Ning nüüd on meil Tartu stuudios folklorist Risto Järv ja täna on Tõnise pääl vanasõna ütleb, et kui Tõnisepäeval niipaljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg. Mis aega siin mõeldakse ja kui niisugune asi on sündinud tsüklites? No kes seda täpselt teab, mismoodi söögi sündinud on? Aga ilmselt praegugi aeg on tasapisi kukesammu võrra otsu toomas, loomulikult vaadati, kui palju päikest on, kui palju valgem juba on. Ja see on vanasõna, millest on väga arvukalt üleskirjutusi. Püüabki siis teha seose talveaja ja ja siis edasi seosta vahele. Vanasõna kuulub niinimetatud ilma vanasõnade hulka ja on eesti vanasõnade akadeemilises väljaandes üleskirjutuste arvukuselt suisa kolmandal kohal selle eri variantidega. Ja tõepoolest siis selles ütluses eri variantides tõdetakse, et kui natukenegi päikest paistab, siis tuleb midagi midagi head. Näiteks Otepäält August Palmilt 1890. aastal üles kirjutatud vanasõna, kuid õnnis päev on nii palju päiva paistused miis, hobuse seal karata, sa siis suvi varem Patine on vaja ei ole. Enamike nende ütluste taga on mõistagi siis see, et meie esivanemad, kelle jaoks põlluharimine see, milline ilm tuleb, oli samamoodi oluline, nagu ta meile on, aga hoopis teistsugustel põhjustel selleks, et, et edasi ikka saaks siiani endale kui loomadele. Et seepärast luuleti, et tuleb hea heinaaeg tuleb ja põlluharimisaeg ja seepärast arvukalt neid eriteateid Eesti eri paikadest. Ka on. Mõni teade rahvaluule arhiivi käsikirjades on selline pikem ja analüütilisem ka. Näiteks Vassili Noot on muhust Suuremõisakülast 1927. aastal üles kirjeldatud sellise katke. Kui Tõnisepäeval päikest ei paista, siis tähendab see halba. Nimelt tuleb tõbede haiguste aeg edasi räägitakse järgmist. Kui Tõnisepäeval niipaljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg, päike, see on nii siis ka vanarahva arvamise järele päris tervise allikas. Olgugi et siin teatav ebausumaitse juures. Siiski uskus vanarahvas kaudseltki päikese tähtsusest aru saada. Aga enamikus nendes tõlgendustes, mis siis Meil talletatud on, on tõepoolest siis viidatud. Et kui päike paistab, siis tuleb kass ja heinaaeg või või siis üldisemalt. Tõepoolest selline ilus aeg. Muidugi tekib küsimus, kas nad üldse on siis õiged vanasõnadest, need on justkui nagu ilmaended eesti folkloristide näiteks hiljuti on Est Anneli paran oma artiklis analüüsinud enamik Nendest vanasõnadest, mis ilma kohta käivad tõepoolest sisaldavadki sellist võrdlusvormelit, et kõige populaarsemad sõnad, kui nad keelelist analüüsi teha, siis seal nende valasena kogumis ongi. Kui ja siis ehk siis kui mida, kui on miskit moodi ühtmoodi siis arvatakse, et tuleb sellele vastavalt ka hiljem. Ja noh, sageli ongi see võrdustoolides talvise aja ja, ja suvise aja vahele ja kuigi tõepoolest tänapäeval ilmselt meile võib tunduda, et see seos nii pika aja peale ennustada on kahtlemata üsna üsna keeruline ja raskesti õlut, aga see tõepoolest paika veab. Mulle tundub, et võib-olla sellist üldist mõtteviisi võib pidada Nende silma vanasõnades selliseks, mida, mida annab ka tänapäeval järgida. Ehk siis nagu see usk, et kui kui natukenegi seda ilusat aega on, et siis siis läheb ka edasi iras ilusasti ja, ja selles suhtes ongi üks viimastel aastatel ka ka teised uurijad näiteks Tartu ülikoolist, loodusgeograaf Mait Sepp on just analüüsinud ka natukene ilma vanasõnu ja, ja toonud välja, kuigi ta praktilise ilmaennustuse alusena see rahvatarkus tõesti ei paika ei pea. Et siis peale selle, et me saame teadmisi meie esivanemate maailmapildi kohta ja omaaegse ilmastiku kohta. Aga just see, see mõtteviis on see, mida me sealt tahad näha võime ja, ja mis, meil võib ka tänapäeva oluline olla. Mate viise, ma saan aru, on positiivne, piisab, kui pisutki päikest on, see annab ka lootust, et ees ootab seda välja. Aitäh Risto Järve täna ja kuulmiseni jälle nädala pärast.
