Luule. Eestile. Minu nimi on Lauri Sommer ja ma loen luuletuse Karula kaelas. Karjapoisid tõid vankriga kive ja poetasid nad ükshaaval suudmesse. Saigi ümber saleda järve kaela, kust Karulasse või jämejalga minekul üle lõigata. Suurvee aegu on nad peidus, aga leitsakulistel suvehommikuid on siin vulisel madal ja soe. Heinasületäis iidse vahtra all. Kogre maimud tulevad riimvete peesitama. Siuglevad kiires voolus. Pardipere ujub einelauast läbi. Vahel tõmbab vesi mõne kalakese kivide vahele või lükkab kalda veerde. Siis nad puristavad, siplevad tasakesi naerdes, sõeluvad edasi, päikeseveergude vahel. Tilgad aegluubis, lehtede varjud veel. Karjapoisid, kes sajandi eest tee peal kurni lõid, kaelas kala, nalja tegid, on ikka veel siin. Ja Karula pargis ootab seedri najal pruunikaskollane ühe silmaga mõmmik.
