõrgusel ja seal üleval puu otsas on kõva tuul, nagu ma isegi lähme kuhugi vaatetorni, siis näiteks Eestimaal olevad vaatetornid on tihtipeale sellised, ta on küll jämedates palkidest esitatud, aga me seal päris tipus oleme, siis natuke tuult on, siis torn kõigub ja need, kes siukest kõrgust ei kannata, siis see kõikumine võtab neil jalad nõrgaks. Koaala elab seal kõrgel üleval suhteliselt peenikeste okste vahel ja selleks, et ta siis kopsupõletikku ei saaks, mõnda teist külmetushaigust siis kui aladel on selja peal just nimelt selja peal see, mis tuule kätte on hästi paks ja tihe karvastik. Ja teadlased on ära mõõtnud karva paksuse ja tuulepidavuse kõikidel austraalia loomadel ja selgub, et Ühelgi teisel kukkurloomal elab ta siis puu otsas või, või maapinnal ei ole nii tihedalt nii hästi tuult pidavat karvastiku kohalalon. Et selles mõttes on ta võib-olla jälle natuke karu, saad mälest, karul on ka hästi tuult ja, ja ka vihma pidav karvastik kohana on üldse imelik loom. Kui me teda lähemalt vaatame, siis, siis näiteks me näeme, et, et tal on tagajalgadel neli varvast ja nendest neljast veel, kes on omavahel kokku kasvanud, see pöidla osa, mäe suur varvas. Et see on niisugune ilma küünetas, imelik, hästi kaugel teistest läinud ja siis esimene teine varvas sealjuures on omavahel kokku kasvanud ja need küüned on ka kokku kasvanud pikka aega teadlaselt mõistatused, et miks tal niukseid imelikke tagajalgu ja taga varbaid vaja on ja siis selgus, et et need on ideaalsed kammimise varbad, selleks, et oma seda tihedat kasukat korras hoida, tagajalaga ennast siis kraapida ja sealt ka parasiite välja tõmmata, siis kasutab ta just kahte kokku kasvanud varvast. Ja siis esikäsi on hoopis teistsuguse ehitusega kui teistel loomadel, nimelt on tal ka üks sõrm nihkunud pöidla kõrval, nii et paistab, nagu oleks tal kaks pöialt. Ja seda kahte pöialt on tal vaja jälle selleks, et tugevasti oksast kinni hoida. Meiega hoiab ja siis me paneme neli näpu, ühelt poolt, pöial läheb neile vastu, aga temal on nagu kaks sõrme kolme vastas ja sellega saab ta siis seal puu otsas ennast hästi kinni hoida ja seal puu otsast noh, tema elu möödukidega meelsasti alla ei tule. Ja kui ta magab, siis tal ei ole üldse pesa, nii nagu enamikel puu otsas elavatel loomadel vaid tema magab, nii et tõmbab pea ja, ja keha niimoodi hästi küüru klammerdub siis oksa külge, need varbad ja sõrmed võimaldatas hästi kinni hoida sellest oksast. Ja seal ta tukub, sihuke nagu väike pallikene ja tuul kõigutab teda alla, ta enamasti kuku väga harvad juhused, kui koaalad puu otsast alla potsatab. Pärismaalaste keeles koaala tähendab tegelikult seda, et seal loom, kes ei joo ja ongi teadlased kindlaks teinud, et see koaala saab suure osa maa veest peaaegu kaks kolmandikku oma veetarbest, saab nendest samast eukalüptilehtedest ja, või päris pikka aega seal puu otsas olla, ilma alla tulemata, jooma minema. Tänu sellele, et ta pressib siis selle v või saab oma veevajaduse rahuldatud nendest nendest lehtedest, nii et kui me rääkisime kaamelist, kes pikk kaega joomata olla, siis koaala angaamelile täiesti võrdväärne partner, tema võib täpselt samamoodi suhteliselt pikka aega olla ilma joomata Ta ja, ja midagi temaga ei juhtu. Ja kui see kohale siis seal puu otsas toimetab, siis ühel heal päeval saad need lehed otsa, siis on tal vaja uusi lehti, uut toitu. Ja siis tal on kaks võimalust, ta hüppab teise puu otsa ja seda teeb ta päris osavalt. Või siis, kui seda puud läheduses enam ei ole, kuhu hüpata, siis ta tuleb puu otsast alla ja maa peal liigub ta suht kohmakalt. Noh, Austraalias näiteks olevat väljas ka liiklusmärgid, mis hoiatavad siis koaalade ees teel kängurud eest, hoiatavad märgid on ka koaalade eest hoiatavad. Aga samas on ta jälle võimeline ka väga kiiresti liikuma, kui tal vajadus, kui keegi teda jälitama hakkab, siis ta liigutab ennast märkimisväärse nobedusega ja jälle Austraalia uurijad väidavad, et ta on võimeline jooksma sama kiiresti kui küülikud ja jänesed, et ei jää neile kiiruselt alla. Et see kala on jah päris põnev tegelane, aga kahjux karuga ei ole tal väga palju sugulust, muudkui kui see, et kunagi eestimaalast nimetasite, koaala karuks ja ta väljanägemiselt veidike meenutab seda karuga võib-olla kõige rohkem meenutab ta karu just tänu kõrvadele, tema kõrvad on siuksed, ümarad enam-vähem nagu karu. Ilvesest liigub selline legend, et ta varitseb inimest puu otsas ja ründab selja tagant. Kui palju tõttu selles loos. No enamasti kipub see olema müüt, sellepärast sest et ilves nagu enamik kaslasi ikkagi hiilib oma saagile lähedale maa peal. Aga ilmselt on paljud inimesed ilvest näinud puu otsas küll ilvesed liiguvad hea meelega puu otsas, nad on päris osavad ronijad ja enamik uurijaid siiski väidab, et, et ilves läheb puu otsa selleks, et et kas siis läheb peitu kellelegi ees, seal on hea rahulik ära olla või läheb ta sinna puu otsa sellepärast et natuke ümbrust uurida, sest nagu me ise teame, kui me tahan mingist vallast head ülevaadet saada, siis me vaatame seda kõrgemalt, aga saagi püüdmiseks ilves siiski kasutab maapinda, enamasti ei saa välistada, et ta näiteks puu otsast ka kunagi kellelegi kaela hüpanud. Kindlasti on selliseid asju ka ette tulnud, aga uurijad? Ta arvates ei ole see tema põhiline jahipüüdmise viis, vaid ikkagi põhiliselt hiilib ta maad mööda oma ohvrile lähedale ja siis viimasel hetkel sooritab ta päris pika hüppe ja need hüpped on tal ikka aukartust äratavad seal kolm, neli, isegi viis meetrit on need ilvese hüpped pikad. Linnalähedastes aedades ja ka tänavatel võib aeg-ajalt kohata metsloomi. Metsloomad on isegi linnadesse eksinud ilves ilmselt väldib rahvarikkaid kohti. Ma arvan, et linnad on suht välistatud ilveste jaoks, et ma ei ole isegi kuulnud ühtegi juhust, et ilves oleks näiteks linna eksinud, ta väldib, linnasid. Aga asulaid, väiksemaid asulaid ta küll ei väldi. Mul endal on kogemus, et igal kevadel või vähemalt üle kevadet minu lille peendates on ilves jäljed, ilvesed on seal siis läbi läinud ja jätnud oma jäljed lillepeenarde peale. Võrumaa kandis Võrumaa kandis, jah, jaa, ei uskunud keegi, et see ilves on arvates küll lumi sulanud ja kassijäljed suureks teinud või et võib-olla mõni suur koer seal käinud nomis ilvesest, mis juttu ma räägin. Aga siis mul on üks varas kamisega naabrimees, kes hommikuti tuleb varakult välja, kui ta siis oma silmaga nägi ilvest sealsamas lähedal, siis ta jäi uskuma küll. Silves jalutab seal maja ümber, aga loomulikult on need läbi Endale, ta ei ela seal pidevalt kuuri taga näiteks või nurga taga metsas, vaid, vaid need on ilmselt läbirändel olnud ilvesed. Need rändeterritooriumid on päris suured, et jumal teab, kust ta tuli ja ja kes teab, kuhu ta läks. Aga ta võib asulasse sisse tulla, aga suurem tõenäosus on teda mingitel metsaretkedel kohata, kuigi tegemist On äärmiselt ettevaatliku loomaga, nii et see ilvese nägemine metsas on suur juhus ja õnn, pigem õnn selle pärast, ega ilves inimese suurust looma või inimest tavaliselt ründama ei tule. Ta ehmatab samamoodi, meie enamasti tema kuuleb meid ammu enne, kui meie teda kuuleme, püüab minema minna, aga kui keegi juhtub nägema metsas niimoodi ettevaatlikult liikuda Silvest, siis võib öelda, et tal on vedanud ja ma arvan, et Eestimaal neid metsas ilvesenägijaid on suhteliselt vähe olnud. Räägitakse, et koerad ei erista värve. Kas see on tõesti nii või on tänaseks teadlased selle väite ümber lükanud? See on niisugune keeruline küsimus, sellepärast et me kõik teame, et koertel ja huntidel on mustvalge nägemine. Me oleme sellest kuulnud ja tegelikult on nagu raske ka teada saada, täpselt, mismoodi nad seda maailma näevad. Me saame seda teada nagu kaudsete meetodite järgi. Sellepärast koerad ei oska meile jutustada, missugune see maailmavärv on, mida nad täpselt näevad. Aga viimase aja uuringud on näidanud, et päris värvipimedad nad ei ole, et nad teatud värve näevad ja see värvinägemise spekter on neil sinna Bioletse ja sinise poole nihutatud. Et nad on suutelised eristama halli väga erinevaid toone, palju rohkem kui meie ja, ja see on neile vajalik tõenäoliselt selleks, et enamus Nad tegutsevad hämarikus ja selleks, et seal hämarikus jahti pidada. Jaht on niisugune täppistöö tegelikult, ega seal huupi nagu joosta ja hüpata ei saa, et seal pead seal väga täpselt fokusseerima selle hüppe ja, ja täpselt nagu analüüsima seda pilti, mida sa näed ja, ja seda ruumi ka selgelt nägema ja seal on siis selline mustvalge nägemine enamasti teravam, kui ta värvinägemine on. Ja sellepärast siis arvatakse, et koerad ja hundid näevad teatud värv tõenäolisust, siukseid, viletsaid ja ja ei näe nagu kollast ja punast värvi nii väga hästi. Aga päris täpselt me seda seda ei tea, need on praegu oletused ja, ja tasapisi me hakkame sellest võib-olla kuulma ja teada saama, kui me suudame välja mõelda, kuidas Neid uurimisi täpselt teha või välja mõelda sellised katsed, millega me suudame siis kindlaks teha, mis värveda parajasti eristab. Kui me paneme punase sinise kaardi talle ta võtab sinise pealt ja punase pealt ei võta, siis ei tõesta tihtipeale seda, et punast värvi näe vaid võib-olla näeb seda teistsuguse halli toonina, mida meie ei suuda jälle eristada. See on jah veel päris läbi uurimata asi aga praeguse aja teadmised ütlevad jah, et ta natukene värve näeb ja oluliselt teistsuguseid, kui meie. Aga seda me teame kindlalt, et härg punast värvi näe. Jah, niimoodi väidetakse küll, et tema ei näe punast värvi. Ja see, kui härjavõitleja lehvitab härja ees punase mantliga, siis see on rohkem nagu Meile mõeldud signaal, meil on huvitavam kui see punane. Sel efektse kirju kostüümi juures on. Aga härjal pole sellest sooja külma kas punane või roheline või peaasi, et see mantel ta nina ees liiguks ja teda üles ärritakse. Teda ärritavad tihtipeale ka need torked. Ma ise ei ole väga suures vaimustuses sellest härjavõitlusest ja ja ei ole teda kunagi ka vaadanud ja ilmselt ei lähe ka kunagi vaatama. Filmides ka ei vaata. Aga nii palju, kui ma lugenud käinud olen härjavõitluse kohta, siis jah, härg vigastatakse ära ja iga loom, kes on vigastatud ja haavatud, siis ta läheb vihaseks ja siis lõpuks see mantel teda Täpse liikuv objekt, noh, eks ta siis seda ründabki, aga sellel punasel värvil mingi eriline tähendus härja jaoks on. See on rohkem niisugune multifilmide ja koomiksiteema kui tõsiseltvõetav. Kui jutt juba nägemise peale läks, siis on teada selline fakt, et šimpansid on ainukesed loomad, kes tunnevad end peeglist ära. Kuidas sellesse fakti suhtuda? Päris kindlalt ei saa väita, et see nii on, sellepärast et neid katseid peeglitega ja loomadega on tehtud väga erinevaid. Ja šimpansil on tõesti nii, et šimpans silmitseb ennast päris tähelepanelikult ja kui, kui tal näiteks on tehtud mingi muutus. Ma tean, ühes katses näiteks värviti tal üks põsk, eks silma pealne kulm ära teist värvi. Siis ta vaatas ennast väga niimoodi imestunult seal peeglis ja hakkas neid kohti katsuma enda peal, mis olid siis teistmoodi värvitud, see tähendab, seostas seda, mida ta peeglist nägi iseendaga, et ta ei vaadanud seal mingi teine imelik ahvi ei hakanud selle peale siis kuidagi imelikult käituma, seostas seda iseendaga, aga sarnaseid katseid on tehtud näiteks paavianid ja ka väikeste Tamariinidega ja selgub, et ka nemad suudavad ennast kuidagi peeglis identifitseerida. Nii et nad hakkavad ennast tähelepanelikult uurima, kui näevad, et seal peegelpildil midagi viltu on. Nii et, et vist ei ole šimpansid ainsad loomad, kes suudavad ennast peeglist identifitseerida. Ja nüüd on veel teada katseid, kus kus on püütud peeglit näidata näiteks veeintelligentsete loomade delfiinidele ja delfiinid paistavad, et tunnevad täpselt samamoodi iseenda seal peeglis ära. Nii et neid loomi, kellel on see selline minateadvus suudad ennast nagu ruumis paigaldada ja tunnevad enda ära mingisuguses sellises nende jaoks võõras keskkonnas, nagu peegel on. Et see ilmselt ei, ei puuduta ainult inimahve vaid see puudutab ikkagi ka teisi ahve ja suht intelligentseid, mereimetajaid, delfiine see on jällegi selline poolik uurimise teema praegu, noh, kui palju ikka neid peegli uuringuid nüüd erinevate loomadega tehtud võib-olla, et mõne aasta pärast või aastakümne pärast me teame sellest jälle oluliselt rohkem. Kui neid uuringuid on rohkem tehtud hetkel neid uurima, mis on tehtud vähe ja, ja mida rohkem uuritakse, seda rohkem neid loomi saab olema, kes ennast identifitseerivad. Olen vahel vaadanud näiteks kassi. Kui ta peeglist mööda kõnnib ja peegli ees istub, siis võib jääda mulje. Noh, see ei ole katse, vaid see on lihtsalt mulje, et ta seda teist looma, keda seal peeglis näeb, ei pea mingiks suguseks võõraks kassiks, vaid kui ta ei pea iseendaks, seda siis vähemalt väga hea lähedane tuttav kass, kellega ta püüab hästi läbi saada ja, ja no ütleme, kui kaks kassi ühes korteris koos elavad, siis Kask, kes teda peeglist vaatab, on ka seesama sama kass, kes temaga koos elab, kelle suhteliselt vihavaenu nagu üles ei näita. Aga ega ma ei tea, mida ta tegelikult seal peeglis näeb, et see on minu, minu arvamus, et, et äkki näeb ta ise ennast, tunneb end ära. Räägitakse, et šimpansid kaotavad peale aeg juukseid samamoodi nagu mehed. Kas selle kohta on mingeid uurimusi? Vot sellele väitele mina ei ole kusagilt leidnud mingisugust kirjalikku kinnitust, et see nii oleks. Ja kui me nüüd vaatame, millal siis need juuksed meestega ära langevad, siis enamasti on selle põhjuseks see, et see inimene jõuab teatud ikka ja näiteks ilmselt taanlaste hulgas ei olnud vaju Kromaniooni inimeste hulgas palju ilma juustuta inimesi, sest nad ei elanud nii kaua, et need juuksed hakkasid ära kaduma. Ja tegelikult noh, kui me vaatame inimest tervikuna, see inimene on üldse kummaline loom ilma karvadeta on, on suhteliselt vähe ja need on suures osas pähe meil koondunud. Vaatame nüüd inimese eestlasi kõige lähem mad, inimese eellased on šimpansid ja nende hulgas siis veel fonoobod kääbusšimpansid siis šimpans Ponoopo teineteisest erinevad ka sellepärast, et üks on oluliselt karvasem kui teine sponobol, palju vähem karvane ja teadlasi, on see asi huvitav päris pikka aega, et miks nad siis ei ole nii väga karvased, miks nemad oma karvad on ära kaotanud, nad elavad enam-vähem samades tingimustes, ei ole veel soojem ja teisel külmem, aga et miks need karvad ära on kadunud ja ega sellel ei ole siukest ühest selget vastust, et asi on nii ja kui seda asja siis on püütud seletada ta siis üks seletus on näiteks see, et et Ponobot on tunduvalt sotsiaalsemad ja vajavad rohkem hellitamist, hellitus jõuab selle objektini paremini, kui seal on vähem karvu vahel ehk paljast keha parem silitada kui karvadega keha. Ja see kehatundlikkus on siis suurem jääd Ponobot. Noh, sellepärast ongi ilmaga arvavad, et neil on see niisugune säilitamise vajadus ja üksteise puudutamise vajadus tunduvalt suurem kui näiteks šimpansid. Ja tasapisi on see evolutsioon kulgenud selles suunas, et kas on siis rohkem silitatud neid valitud, neidki parem silitada vähesemate karvadega või kuidas on toimunud, aga et see nagu on üks põhjus ja sülitatakse tegelikult kogu keha piirkonda nelja, et nad üksteistmoodi hellalt paitavad. Teised uurijad jälle väidavad, et see on kuidagi seotud seksuaalsusega, kuna Ponoobod erinevates Impatsitest paarituvad hoopis teistmoodi paarituvad, nii et neil on näod vastakuti. Et seal oleks tugevam erutus, et siis on vähem karvu need, et see on tingitud nende sellest oma paaritumise tüübist. Kuidas see asi tegelikult on, ega me täpselt ei tea, nii et miks me sellised oleme, nagu me oleme, ega seda on päris raske teaduslikult seletada, sest ilmselt oleks meil tunduvalt mugavam, kui meil oleks nüüd karvu rohkem. Milline kokkuhoid oleks tegelikult eriti siin põhja pool elades võib-olla Aafrikas on see jah, ükskõik, kas on karvu või mitte, aga aga siin põhja pool oleks meil tunduvalt mugavam niimoodi karvasena ringi joosta. Kuluriiete peale oleks oluliselt väiksem. Delfiinidega kui inimeste päästjatest on palju kirjutatud ja räägitud. Nii et see on tõsi. Juhuseid on olnud, kus delfiinid on inimesele appi tulnud ja on siis aidanud inimese kaldale. Ja on teada ka seda, et näiteks delfiinid aitavad 11, aga aitavad ka vahel inimesi, kui haid ründavad, et siis ka näiteks on päris konkreetsed juhtumid, tead Austraalias, kus inimene sattus hairünnaku ohvriks ja siis tulid järsku delfiinid ümbritsesid selle inimese siis sellise rõngana ja peletasid haid eemale. Üks juhus oli kohe selline, päris teadlik tegevus on, on seal kirjeldatud, kus kõigepealt Hay pures inimestest, tuli delfiin, hakkas seda inimeste kaitsma, siis tuli teine, teine läks korraks ära, kutsudes nagu kolmanda veel juurde, siis jäid nad kahekesi selle inimese juurde, see kolmas läks eemale, kutsus veel delfiine kokku ja lõpuks oli terve parv delfiine seda inimeste ümbrutsemas ja hai lahkus sellest piirkonnast ja see haavatud inimese, noh, teda aidata siis ka veepinnal püsida, niiet saadeti ta randa ja, ja seal ta siis sai abi, lai hammustuse korra, nii et seda me võime rääkida. Delfiinid kaitsesid inimest, iseküsimus on see, et miks nad seda teevad. Et vaevalt, et nad nüüd tulid, seda sellepärast, et oli hea inimene või mulle inimesed meeldivad ja ma tahan nendest hoolitseda, nad peavad, võib-olla, võib-olla jälle see on oletus, seda inimest siis ka oma karja kuuluvaks ja aitavad teda kui ühte oma karja liiget. Ta on ka selline ümmargune, et tal ei ole sabaga, muidu ta näeb sihukse ümara nalja ja ja püüavad teda siis aidata ja, ja siuksed legendid, kus delfiinid poeet päästnud ja uppujatele appi tulnud, tegelikult on juba vanast Kreekast tuntud erinevates müütides ja, ja lugudes on seda delfiini abivalmidust siis kirjeldatud juba Vana-Kreeka aegadest peale. Aga delfiinid ei ole ainsad, kes seda teevad. Delfiinide kõrval näiteks on täheldatud, hülged on samasugust käitumist üles näidanud, jooni inimest püüdnud vee peal hoida ja teda randa saatnud. Kui inimene vees hädasud, et see võib-olla jälle iseloomulik helistele karjaloomadele, kes püüavad omasuguseid ja enam-vähem samasugusena välja nägevaid olendeid siis või oma karja liikmeid kaitsta, nende eest hoolitseda, toetada siis, et nad ära ei upuks. Kas me saame siin rääkida altruismist sellisest eneseohverdusest ja aitamisest? Vaevalt, aga mis seal taga täpselt on ja kuidas seda niimoodi väga rangelt teaduslikult seletada? Ma ei tea, aga õnneks meil ei ole ka väga niisugune tõsine teadussaade praegu käsil, et me räägime keskööl lugusid loomadest ja, ja selle tõttu võime natukene fantaseerida. Mõned loomauurijad väidavad, et inimeste päästmine on delfiinide jaoks tegelikult mäng. Neile meeldib mängida. Jah, noh, võib-olla, et on ka mäng, ma ei julge seda siiski päris mänguks pidada, sellepärast et ta väljub nagu sellest tavalisest vallatlemise piiridest, et loovad, mängivad täiesti ja hullavad seal vees. Need, delfiinide kuulsad väljahüpped, mida ilmselt need inimesed, kes Vahemerel on käinud, suvitamas või siis kusagil kaugemal on ise ka näinud. Noh, ega ma ei tea, miks nad seal veest välja hüppavad laevu saadavad laevade kõrval tihtipeale kargad veest välja. Neile ilmselt meeldib nii, miks saarmas talvel liugu laseb või? Või mõned muud sellised juhud, noh kasvõi vaatame, kui kellelgi on lemmikloom, koer või kass, miks ta tihtipeale käitub täiesti mõistusevastased. Koer, kes lihtsalt jookseb mööda hoovi ringi, nagu oleks ta ühtegi segi läinud, keerab ringi rattasse ja siis tuleb teie juurde on niisugune täiesti normaalne koer jälle edasi, aga mingi hetk on ta nagu segi läinud ja samasuguseid hullusi teevad ju, kassid jaurutab kas rahulikult sul õues või toas järsku jookseb saba seljas näiteks puu otsa ja siis tuleb väärikalt seal jälle puudust tagasi jalutab jälle väärika sammuga, saba püsti edasi, et noh, miks ta seda teeb, ega me ei oska päris täpselt öelda. Ja kas see mäng või on tal mingisugune tõsine põhjus seal, miks ta siukseid asju teeb. Ta ei räägi meile, kui me tema käest küsib. Delfiini, me ei pea vees kartma, ka krokodilli eest tuleb küll hoiduda. Üks õppis krokodillide kohta, liigub on see, et kui ta inimese ära sööb siis ta valab pisaraid. Kuidas nende krokodillipisaratega Loodon. Nendega on nii lood, et vaevalt et krokodill nüüd väga suurt südametunnistuse piina tunneb ja nutab, sellepärast kui ta kellelegi ära sööb. Mind ei ole suutnud seni keegi veenda selles, et krokodill nüüd väga kahetseks, seda aga pisaraid jah, tal on ja pisarad on seotud tegelikult rohkem küll erinevate ainete jälitamisega organismist. Need ained lihtsalt, mis siis tekivad tals, jälitussüsteem ei ole väga täiuslik näiteks kui imetajatel ja siis soolasid tuleb pisarate kaudu, meiegi tunneme, pisarad on soolased ja temal ka teatud soolad eritatakse pisarate kaudu, nii et südametunnistuse piinadest rääkida. Krokodilli puhul ei saa ja inimesed üldse tema nagu põhitoit ja on nähtud neid pisaraid ka siis, kui ta ei ole üldse kedagi söönud või on näiteks mõne anti lobi või sebra ära söönud mõne linnu, sest talle toiduks on sattunud pisikeste krokodillide puhul näiteks konna nahka pannud siis on ka pisaraid nähtud. Kui see kahetsusest tingitud oleks pisarate voolamine, siis krokodillid vaesekesed, muud ei saakski teha, kui nutest nad söövad päris palju, eriti siis, kui süüa on nagu süüa ei ole, noh siis nad on ka võimelised pikka aega nälgima, et nad on sellised vastupidavad loomad ja näiteks Aafrikas jõgede juures, kust lähevad läbi suured muude ja sebrad rändeteed, seal krokodillid söövadki praktiliselt korra aastas söövad kõhu kõvasti täis ja järgmine kord söövad siis, kui need loomad rännakut jälle tagasi tulevad see vaheaeg võib-olla pool aastat umbes kord-kaks aastas süüa ja enamik aega siis olla ilma söömata. No kui tal kõht täis on, siis võib arvata, et ta inimest ei ründa. Selles suhtes ma ei ole nii väga veendunud, et ta ei ründa, krokodillid kipuvad ikkagi ründama päris tihedasti, sest nad suht aplad, loomad ja kui ikkagi toit neile väga lähedale tuleb, väga isuäratav on, siis nad ründavad ja, ja tihtipeale need ründajad ka sellepärast, et nad pelgavad, et see võib neid ohustada näiteks krokodillid, suhteliselt agressiivset pesakaitsjad. Ja kui see inimene juhtub nende pesa lähedale tulema, siis roomajad enamasti pesa hästi hoolitsev krokodill on selline roomaja, kes hoolitseb oma pesa eest. Ja, ja siis nad võivad ka tulla inimesele kallale ja teda siis rünnata filmidest paljud oleme näinud seda, kui hoolitsev krokodilli emme siiski on, kui pojad kooruvad, kui hellalt ta, siis nad võtab suhu ja algselt arvati, et krokodill on kannibal, sööb oma pojad ära, sest nähti, krokodill võtab pesast poja ja, ja peaaegu poeg kaob ära suhu. Aga siis, kui lähemalt seda asja uuriti, siis selgus, et ei sööda midagi, et ta võtab nad hellalt hammaste vahele, viib ette ükshaaval või kahe-kolmekaupa vahel, transpordib poegi vett ja jääb siis sinna vette nende juurde valvama, sest krokodillipojad on tegelikult väikesed, kusagil paar-kolmkümmend sentimeetrit, nad ainult pikad. Ja neid, kes tahaksid väikseid krokodille süüa, no joigu palju alates suurtest lindudest lõpetad Foraanide ja miks mitte ka sihukeste noorte krokodillide ka, kes ei ole ise samast pesakonnast. Mis puutub söömisesse, siis on väidetud, et hüäänid söövad ainult seda, mis lõvide ja leopardid saagist üle jääb. Mida öelda, selle kohta? Noh, see oli jälle alguses päris levinud teadmine, sellepärast et fännid on valdavalt tööloomad ja inimesed öösiti ei näinud, mida fännid teevad. Neid ei olnud näha ja siis, kui päeval nähti mingisuguste korjuste juures ja arvatigi, et nad korjuseid söövad. Aga kui hakati ühendid elu siis täpsemalt uurima, siis selgus, et tegemist on tegelikult väga osavate ja intelligentsed Te jahimeestega ja väga kiirete loomadega ja selgus, et suure osa oma saagist püüavad hüäänid siiski ise. Nad võivad küll süüa näiteks ka teiste jäänuseid, aga siiski kusagil 80 90 protsenti saagist püüavad nad ise ja kütivad nad karjadena ja kütivad öösel. Ja siis selgus veel selline asi, et, et vahetevahel, kui hüäänid olid saagi kätte saanud ja suure osa ära söönud, siis ilmusid lõvid ja sõid hüvenide saagi jäänuseid sagedamini vastupidi, et mitte lõvide püüa ühenedele saakivaid hüäänid püüavad lõvidele saaki. Aga me ei saa nüüd minna teise äärmusse, öelda, et lõvid, raibet, sööjad, lõvid on ka väga osavad jahipidajad ja neil on ka karjaline jahipidamise viis. Aga päris sellist puhast ühte või teist looma ilmselt ei ole kusagil olemas ja tihtipeale loomad söövad seda, mida nad parajasti kätte saavad ja mis nõuab vähem energiat. Ja kui näiteks on hüveni poolt murtud saakloom, mis on lõvidele kui tugevate loomadele kätte saadaks, nad söövad selle ära. Ja kui on vastupidi, ka hüäänid tihtipeale üritavad näiteks jõuga lõvidelt toitu ära võtta, et selliseid asju on ka ette tulnud ja raibe sealsamas, siis on, on võimelised mõlemad kehvade aegade seda raibet seen. Fännide puhul on iseloomulik see, et nad söövad oma saagi ära, suhteliselt jäägitult. Sest nende lõualuude, see niisugune purustuskiud on meeletult tugev, noh, ilmselt isegi tugevam kui näiteks lõvidel ja neid kvante, mida lõvid järgi jätad, hüäänid on võimelised puruks hammustama ja need kondid ära söönud. Nii et neile tehakse natuke liiga, pidades neid ainult raipetoiduliste, eks. Aga nad on tegelikult väga osavad ja intelligentsed jahimehed. Ja meelenad ilmselt ei meeldi, sellepärast et nad näevad siuksed natuke imelikud välja. Meile inimestena meeldivad proportsioonis olevad asjad. Hüven on proportsioonidest väljas, tal on esijalad pikemad kui tagajalad, tema liikumine tundub selle tõttu juba natuke imelik. Tegelikult meie karu on enam-vähem samasugune ju karul on ka natuke lühemad tagajalad ja ta liigub veidi Fjäänilikult, aga fännil on kole suur, pea ebaproportsionaalselt suur, eriti tähnik ühenil. Püüthani kohta ma seda öelda ei saa, temal on ained, lühikesed tagajalad, aga pean tal proportsioonis, aga aga see tähnikfännil on peaga proportsioonidest väljas, siis meile meeldivad nagu sellised kõrvalised loomad rohkem kui sellised ümara kõrvalised jätad sihukse imeliku mulje ja ühendhääl on natukene selline, mis inimesi on alati erutanud, vähemalt kui mitte midagi muud. Nimelt nemad naeravad niimoodi ja jääb mulje, nagu nad varastaksid. Ja, ja need Aafrika põlisrahvad on hühenditesse suhtunud suht kahtlustavalt. Sest ega normaalne loom ja sellist häält teha ei saa, sellist lagistavad, naerunud väärid teevad ja minu jaoks on nad päris sümpaatsed loomad. Sümpaatsed sellepärast, et nad tunduvad olevat väga intelligentsed ja, ja tulevad toima seal karmis vannielus, vaatamata sellele, et nende ümber on palju suuremad ja jõulisemad loomad, aga nende jõuliste loomade lõvide kõrval elades häälid väga hästi toimetama õppinud ja ja jagavad siis oma toitu vahel meelsasti ka nende oma suurte kaaslastega seal savaid. Räägime pisematest loomadest ka. Ma olen kuulnud sellist juttu, et kärnkonna ei tohi kätte võtta, sest siis lähevad käed kohe kärna. Kas see vastab tõele? Sel juhul ma peaksin istuma siin üleni kärnidega kahetseda teie juures, et et ma olen neid kümneid tuhandeid-tuhandeid küll käest läbi lasknud ja käes hoidnud igasuguseid kärnkonni, alates nendest suurtest aegadest lõpp, oletades pisikeste nende meie omamaiste kärnkonnadega, ma olen neid mõõtnud ja kaalunud ja vaadanud ja ja sellepärast ma olen neid oma käest läbi lasknud ja viimasel ajal näiteks mul on mul väga palju tulnud sellist asja teha, et kui ma niidan kärnkonnade hirmus aeglane tegelane ja ta ei jõua traktori või isegi muruniiduki eest ära minna ja siis tuleb jälle traktor seisma, võta konnad kokku korjata, eemale viia ja siis saab niitmist jätkata, et noh, ka selline puhtpraktiline tegevuskonnade eemaldamine muruniiduki eest on olnud viimasel ajal päris sage tegevus. Näiteks ma nägin isegi traktori pealt ärav pisikese rohelise konna, keda ma olin ammu oodanud oma tiik ja pidasin traktori kinni, püüdsin ta kinni, viisin ta turvaliselt tiiki, kus ta peab elama ja see oli möödunud aastal tänavu aasta, ma lugesin neid seal tiigis juba 40 tükki kokku. Ja mul on selle üle tohutu hea meel, sellepärast et nad laulavad kevadet ja suve esimesel poolel nii kaunilt et see toob suveõhtusse erilise meeleolu, konnad laulma, hakkavad need rohelised konnad kärnkonnade juurde tagasi. Siis jah, inimesed on uskunud, et kärnkonn tekitab kärnasid, sellel ei ole nagu mingit loogilist seletust välja arvatud, et analoogiast põhjustatud niisugune teadmine, et noh, kui ta ise on kärnaline, küll ta siis ajab meid ka kärna. Kärnkonn iseenesest on muidugi tore loom. Miks need kännata peal on, ega päris täpselt ei oska keegi öelda, aga vähemalt kaks suurt muhkub tal pea taga küll selge funktsiooniga, need on selleks, et seal on tal mürk peidus känkonna mürgine loom. Lähme vahel, et kärnkonn on selline valge nagu piimaga kaetud, siis see on tingitud sellest, et ta on üritanud seda mürki, noh, kas keegi endale püüdnud hammustada näiteks koer või rebane või keegi ja see mürk, no ta ei tapa ei koera ega rebast, aga ta on Ebameeldiva maitsega, ei lase, siis on ära süüa neil loomadel. Ja vanasti oli niuke uskumused, kärnkonnad, käivad laudast piima varastamas. Et vanasti nähti siis laudas kärnkonna noh, tihti veel päris suuri kärnkonni ja siis nähti katse, kärnkonn on niisugune valged, no mis ta muud tegi, kui hüppas sinna nisa külge lehmale ja lüpsis lehma, jäi piima. No tegelikult see päris nii ei ole, kärnkonn ei lähe seda piima söömast, piim ei ole tema jaoks mingi toit paisegi näe seda piima sest tema näeb vaid liikuvaid objekte, usu objekt seisab, siis ta teda ei näe. Teda huvitab laut küll ja lehmad, aga sellepärast, et nii laudku lehmad, lehmasõnnik ja lehm ise meelitavad juurde kärbseid ja kärbsed on kärnkonnale väga oluline toit ja seal on palju koos ja hea süüa. Aga lehmale ka kärbsed ei meeldi ja kui lehm siis seal vehib oma sabaga, näiteks. See aeg-ajalt tabab ka seda õnnetut kärnkonna, kes siis piitsutamise peale püüab ennast kaitsta, kuna tal muud viisi ei ole, systeeritab seda mürki ja, ja noh, kui ta on seda valge linaga kaetud ja siis perenaine hommikul tuleb lehma lüpsma, näeb sellist jubedat pilti üleni piimaga koos kärnkonn lehma kõrval. Nojah, nüüd ei ole piima enam saada, nüüd ta siis võtab siit viimase piima ära ja ja eks neid tapeti ilmselt ka päris palju. Tänu sellele näeme tihtipeale hästi palju väikesi kärnkonn ja suuri kohtab palju harvem. Ma mäletan, kui ma noorem olin, siis siis olinit suur kärnkonni oluliselt rohkem leida, kui need praegusel hetkel on ja mis see põhjus on ilmselt ühelt poolt need mürkkemikaalid teiselt poolt see, et nad jäävad autode alla. Võib-olla kudemispaikade hävimine, aga Conni kipub vähemaks jääma ja mitte ainult kärnkonni, kõiki konni meil Eestimaal kipub vähemaks jääma. No viimase 4000 aasta jooksul ei ole kodustatud ühtki uut metslooma, nii räägitakse, on see tõsi? Jah, võib öelda küll, et selliseid olulisi loomi, kes meil nüüd kas meie toidu, bio loomadena meid teeniksid, ega selliseid ei ole juurde tulnud, küll paiga vahi loomadele nii nagu koerad olnud. Aga kui me võtame nüüd kodustamise juurde ka sellise asja nagu lemmikloomade pidamine, siis lemmikloomade hulgas on meil teada terve rida selliseid tõugusid ja rassisid, kes on siis päris hiljaaegu aretatud ja keda aretatakse kogu aeg aina juurde ja need lemmikloomi tuleb meil aina juurde. Nii et siin on küsimus jälle selles, et keda me siis selliseks koduloomaks peame, kui me peame liha looma või looma, kellelt me saame nahka või kellelt me saame piima või villa või midagi, siis jah, meil ilmselt ei ole selliseid viimase 4000 aasta jooksul juurde tulnud. Räägime koduloomast, keda me peame enda kõrval nagu lemmiklooma, ütleme kui vanasti ainult koerad Nad kastsid, siis tänapäeval on meil papagoid, kelle tõugusid on väga palju aretatud. Meil on kanaarilinnud hulgaliselt kalu, mida me akvaariumites ja basseinides peame, kes on ka tinglikult koduloomad, nii et selliseid on tulnud juurde küll ja sellepärast ma ei oleks nii kategooriline selles väita, et meil selliseid kodustatud loomi nüüd ei ole viimase 4000 aasta jooksul juurde tulnud. Aga küll on see kodustamis eesmärk meil muutunud, noh näiteks mina ei oska öelda, kas praegused forellid ja lõhed, kas nad on nüüd kodustatud ja koduloomad või on nad metsloomad, sellepärast et kui me seemnesin Norra lõhet, mis tuleb Norra ranniku lähedal olevatest padest, kus nad kunstlikult paljundatakse kus need üles kasvatatakse, Nad ei saa tegelikult kokkupuudet nende mereloomade samas keskkonnas, aga nad on tegelikult aedades ja tarades siis kes nad siis on ja me sööme neid hea meelega. Sama lugu on forellide basseinis või karpkaladega, keda me oleme siin pidanud mitmeid aegu hakatakse rajama ilmselt kohakasvandust, kuidas kasvandades kümneid aastaid peetakse, kas ta koduloom või metsloom, kodukala või mets ka. Et seda on nagu raske öelda, et ilmselt ei ole sellele küsimusele sellist ühest vastust, et asi on täpselt nii, et kui vaatame asja ühe nurga alt, siis on ta nii, kui vaatame teise nurga alt Te kuulsite keskeprogrammi müüt või tegelikkus. Stuudios olid bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk.
