Tänane vanasõna kõlab nii, aegamööda saab härg jänesele järele, päris kummaline, kas pole, ning Tartu stuudios on meil kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja folklorist Risto Järv. Mis vanasõna see selline on ja mida ta tähendab? See on väga huvitav vana sõnatusti oma kujunditelt nagu vana saladus tihtipeale. Nii me näeme siin sellist teatud ootamatust, sest tõepoolest, mis hea pärast peaks siis härg jänesele järele, tema, selle paradoksi seostub selline teatud mõtteviis, selline vastandus, mis tulenebki vanasõnade tavalisest loogikast. Ja nimelt kindlasti ei ole siis selle vanasõnaga mõeldud sellist idamaade horoskoopide ärg tüüpi inimesi ja jänest, et inimesi, vaid pigem just selliseid inimesi, kelles teevad pikaldaselt ja kes teevad kiiresti nii võimegi rahvaluule arhiivi, kogutud seletustest näiteks Saaremaalt Valjala kihelkonnast. Mihkel 3890. aastal on kirjutanud selle sama vanasõna kujul, härjad saavad jänesed kätte ning lisanud tähenduse. Ehk siis selgituse, kes noppest edasi töötab, see väsib ära ja kes aegamööda teeb, saab pärast ka järele. Nii võimegi selle vanasõna puhul nende kahe looma vastanduse läbi näha siis sellist kahe mõtteviisi vastandust, mida on ka teised vanasõna selgitajad, vanasõna kirjapanek, kusjuures mõnel korral kommenteerinud näiteks samuti Saaremaalt Pöide kihelkonnast Laimjala vallast on Aleksei Rand 1938. aastal vanasõna kujul eks ärksa pikka jänese Käde kommenteerinud pikaldane, püsiv töö tulusam ja taga järjekam püsimatust paterdamisest. See vanasõna kui selle leviku pilti vaadata, siis tundubki, et on hulk üleskirjutusi Saaremaalt ja hulk üleskirjutusi ka Lõuna-Eestist. Põhja-Eestist on suhteliselt vähem. Vanasõna uurija Arvo Krikmann on enda Saaremaa vanasõnadest just käsitlenud selliseid vanasõnu, mis esinevad Eesti mõnes piirkonnas erikujuna ja seal toob ta välja, et kui tavaline ongi selline pilt, ütles vanasõnast, on teada üldkuju tihtipeale selline põhjaeestiline kuju, mida teatakse ennekõike Põhja-Eestis, et siis siis Saaremaal ja näiteks Lõuna-Eestis on sellest teada eri variandid ja sellest samast tema käsitlusest ilmekalt näha ka sellesama vanasõna kohta käivaid ala varianti, mida me Eesti piirkondadest leiame. Et Saaremaale tunnuldikuks võibki sedasama sõnastust pidada, mille näiteks on siis ka vanasõna. Eks särg saab ikka jänese Käde Pöide kihelkonnas 1967. aastal üles kirjutatud, seevastu näiteks siis Kesk-Eesti alakujus, kuid Kesk-Eestile tavalistes vormides on pigem välja toodud just see, et siis härg jõuab sinnasamasse, kus jäneski näiteks siis paide linnast on Richard Viidalepp 1031. aastal kirja pannud vanasõna ärksad ka sinna, kus jäneski. Huvitav on see, et Kagu-Eestis tihtipeale nimetatakse härga veel ka oma eraldi laisaks jänesest virgaks, ehk siis vanasõna, poeetiline mõtteviis on saanud siin sellise natuke seletuslikuma lisanduse. Näid näiteks on Ilona Taarka. Et lauluema 1926. või seitsmendal aastal olla brit voolais üles kirjutas, täpselt ei selgu, millal, missugune see on üles kirjutatud, aga ilane torkan siis sõnastanud lais kärg saab virgala jänesele pea järge pelada ei jõua, ei, ehk siis ei ole karta, et see lais kerge ei saaks virgale jänesele järele ja sellest vanasõnast on ka veel selline kolmas kuju, mis siis Krikmanni vaatluse tulemusena samuti on ennekõike just lõunaeestiline, kus siis öeldakse, et ärksad jänesele järele küll vähemasti siis kellelegi laual, olgu see siis tavalise inimese või siis saksa kuninga või, või isanda laual. Paradoksaalne lõpetus võib siis sellele vanasõnale olla ka antud ühes üleskirjutuses, meie suurest vanasõnavaramust leiame aga meie vastse rahvuslooma hundi ehk susi. Nimelt 1951. aastal on Richard Viidalepp üles kirjutatud Sis Vastseliinas laisk susi Sagahvirgale jänesele järge. Ja samuti lisatud siis kommentaar, mõni rabeleb väga palju, väsib varsti ära, aga kes aegaberi teeb, võib teha kauemini. Selle vanasõna populaarsusest tõesti, kuigi me võib-olla seda tänapäeval ei tea. Tegelikult üleskirjutusi, rahvaluule arhiivis on hulga populaarsuse põhjuseid, et võib tõepoolest olla see, et see on tuntud üsna varakult ka trükiallikates Wiedemanni kogumikus. Eestlaste sise- ja väliselust on samuti selle vanasõna vaste välja tutud, laisk härg saalse virgale jänesele järge. Ja see on ilmsed põhjuseks, miks sellist paradoksaalset seletust me tõepoolest leiame ju ka ammustest tuntud mõtteteradest. Vastseliina kiriku õpetad taia Gustav Aleksander Masingu kirjapaneku kommentaarist, kus seesama vanasõna esitatud 1884. aastal laisk härglet virgale jänesele järgi. Ladinakeelne ütelus festiina lendudel, et ja venekeelne klišeedest taltsche pudies ehk siis tõepoolest sellele mõtteviisile vastu, et me leiame ka nii ammusest ajast kui, kui naaberrahvastest. Sedasama kinnitavad ka sellised ligilähedased vanasõnad nagu. Tasa sõidad, kaugemale jõuad või ära väsib, äkiline vastu peab pikkaline. Või siis kasvõi sellised härga, jänest sisaldavad vanasõnad nagu ega aeg pole jänes või härjamees viimaks sealsamas, kus hobusemees. Nii tundubki, et eks meiegi esivanemad on arvanud, et mõnikord ei too kiire tegemine kasu, vaid mõnikord on mõistlikum teha asja aegamööda. Aga eks muidugi on ka teistsuguseid juhtumeid, nii et on inimese talupojatarkus otsustada, kus siis mis õige, on nendest juba järgmisel kolmapäeval aitäh. Folklorist Risto Järv.
