Eesti maanteemuuseumis tuleb reedel, 13. juulil esiettekanne lavastusest nimega Mowgli ja mul on võimalus vestelda lavastaja Birgit Landberg iga. Kuidas see juhtus siis maanteemuuseumis? See on niisugune mitmete asjade kokkulangevus sel ajal, kui meie olime siis otsimas endale nii-öelda mängu kohta meie tingimuseks oli see, et. Minu nägemisest pidi toimuma mahukele, etendust saab toimuma kas siis metsas, ühises metsale, sarnases keskkonnas ja samal ajal maanteemuuseum otsis endale suveks lavastus. Sest maanteemuuseumi on niisugune tore traditsioon, et neile väga meeldib teater, neile meeldivad inimesed ja siis kui need kaks asja kokku ja siis me veetsime sihukese päeva maanteemuuseumi inimestega kammidesse, niimoodi ümberkaudseid metsatukkasid ringi, siis oli talv ja kõik oli hästi, kole-jube üldse ei saanud aru, mis need puud seal on. Aga ehk siis nagu niimoodi me kokku saime ja see on nagu selles suhtes ikkagi nagu väga tore sümbioos. Ma arvan just see, et nagu, et me räägime maanteemuuseumist ja siis me räägime Maublist, mis, mis ta reaalselt aset metsas või džunglis või siis sihukeses looduskeskkonnas, et kuidas need kaks kokku sobivad, aga noh, et vastandid alati nagu sobivad kokku, et nad on nagu teineteisest nii kaugel ja selle tõttu nii ligidal Vena inimdžungel versus rina. Just see tee ja auto ja kõik see, et kuidas tee läheb sirgelt läbi metsa ja nii ongi ja siis mets peab hakkama saama. Et siis sa nagu niisugune on, on juhtunud väga tore, niisugune sobivus minu meelest. Nii et see etendus ise on ikkagi metsakeskkonnas, mitte seal muuseumialadel. Jää seda küll, et kui varasemalt maanteemuuseumietendused on, siis toimunud seal sisehoovis meie etendust, tegelikult toimub maanteemuuseumi nagu territooriumilt isegi väljapoole. Et seal on niisugune väga huvitav nagu mägi, mis siis perekond millerite käes on, kes on ka väga-väga toredad sihuksed talunikud kohapeal, kes siis meile selle loa andsid, et me nagu alustame enda etendusest maanteemuuseumist, sest seesama moodi, et noh, et kui, et peaks olema metsas oli ka minu soov enne seda saaks natukene nagu kõndida, et peaks nagu natukene tulen autost välja, et siis võtma sihukese matkajaid pisikese väikse retke. Et siis me liigume, et publik hakkab nagu, teeb siukse väikse rännaku sinna etenduspaika. Aga etendus ise jah, et nagu noh muidugi, et ongi suvine publiku publiku huve arvestades meloni käinu tribüün sinna viidud ja kõik see, aga etendus ise toimub siukses looduslikumas keskkonnas, kui see tee ja tellised Millised kogemused teil endal on selle Maugli teemaga, kas on mingeid inspiratsiooniallikaid? Inspiratsiooniallikaid noh, et loodus ennekõike, et mina olen kuidagi nagu, noh, ma ise arvan, et ma olen ka kuidagi meil metsas kasvanud ja mitte nagu täiesti mõnegi Rakverest pärit, mis, mis metsast me räägime, aga mul oli suvekodu, kas siis mõtlesin väga palju aega vainu pääl, mis on niisugune Lahemaa rahvuspargi äärel ja niisugune iidsed männilaane te need või siis Peipsi-äärsed täiesti vastandlikud keskkonnad. Aga mul on samamoodi, et seal ma nagu ringi jooksin ja me ehitasime puude otsas ja käisime igal pool. Ja siis, ja siis see teine kael selle juures, et noh, et olles õppinud teatrikoolis või siis nagu just just füüsise tunnetuse küsimus, et näete, mis, et, et mis kvaliteet tädid ja mis nagu omadused loomadel, et mis on animalistlik, et kuidas ma saan seda enda füüsisesse panna ja lõppkokkuvõttes ei hakka selleni, et üldse inimestena, et väga tihti meie esmased nagu reaktsioonid, mis tulevad meist, kui me saame vihaseks või midagi või oleme rõõmsad, et kuidagi väga, et need on nagu natuke ürgsamalt kui meie päris tahted võib-olla ja selle tõttu me tegelikult oleme loomad ja meil on noh, nagu koertel, kassidel, kiigritel, pantritel, karudel ükskõik kellele me nagu ikkagi nagu tegutseme mingise nagu tahteajal, et, et see on nagu noh, mingis mõttes ma, kuhu tahan jõuda, siis võib-olla, et meil kõigil on nagu, kui puude olemas või just sellega nagu meie endast sõltuvalt aga otseloomulikult kõik need noh, olen on mul kass ja on kellelegi koer, et ma olen, olen nagu loomadega kokku puutunud või väiksena maja taga oli üks talunik Rakveres, kellega me siis nagu veetsime aega hobusega ratsutades ja lehmadel piima udaratest välja võtta, sest üksinda, ma ei osanud sellele tähele keelt, see on nagu kurb, aga noh, ütleme tegelesime loomadega, et see, et see kõik on nagu olemas, mis on nagu. Millega te kõige rohkem töötate, nüüd seal, kuidas seda lavastust ette valmistate? Kõige rohkem, mis ja mis on kõige nagu huvitav ongi just see, et noh, et Mowgli lugu see Kiplingu Maugeli poisist, kes kasvas džunglis kes siis elas loomade keskel kes õppis head halba ja lõpuks otsis oma kohta, et kuhu ta kuulub, kas ta on, kas ta on hunt, võidan ahv või ta on hoopis keegi teine, et kes ta on ja kuhu ta kuulub. Ja lõpuks siis on see, ta leiab selle kuuluvuse endasuguste hulgas, et me kõik tahame kuuluda endasuguste hulka, et, et selle loo jutustamine, see ei ole kerge selles suhtes, meil on poiss Maugli ja siis meil on kõrvalloomad, et kuidas, et hästi palju, me tegeleme sellega, mida me otsime. Et kuidas ma loomana seda teen jah, et ei ole see, et noh, ka meil loomad räägivad, mis on noh, tegelikult ju veider, et loomad ei räägi, et ükski hunte, tule, metsa saastunud tera punamütsike või noh, muinasjutus tuleb, aga päriselt ei tule, et leida see nagu tasakaal selle vahel, et ma olen loom. Aga see ka, et ma räägin, et, et mismoodi ma räägin ja miks ma räägin ja ja kõik see ja et ilmselgelt me väga palju anname loomadele siuksem inimlikke omadusi. Kuidagi noh, et, et kui nad juba räägivad, et siis loomad ei räägi, kui nad tunnevad, siis loomad tunnevad teistmoodi, võib-olla nii suur loomateadlane ei ole, aga et just leida see niisugune nagu tore sümbioos just selle nagu inimese ja looma vahel, et kui meil on ühes skaalas inimene teises skaalas loom ehk siis kus me nagu kus, meie paikneme selle juures, et see on see, mida me otsime. Millega me praegu väga palju tööd teeme, aga ka üldiselt lihtsalt saed noh, meil on väga lõbus seal ja et just, et see lugu saaks selliseks, et ka teistel oleks lõbus seda vaadata. Minu meelest lõbus on halb sõna võib olla tore ja nagu et et läheksid koju kuidagi kirgastatuvana või nagu erksana Vaatasin, et see on päris kaks tundi, kestab see kõik, et see on päris pikk aeg ära täita. Jah, aga seal on vaheaeg vahel, et selles suhtes nagu, et ma ikkagi annan endale aru, et seal on koguperelavastus ja see on noh, et raamat ise on sihukesele natuke nooremale põlvkonnale ka, et minu jaoks on see skaala ikkagi noh, et kuskil kuue aastasest viie aastasest ja talle selle võib ka tulla, aga lihtsalt siis ma ei ole kindel, et nad jaksavad vaadata, sest meil on vaatused, tundja vaheaeg ja siis tuleb umbes 40 minutit või niisugune, et ma üritan neid saada nagu kontaktid näiteks lühikeseks vaatusteks just selle jaoks, et nagu, et lapsed jõuaksid vastu võtta ja siis läks natukene niisugune, jooksen ringi põõsas ja olen hull. Nad jaksaksid uuesti vastu võtta, et siis et see kaks tundi on hirmutav. Aga see on jah pikk, aga aga isegi selle kahetunnises me teeme väga palju, nagu oleme võtnud sealt raamatust vähem lugusid, kui seal tegelikult nendesse Kiplingu lugudes on, et tal on ikka väga-väga palju näinud, et, et me oleme leidnud siis selle enda loo sealt seest, mis jah, võib öelda, et, et noh, et ikka monglit on varem tehtud, kindlasti. Hangi aga praegu tunnen, et see on meie lugu, kuidas meie vahvlit teeme, mida meie teeme ja kuidas meie seda põhilugu siis jutustame, nii et, et see on isegi nagu lühike, et seal võiks vabalt viie tunnise lavastuse, ma arvan ja võiks vabalt lavastuse, kus keegi ei räägi ja ant, nagu uurimine käib, aga aga seda õues tegelikult teha ei saa, siis peaks tegemist toas kuskil. Kas seal on mingeid eriefekte? Ma ei tea mingeid tohutuid turnimisi. Üks asi, mis mulle nagu ka hästi oluline on üldse lavastaja olemise puhul on see, et ma hullult tahan, et näitlejatel oleks nagu väljakutseid. Okei, väljakutse on sealt, mängi looma, väljakutse on see, et leia see sümbioos inimese ja looma vahel, aga, aga kindlasti ka nagu füüsilisused. Kui ma, nagu seda lavastust tegema hakkasime, ma ütlesin, et, et see peaks olema niimoodi, et neil on võhm väljas kogu aeg seal on seda, et seal on turnimist, seal jooksmist, seal Jaanika Tammur teeb koreograafiat, seal on väga palju võhma, siis praegu ma tulin siia intervjuule siis ka mehe näitlejaga koos rääkisime, et, et noh, ma ei tea, lihtsalt kui sa kogu aeg teile päevadelt pika proovis, lihtsalt ei jaksa enam teha, et võhm saab otsa ja mitte nagu aju võhm või nagu füüsilise keha võhkleb, otseselt ei jaksa teha neid. Sest loomadel just loomadel on hästi see, et kogunenud emotsionaalsus käib läbi nagu füüsilise ja seal on nii palju ja see on nii palju ja nii väsitav, et siis nagu et, et seal on turnimis, seal on ronimisseal on trikke, seal on saltosid siuksed nagu suurt hästi liikumiste liikumiste liikumist. Et selles suhtes on see nagu jah, väga niisugune tehnika on teinud nagu hea töö või noh, koos näitlejatega või noh, koos kõik on sündinud väga toredaid siukseid, kavad või liikumised, siuksed, meeli ergutavad, võib-olla ja ahhetama panevad, kui tahta. Võib-olla võiks rääkida ka peaosalisest või siis mitmest osalisest. Meil seal mängivad musta-rästi näitlejad, mis on väga tore, et need on kõik eranditult musta kasti näitlejad, välja arvatud siis neli vabatahtlikku, kaks Hispaaniast, üks Bulgaariast, Ei kaks Hispaaniast viis vabatahtlikku, kaks Hispaaniast Bulgaariast ja kaks kohalikku Põlvama neidu Kaarel Targo peaosas, kes mängib siis Maublit. Kaarel on kurtnud, et ta viimasel ajal saab ainult väikeste, mõistsid ralliga see nagu väga palju erineb Mowgli ikkagi on väike poiss, aga noh, Kaarel on oma füüsilisuse üldse siukse, nagu kui palju ta suudab ja kui palju ta jõuab väga, väga, väga lahe selles rollis, siis meil on seal siuksed nimed nagu näiteks Kristjan Lüüs, kes mängib Madukaad siis ussi. Ja noh, ilmselgelt olen maininud inimesed rollidesse, testib seda väga toredasti. Siis Me oleme Märt Koik. Karl Edgar Tammert mängib tabakkide, tema suurt peremees on siis Rekaan, Karl, Edgar tammi siis meil on Jaanika Tammole ise mängib ka, mängib panterpageerata Laureni Ilze Liinale Einberg Rauno Polman, kes tegelikult õpib nüüd BFM-is, tema nagu pärast teatrikooli otsustas temaga filmi õppima, aga nüüd ta tuli ka tagasi suveks ja on ka väga tore või õhtuks taaskohtumine. Et et selles suhtes nagu, kui rääkida näiteks musta kasti kontekstis, siis kes meid oli, kes muster asjakesi tegema, et see on nagu väga-väga suures jõus esindatud. Aga noh, kokkuvõttes on laval 13 näitlejad ja väga palju siukest liikumiste sagimist, sest see on niisugune suur mõnus punt ja oot, vaatamata sellele, et meil on kolm välismaalast seal, siis need nagu ei pruugi aru saanud, et nad on välismaalased, mis on nagu ka väga tore, okei, kostüüm aitab kaasa, sest nad on kõik suhteliselt varjus, võib-olla, aga sellegipoolest, et väga väga lahe trupp on koos. Millised need kostüümid üldse on, et neid loomi saab ju ka lahendada kostüümis? Väga erinev. Nende kostüümidega nimetati minu kunstnik või meie kunstnik Maret Tamme. Siis kui me hakkasime rääkima, kuule, Birgit, ma mõtlen, et noh, et loomad ja värki värk ja mis siin on minule minu tahe oleks veel see, et ma võin nüüd kasvõi kõik nagu mudaga kokku määrida ja nad võivad ollagi loomad. Aga siis me hakkasime mõtlema selle peale, et siis meie kostüümid on. No mis ei ole nagu selle lavastuseni põhiteemaga on nagu see vastuolu just see metsa siis maanteemuuseum siis meil metsas materjal, millest me kostüüm, me näeme, et see on nagu vastuolu, et me taaskasutame siukse vanu, suuri PVC plakateid, asju, nihukest, väga tehisliku mittelooduslikku materjali, millest me loome justkui nagu loomalik kängu kostüüme. Ehk siis noh, et, et me ei kasuta karva, vaid me kasutame PVC, mis me teeme karvaks ja niimoodi, et see on niisugune noh, maraton siin päris suure ampsu võtnud ta ikkagi nagu õmbleb ööd ja päevad põhimõtteliselt nagu PVC, mis on nagu ei ole kangas raske õmmelda, see ei ole nagu siukene hurra, panen masinaga rumm rumm. Aga jah, et niisugune, et kostüümid jah, et, et, et ei ole nagu maskid, maskimine jalaga niuksed viited loomadele, et kõikidel on tegelikult see on niisugune kogu keha kattev trikood niimoodi, et ainult nägu on väljas ja siis selle peale lähevad siis kostüümid, kuna nad vahetavad rolle väga tihti, et siis nagu niisugune toorikaliad üles ära pealejooksuga. Niisugune niisugune väga põnev, ma arvan, see kostüümi pool on ka väga, vähemalt nii palju, kui mulle endale. See meeldib Aitäh Birgit Landberg. Vestlesime musta kasti lavastusest Mowgli. Birgit on selle lavastaja ja see tuleb seitsmel korral esitusele Eesti maanteemuuseumis. Alates selle nädala reedest. Lisaks siia juurde, et meil on see vahva matk, et kõik tuleb, et kunagi kaugele tulek, et siis nagunii hakatakse varem tulema ette, et 20 minutit vähemalt võiks varem kohal olla siis juhatusel matkaga teha, sest muidu lihtsalt te jääte sellest ilma ja te peate jooksma sirgelt läbi väga igavate. Tulge varem kohale, et on, on matkata küll seal.
