Ja nüüd on üks väga päevakohane ja ajakohane vanasena meil kuulata. Kui enne jaanipäeva ühe sääse ära tapad, siis tuleb üheksa tüki juurde, aga pärast jaanipäeva kaob üheksa tüki ise ära. Ning Tartu stuudios Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid tere. Tere. Ja see praegusel jaanieelsel ajal tõesti väga ajakohane vanasõna kuulub siis eesti vanasõnade akadeemilises väljaandes 15000 erineva vanasõna hulka ja kannab ta sellist folkloristide määratud tüübinumbrid 2357. Suvise putukatarkuse kohta on rahvaluule arhiivis umbkaudu 40 rahvalikku kirjapanekut. Varasemad neist pärinevad siis 19. sajandi lõpust Jakob Hurda ja Eiseni Matthias Johann Eiseni kogudest. Levinud on see vanasõna olnud põhiliselt ida-Kesk- ja Lõuna-Eestis. Ja võib öelda, et tegemist on Eesti oma sellise rahvatarkusega, mida meie lähinaabrite vanasõna- arhiividesse sellises sõnastuses ei olegi fikseeritud. Ja lisaks sääskedele on jaanipäevaeelset tülikate putukate uputust seostatud selles vanasõnades ka parmudega. Et kui enne jaanipäev päeva ühe parmu tapetakse, tuleb üheksa ise juure. Kui pärast jaanipäeva tapetakse, kaob üheksa ise ära. Parmudega ongi tegelikult kõige rohkem tekste. Need parmuga seotud vanasõnad või, või nende vanasõnade rohkus ilmselt tuleneb võib-olla parmude tülikusest just koduloomadele varasemal ajal ja loomade paanilise põgenemise kohta geenide ja parmud eest on ju meil ka eraldi mõistad, et geeni jooksma ja geeni ajama. Ja selline parmu jooksmine valmistas inimesele suurt muret ja tüli sest lehmade tagaajamine ja nende kojusaamine metsast oli ju omajagu tülikas tegevus. Aga peale tüli tegevate putukate endi varieerub siis selles vanasõnas ka juurdetulevate haistuvate putukate arv. Et enamik tekstides on neid küll üheksa, selline maagiline arv üheksa aga harva on ka näiteks kaks, viis, seitse, 10 20 ja isegi 90. Viljandist on näiteks 1895. aastal Johann Evert Jakob Hurdale kirjutanud, et kui enne jaaniparm ära tapetakse, tuleb 90 juure, kui pääle jaani, siis kaob 90 ära. Ja peale jaanipäeva on olemas ka variandid teiste suviste kalendri tähtpäevadega, et ma ju väga hästi teame tegelikult ega siis see kriitiline jaanipäev ei, ei kaota neid putukaid ja näiteks sama vanasõna on levinud ka Jaagubki päevaga või 25. juuliga. Täksist on üks kirjapanek, et kui enne Jaagupi päeva Ühe mutuka parmu ehk sääse ära tapad, siis sigib üheksa tükki juurde. Kui aga peale Jaagupi päeva tapad, siis kaob üheksa tükki. Et selles valguses on Eestis viimasel ajal toimuma hakanud sääsetapmisvõistlused ka üks kahtlane tegevus, tavaliselt toimuvadki need enne jaanipäeva, mistõttu siis iga sääse laiba asemele võime ette kujutada, et tuleb terve sääsearmee asemele. Aga erinevaid selliseid jaanipäeva või jaaniajaga seotud vanasõnu on, on ju eesti vanasõna arhiivis tegelikult muljetavaldav hulk. Et üle 40 et selliseid tarkusi võibki nimetada kalendri ja ilmastikuütlusteks. Et põhiliselt on need vaatlustele tuginevad sellised fakti konstandeeringud või uskumused ja kehtivad enamasti siis regionaalselt, et eesti kalendri vanasõnad peegeldavad just selliseid Eesti ilmaolusid. Ja on enamasti seotud siis siinsete loodus loodusilmingutega. Ja, ja ka seesama tänane vanasõna on ju ajendatud just eesti kliimale omasest sellisest putukarohkusest. Ja, ja selliseid tarkusi on rohkemgi näiteks levinud vanasõna parm, pask, jaanipäini sääsk, mees, mihklipäini, ehk siis enne septembri lõppu puu. Seda lootust ei ole putukatest vabaneda. Ja vanasõnades lubatakse ka parmude taandumist alates Maretab päevast, ehk siis 13.-st juulist ET Mareta pääst saadik kaduvad parmud ja jaanipäev kui selline suvise pööripäevaga peaaegu kokkulangev aeg ongi looduses selline kriitiline pöördeaeg, et et see on, eks ole, kõige valgem aeg. Astronoomilise suve algus, suvisest pööripäev päevast alates siis ööbiku suureneb ja päeva pikkus väheneb ja muidugi on inimene täheldanud teatud erinevusi siis enne ja pärast jaaniaega. Et need on siis ka traditsiooniliseks ütlusteks vermitud. Et tänapäeva inimene võimegi öelda naljaga pooleks, et elab siis pärast jaanipäeva jõuluootuses ja pärast jõule jälle jaanipäeva ootuses ja jaanipäev vanasõnades tegelikult peegeldab enim sellist põllu ja ja loomapidamisega seonduvaid tähelepanekuid et ütleme, rohkelt ongi näiteks ilmaga just vihmaga seotud kogemusi. Ende heideti enne jaani Teebi head pärast jaani, aga pigem kahju. Enne jaanipäevane vihm on enam väärt kui Riia linn või enne jaani vihm on enam väärt kui kuningakroon. Et saaki saada, on jaanipäev olnud juba selline viimane aeg midagi istutada. Et vanasõna ütleb, et kolm päeva enne ja kolm päeva pärast jaanipäeva võib veel kapsaid istutada. Aga üldiselt pöörab kogu loodus end pärast jaanipäeva näoga sügise ja talve poole ja sega ajastubki ka vanasõnades, et lõoke laulab peale jaani, leinalaulu ja laule, läheb pärast jaanipäeva kesva peaohakas kurku, aga olgu siis lohutuseks, et küll sügise tulles ka tülikad putukad, parmud ja sääsed tapmatagi kaovad. Suurepärane aitäh, Piret Voolaid.
