Tere tulemast, kuulajad Müstilise Venemaale ja tere tulemast, David Vseviov, jälle stuudiosse müstilisest Venemaast kõnelema. Ja täna siis oli meil niisugune tähtis teema nagu kaubavahetus. Tere päevast ja ma tõesti leppisime kokku, et me vaatame natukene kaubavahetust. Ja siis peamiselt ütleme, selle punkti vahel, kui ta maal kasvatatakse ja siis selle punkti punkti nii kui ta siis jõuab linna ja juba siis tarbija kätte. Ja võib-olla, kui me leppisime kokku, et see võiks olla algselt just nimelt põllumajandussaadustega varustamine, siis ma mõtlesin, et täna võiks natukene rääkida varustamisest niisukese toiduainega, mida enamus meist kasutavad, nagu seda on liha. Sellepärast et nii suurte linnade nagu Moskva ja pealinn varustamine on muidugi omaette probleem ja päris huvitav probleem. Ja arvestades tolleaegset organisatoorset taset tõesti ei ole ju spetsiaalseid institutsioone, kes sellega tegelevad, kes on seatud seda korraldama, on seda päris huvitav vaadata. Ja kui nüüd kujutada ette kuidagi Venemaakaarti või tolleaegse impeeriumi Vene impeeriumi kaarti ja vaadata seal Moskvat ja Peterburi ja kui nüüd kujutada ette nisukesi, ütleme, toiduained ja nüüd täna, siis konkreetselt näiteks lihasaaduste nisukest voolu või kulgemist nende linnade suunas, siis seda võiks ette kujutada nagu nisukest jõge, mille all on väikeseid nired, mis siis sulavad nagu kokku, üheks suureks laiaks jõeks ja selle jõe nisukesed lätted on peamiselt Lõuna-Venemaal. Me natuke neid piirkondi võime veel hiljem täpsustada, aga see suu peamine suund tuleb sealt all üles jõuab nagu Moskvani ja vot nüüd toimub siis suur lahknemine, üks suund siis keerab linna Moskvasse son Moskva varustamine, selle teise nii-öelda pealinna varustamine ja sealt üks suund keerab siis eraldi pealinna peale Peterburi varustame, nii et seda võiks täiesti ette kujutada nisukesse jõena missis kannab vot neid põllumajandussaadusi Venemaa vilju Venemaa rikkust siis kahte suurt linna. Vot see oleks niisugune, võib-olla visuaalne sissejuhatav pilk, selle teema juurte. Ja kui nüüd ette kujutada nende linnade olukord, siis võib-olla Peterburi varustamine on teatud mõttes keerulisem probleem, sellepärast et tal ei ole vähemalt ühes suunast ju mingisugust põllumajandusliku tagamaad, seda me ju kõik teame, et see linn on rajatud kunstlikult soises ebasõbralikus piirkonnas ja sisuliselt Tal ei ole nisukest oma nii laiapõllumajandusliku no ringi ümber, nagu seda on näiteks moskva puhal ja selleks, et varustada neid linnu näiteks siis loomasaadustega tuli neid vedada kohale no sadade, võib-olla ka tuhandete kilomeetrite tagant. Ja nüüd see peamine piirkond, kus siis need karjad jõuavad lõpuks pealinna on tonni ja nepri alad, aga isegi Siberist tohutu vahemaad, aga see on tohutu vahemaa, arvestatakse umbes, et see vahemaa võis olla tol ajal kuskil 5000 versta. Kunagi oli meil värstadest juttu merest isegi andsime niisukese väikese koduülesande, kes soovivad vaadata, kui pikk see verst oli, jutt oli vist ühe mõisniku sõidust siis oma mõisa, kui ruttu ta selle vahemaa siis kattis? Me oleme jäänud ka vastuse võlgu omapoolse vastuse, et kuulajad saaksid kontrollida, kas värsdadan, õieti arvestatud, üks verst on 1067 meetrit. Nii et kui ta on 5000 versta kauguselt, no siis see on natukene üle 5000 kilomeetri, nii et see on ikka väga tõsine vahemaa. Kaugematest piirkondadest saabus kari Peterburi kevadeti ja Moskvasse samuti. Ja kui ta tuli Ukrainast, siis aga aastaringselt, nii et see on siis see väikene vahe, sõltuvalt siis korrast ja neid selles suures ketis, ütleme, algpunktist kuni lõpuni. Niisugune kõige tähtsam persoon, inimene, kes siis seda korraldas, üks olulisematest korraldajatest on nisukene tegelane, keda siis vene keeles kutsutakse Brassov bras sol peaks olema meie mõistes siis hulgikaupmees ja me peame seda hulgikaupmeest kujutama siis ette, praegu enam-vähem eelmise sajandi kuskil kaheksakümnendatel aastatel. Vot see on nüüd siis niisugune keskne figuur ja koht, kus siis peamiselt see kokkuostja Brazzald tegutseb, see on siis laat. Tavaliselt siis laadal koostatakse siis see kari, millega Brassal edasi tegutseb ja need on keskeltläbi 300 500 pead, nii et 300 500 pealine kari on siis ühe Brassolly kokkuostja eesmärk kokku saada, et siis edasi selle karjaga toimetada. Ja otseselt talupoegadel nad kokku ei ostnud ja peamine põhjus oli selles, et see lihtsalt ei tasunud vaeva, siis sa pidid sõitma mööda maad ringi ja otsima siis neid talupoeg. Palju see aega siis võttis, enne kui ütleme, see kõige lõunapoolsem See võttis üsna palju aega ja ka sellest võiks isegi natukene hiljem eraldi rääkida, sellepärast et see on terve protseduur. Ta ei ole mitte nüüd otsetee, vaid seal on ka vahepealsed. Tapid ja ilmselt mööda vett ja mööda maad. Mööda vett ja mööda maad ja isegi olulisem moodus karja jõudmisel või abitee karja jõudmisel siis pealinna on raudtee, miks see nii on, sellest jõuame siis ka natukene hiljem rääkida. Aga nüüd tulles selle laada juurde tagasi, siis laatadel ei osta mitte ise need Brazollid kokku, nad ei jõuagi sellega tegeleda, nad on nagu nisukesed, suurema kaliibriga, kui ostjad, vaid neil on spetsiaalsed abimehed, kellel on väga ilus nimi vene keeles, need on kulli jooksja sisuliselt ja töö ongi peamiselt ju jalgadega. Nii et nad peavad siis selle karja kokku ostma ja kun, tavaliselt saabub laadale juba paar päeva varem. Ja siis hiljem, kui nüüd kohale jõuavad juba need suuremad kalad, need Brassollid siis tegunnid pakuvad oma teenuseid, et tavaliselt on juba varasemad kontaktid, keegi kedagi tunneb ja keegi on siis juba töötanud ka varem siis mõne suurema kokkuostjaga paaris, nii et see käib siis niisugune oma tööjõu pakkumine. Ja tavaliselt iga siis kun sai 20 10 20 kopikat siis ühe looma paari pealt, et see on siis nüüd tema sissetulek, ehk siis sellest teenusest, mida ta siis Brassolile osutab. Ja tavaliselt ühel siis sellel Brassollil oli teenistuses umbes viis kuus, siis neid Kunne, nii et ühte suurt meest ta suurt haid kokkuostuhaid siis teenindavad tavaliselt viis, kuus nisukest väikest abimeest. Tavaliselt neile siis peremees või tähtsam, jagab ülesandeid. Ja tava oli selline esimese paari loomi ostis siis Brasol ise sellega ta andis nagu märgi mõõdu kätte, millist kaupa tassist tahab. Nii et see oli siis niisugune proovi või märgi ost ja siis juba need väiksemad mehed tegutsesid vastavalt siis peremehe soovile ja ostsid siis enam-vähem selle mõõdu järgi siis kaupa edasi ja neid tavaliselt iga paari pealt ostud käisid, paaridega said nad kviitungeid. Kui nad olid oma kauba ära toonud ja hiljem siis esitad tee needsamad kviitungid, suur kaubapäev, segadus, keegi ei orienteeru, viis, kuus mees sul jooksevad edasi-tagasi, pole aega seal midagi lugeda, sulle antakse lihtsalt kätte niisugune pabertšekk. Ja hiljem, kui on juba kauplemine lõppenud, siis need tšekid tagastatakse peremehele ja siis nende alusel käib juba rahaline arvestus. Nii et siis arveldamine hiljem toimub juba nende tšekkide alusel. Vot see on siis ütleme niisugune tehnika üsna keeruline raamatupidamine, see on päris keeruline raamatupidamine. Aga neid osa nendest laat ja väga olulised laadad, kust karja kokku osteti, tolleaegses Venemaa pealinna jaoks olid Kirgiisia steppides toimuvad laadad ja vot sinna sõideti spetsiaalselt kohale. Ja lisaks rahale traditsiooni järgi võeti sinna tavaliselt kaasa, kuidas kaupa, ja see oli siis nurgas, ütleme, kangad, nõud, mingid metallesemed. Ja tavaline kauplemine käis siis niimoodi pool hinnast maksti reeglina rahas ja ülejäänud pool maksti siis selles kaubas. Nii et osaltaly siis nagu naturaalkaubandus. Ja seal käis väga keeruline kauplemisprotseduur olevat kestnud tunnid eelnevalt, kui siis lepiti kokku hinnas ja hiljem, kui juba siis hakati kokku leppima ka selles materiaalses või naturaalses kates, siis nendes kangastes ja kaussides, mida siis teatud summa eest tuli siis kompenseerida nüüd asjadena. Nad olevat olnud väga keerulised protseduurid ja peamiseks hinna ekri Valendiks, seal oli aastane lammas ja see on niisugune päris huvitav hind, näiteks Kolmeaastane lammas maksis kaks lammast. Nii et aastane lammas on siis ekvivalenti ja näiteks kolmeaastase lambahind oli siis kaks aastast lammast. See me oleme häälde ja kaheaastane vasikas vist oli neli lammast, aga no eriti just tore on, kuidas lamba hindan jällegi lammastus, nii et väga tihti arveldati, aluseks oli siis lammas, selle piirkonna jaoks on ka see võib-olla arusaadav ja siis lisandusid juba nii raha kui ka need muud asjad. Ja need laadad olid ka kuulsalt sellepärast et sinna tihti jõudsid ka karavanid Siivast ja puhaarast ja need tõid siis kohale, no näiteks vaip, puu, kuivatatud puuvilja ja vot kõiki neid kaupu, mis siis sealt piirkonnast jõudis siis nendes Kirgiisia laatadesse ja laatade nii ja sealt siis hiljem Moskvasse ja Peterburi. Ja kui nüüd siis näiteks nendel laatadel oli kari ostetud, et siis ta viidi edasi karjatama Irtiši jõe äärsetes karjamaadel. Nii et ta siis nagu mingi aja veetis seal ja sealt siis ta juba jätkab oma teed Moskva ja Peterburi suunas. Aga muidugi, nende laatade puhul tuleb arvestada ka seda, et Brassollid suurte osavate kaupmeestena kasutasid muidugi alati juhust osta ka midagi muud, kui oli võimalik osta. Ja tavaliselt oli see tooraine näiteks vahasuled, harjased, midagi sellist, et ei piirdutud ainult karja. Aga nagu ma aru saan, see liha jalutas ise Moskva ja Peterburi poole oma jalgu. Ka liha teatud piirini jalutab ise ja siin tulevad mingid muudatused ka veel hiljem sisse. Aga mingi aeg on ta seal ja näiteks Ukrainas vahepeal need sõltub piirkonnast, meeles on ukraina ukrainas toimiti tavaliselt nii, et kari jääd teepaigale umbes kuskil ühe kahe versta kaugusele kohalikust viinavabrikust kus siis moodustati nisugune 200 kolmesajapealine kari ja seal seda siis toideti, joodeti, tootmisjääkidega, nende tootmisjääkidega, mis siis jäid üle viinatootmisest ja seda kutsuti vardaks. Seda siis jääki ja tavaline väljend oligi, et siis kari pastalviliit nabarm tumm pandi siis selle parda peale nagu nuumal nagu nuumale jah, selle selle pardaaga ja selle parda ka toit, mis siis niisugused üldised reeglid olid järgmised soovitused. No kõike pole üldse minu ala, ma ei oska sellest midagi täpsemalt rääkida, aga mul on meeles, et ta pidi olema soe, see parda siis ta oli nagu vist suurema toiteväärtusega ja arvestuslikult kulus teda siis ühe looma peale viis, kaheksa ämbrit, see oli siis päevanorm seda partaalt, millele siis lisandus ka hein ja, ja muud siis söödad, aga peamine oli siis parda. Aga erinevus on vast selles, et nisukest ütleme, spetsiaalset toiduks loomakasvatust Venemaal vähemalt kaheksakümnendatel aastatel, nii nagu seda oli juba tol ajal Euroopas Inglismaal seda Venemaale ei tuntud. Ja kuskil kirjandusest mul hakkas isegi silma, näiteks nisukene seikleb tonni ääres nuumamine müügiks karja nuumamine müügiks tähendas seda, et seda karja kuus kuud enne müüki ei kasutatud lihtsalt töödel. Nii et see oli siis mingisugune vahe. Aga nisuke spetsiaalset, no ütleme loomaliha tootmist, nagu me seda tunneme, võib-olla tänapäeval seda Venemaal vähemalt kaheksakümnendatel aastatel ei tuult. Sellel on vene autorid juhtinud tähelepanu. Kui kari oli nuumatud, siis ta läkski mööda raudteed siis pealinna Need tavaliselt sealt on teada, et no aeti ka jalgsi, nagu ta õieti ütlesite. Peamine, miks muutub oluliseks ja sisuliselt kuskil kaheksakümnendatel aastatel ka ainsaks teeks raudtee on minu jaoks oli kas ka suur üllatus, kui ma sellest lugesin, oli mitte midagi muud kui meditsiiniinstantside nõue. Ja nimelt, et vältida nakkushaiguste levikut. Ja see oli ka küllaltki üllatav, kui tõsine meditsiiniline kontroll oli eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel kõige selle lihakauba üle, mis siis suurtesse linnadesse saabus muidugi ilmselt ta, no tasemelt on hoopis midagi muud kui tänapäeval, aga see teadmine, et see kõik vajab kindlamalt trolli, et sellele pööratakse nii suurt tähelepanu, see on väga huvitav ja minu jaoks oli see küllaltki küllatav. Kuni selleni, et näiteks kui tuuakse peale suurt paastu Peterburi väga suuri lihapartiisid nende seas vast on kuulsad Tambovi singid siis turul seati sisse kohe niisugune spetsiaalne, no telk või koht, mida nimetati Microscapiigeskaja vist plasjadka või midagi nisukest mikroskoopiline siis plats, kus siis köik see toidukraam pidi läbima meditsiinilise kontrolli ja ei jätkunud selleks asjatundjad ilmselt nii palju, kui neid oleks niisuguste suurte partiide puhul vaja olnud ja appi paluti ka tudengid, meedikud ja kõik need suured singid, mis olid siis kontrolli läbinud, need siis plommiti, meil olid siis plommid küljes ilmselt siis suurematel partiidel tinaplommid ja on teada, et näiteks kui ostjad, et midagi ostsid, siis uuriti ka väga tõsiselt neid plomm, kas nad ei ole võltsitud, millest võib teha järelduse, et ilmselt võltsimis juhuseid siis esines ka, võib-olla mitte sageli, aga, aga kindlasti nii meditsiiniline kontroll oli väga tõsine ja just nimelt selle meditsiininõue oli, et kari jõuaks pealinnas siis mööda raudteed. Kuidas nägi välja lihatööstur? Neid oli päris palju, kes olid selle ametiga seotud, näiteks ainuüksi nisukesi tööstusi, kus Peterburis tegeleti kaheksakümnendatel aastatel suuremate loomadega, oli kuskil 90 ja väiksemate loomadega 300 ja liha poode Peterburis oli 1020, no kas need suisa poodideks saab nimetada, mõned võisid olla karnid või mingid niisugused väiksemad, aga arv on ikkagi väga suur. Ja nüüd lihatööstur vana tava järgi käib siis ringi ja toetub niisukesele pikale kepile. Kepp Sauma ei oskagi öelda, kuidas ta oleks parem nimetada, see on nüüd niisugune ametitunnusmärk. Mille poolest siis võib lihatöösturid ära tunda, see on niisugune auasi. No nendel suurtel ärimeestel, kellel olid võib-olla miljonilised sissetulekut, polnud seda loomulikult enam vaja neile, kes seda karja ütleme, raudteejaamast ajasid, kuni siis tapamajani võis seda vaja minna, aga suurtööstur pidasid ka nagu ameti au juurde käivaks, et see oli meil ikka kogu aeg käes, et selle järgi tundis neid ära. No võib-olla niisugune huvitav küsimus, palju võis siis kasvõi sealt vahepealt raha lõigata, no näiteks on teada, et need mehed, kes mõistsid neid partiisid Peterburis edasi, teenisid ühe paari pealt või ühe looma pealt, vastan, täpsem ühe rubla. Ja on teada, et suuremad partiid ulatasid kuni 50000 loomani, et põhimõtteliselt Ta oli, neid oli muidugi üksikuid oli võimalik ka selle äriga teenida kuni 50000 rubla aastas, aga see on meeletu suur summa. Nii et ka ka niisukeses äris liikusid ikka väga suured rahad. Ja nüüd on üsna täpselt kirjeldatud, kas karja saabumine pealinna see tavaliselt toimus hommikuti. Rongis oli umbes 50 vagunit, need olid niisugused enam-vähem kindlad arvud ja igas vagunis 10 looma. Ja siis tõmmati liisku hiljem, kes siis millise müügikoha nendest müüjatest saab? See oli väga oluline toiming. Sellepärast no müügikohad näiteks peaväravad tee ääres olid tunduvalt paremad kui kuskil kaugemal on ju täiesti arusaadav, sa astud nagu sisse ja võib-olla ostad esimese partii. No arvesse olevat läinud isegi niisugune asi nagu territooriumi müügiplatsi, territooriumi kalle, odavamad olid need kohad või vähem hinnati neid kohti, mis olid nagu madalama. Et need jätsid niisuguse mulje, nagu kari oleks väiksem. Ja hinnas olid pigem need kohad, mis siis olid kõrgemad, nii et siin tehti ka väga kindlat kindlat vahet. Ja peeti ka kinni sellest, et ostjatele edasi ostjatel poleks võimalik korraga näha mitut partii või püüti siis hoida nagu eraldi partiid eraldi kohas eraldi ütleme aia taga, et mitte tekitada võrdlusmomenti. Mõni võis sellest võita, mõni võis aga kaotada, aga pigem otsustati ilmselt säilitada või tava oli niisugune staatuskvoo, et keegi sisse ei saaks mingisuguseid eelisi võrdluse arvel, siis kellegi teisega. Ja tavaliselt kari paigutati, nii et äärtes olid eriti suured loomad ja neid kutsutigi Graye või nii-öelda äärmised ja siis mida kõhnem oli see müügile tulnud loom, seda rohkem ta seal keskel oli, jätta, vähem välja paistaks. No need olid siis niisugused traditsioonilised, selle ameti ja ameti esindaja, nipid. Kauplemine algas kell 12 päeval. Signaaliks oli ka punane lipp. Kaupmehed on niivõrd suured asjatundjad, nagu väidavad neid siis nende aastate olu kirjanikud või kes need märkmed on meile jätnud sisuliselt ilmeksimatult peaaegu naelase täpsusega, seal siis umbes 400 grammi määrasid siis ühe looma kaalu rääkimata muudest, ise loomustavates näitajatest. Nii et suured asjatundjad, kõik see toimus sosistades ilma ühegi paberita. Ja mitte kunagi ei müüja ega ostja ei teatanud hinda. Nii et hind ja alati lõpuni mõlema poole siis suureks saladuseks. Kas see sosin oligi selle konfidentsiaalsuse tagamiseks? Ja täielikult, nii et väidetakse. No kui jätame nüüd loomad kõrvale, ilmselt seal vaikust ei saanud olla, aga väidetakse, et see oli nagu püha toiming, kus siis köik sosistades midagi ütlevad, kuskile kõrva mitte mingeid pabereid ei ole, lihtsalt kui, siis pikalt sosistamist tulemusena on jõutud mõlema poole jaoks vastuvõetava tulemuseni, siis löödi hästi kõvasti teineteisele vastu kätt, et need niisugused käelöögiga siis pandi nagu asjale pitsat alla ja sellega oli siis kokkuleppe sõlminud ja loomulikult müüa, lootis müüa kellelegil võib-olla kallimal. Ja ostja lootis jälle osta kellelgilt võib-olla odavamalt, nii et see oli kahe inimese tehing, mis ei kehtinud, jäi määrand hinda siis teiste jaoks, nii et niisugust üldist hinda olemas ei ole. Aga see oli aumeeste mäng, suuline kokkulepe kehtis. See oli absoluutselt aumeeste mäng ja, ja kehtis ta loomulikult, kusjuures mõnikord müüdi maha ka partiisid, mis polnud veel saabunud. Need olid siis niisugused eeltehingud, seal võis kaotada, võis võita, aga nad püsisid ka kindlasti väga suures osas usaldusest, sest kui sa ükskord oled väga tõsiselt alt läinud, siis enam selle mehe käest ilmselt seda vekslit ei osta, mitte keegi. Nii et ka nisukest müüki oli, siis olid kohe spetsiaalselt sildid väljas, et, et see on siis nii-öelda eelmüük. Ja kõik see kestis siis kuskil kuni kella kaheni kella kahene, siis langetati lipp ja sellega oli siis suur kauplemine läbi, tähendab esmane kauplemine siis selle karjaga missis linna saabub. Mis neid iseloomustab võib-olla Peterburi ja eristab sellest kitsast aspektist, millest täna on juttu näiteks Moskvast olid väga kõikuvad lihahinnad. Ja peamiselt seda põhjendati just nimelt distantsiga sellega, et kari jõuab Peterburi ikka üsna pika vahemaa tagant, mis siis ilmselt tekitas ka seda, et mõnikord nõudlus ületas pakkumise ja mõnikord vastupidi. Kusjuures loomulikult see kari, mis jõudis Peterburi, seda üritad ja ka Moskvasse maha müüa võimalikult kiiremini, sellepärast et toita suurlinna tingimuses, neid loomi polnud enam lihtsalt no otstarbekas ja sisuliselt polnud ka seda võimalik teha. Nii, et seda kõike tehti ja mis on ka küllaltki üllatav, et näiteks nendel samadel kaheksakümnendatel aastatel võib-olla see on minu jaoks üllatav ja ei ole põllumajandusega tegelevatele inimestele üldsegi üllatav, aga näiteks uuriti väga tõsiselt ka loomade toitmisrežiime, ütleme näiteks selle raudteesõidu ajal. Nii et võrreldi partiisid, tehti täielikke teaduslikke eksperimente, millega toita või ainult joota või kui palju toita, kui palju joot võib olla üldse mitte seda teha, kuidas siis mõjub nii elus, kaalule kui ka liha kvaliteedile, nii et nisukesi uuringuid eelmise sajandi 80. aastal väga tõsiselt muidugi tolle aja teaduse õndsalt tasandil tehti, mis on ka küllaltki, võib-olla vajab, ma ütlen minu kui võhiku jaoks küllaltki üllatav. Praegu kujutasime me vist kõik kuulajad ette, kuidas lehmakarjad liikusid, aga mis sai väiksematest loomadest sead, lambad ja kodulinnud sama süsteem. Süsteem on täpselt sama, kuid piirkonnad on erinevad, nad väiksemad loomad tulevad lähemalt. Ja siga on siis nüüd see loom, mille kokkuostupiirkonnad ilmselt ulatavad ka siia meie aladele. Nii et seda 80.-te aastate teostes mainitakse mitmel korral, et sigu ostetakse Johondlik nireemia. Nii et see on siis enam-vähem see kant, mis ulatub Peterburis siis põhja ja, ja siia lääne poole. Aga mitte ainult siit ei toodud siis väiksemaid loomi, vaid see on üks piirkond, kust Peterburi tuli ka suurem kari. Ja nimelt üldiselt loomaliha ongi tol ajal jaotatud kolme sorti ja just nimelt tulenevalt siis sellest piirkonnast, kust ta Peterburi jõudis ja neist peamine oli siis Chercaski Cher kaski sort, Cher kaski, loomad, need olid siis tulnud ja toodud Lõuna-Venemaalt. Ja neid neile järgnes teine grupp, see oli siis Ruski. Need on peamiselt siis ümberkaudsetest kubermangu tõst ja viimane ongi just nimelt Livonski Levonski, see on siis balti kubermangu test. Kuid vähemalt nendel kaheksakümnendatel üheksakümnendatel aastatel. Ta paistis nii et see esimene Chercaski moodustas umbes kaheksalt protsendilt kõikidest nendest loomadest, mis siis vähemalt Peterburi jõudsid, nii et see Vene kubermangude ümberkaudsete kubermangude ja nagu nad ütlesid, siis Liivi kubermangude osa balti kubermangude osa on küllaltki väike. Ja see sorteerimine oli puhtalt geograafiline, seal ei olnud kvaliteeti. Ta oli puhtalt geograafiline, kuid seal on ka kvaliteedi, mingit märgib, ma ei oska seda tagantjärgi enam mitte kuidagi hinnata, aga see Chercaski peeti kõige paremaks. No ilmselt see ikka sõltub sellest, mis tingimustesse loom kasvab ja millega teda toidetakse, vähemalt nii jäi mulle mulje, et hinnati kõige kõrgemalt just nimelt seda Chercaski sort. Kuigi see tuli kõige kaugemal, kuigi sõduli kõige kaugemad ja müügil, kuna juba sortidest läks jutt lahti, müügil oli loomaliha üldse kahtkümmet sorti, saan siis. No vähemalt ma mäletan oma noorusaegadest veel nõukogude ajal olid ju lihapoodides nisukesed pildid, kuidas siis tuleb seda kere raiuda, missugused värvilised pildid ja vot täpselt samasugused ja nendel alustel siis lihunikud ilmselt toimetasid ka Tsaari-Venemaal ja müügil ja neid kategooriaid või ma ei tea, paremat sõna sorti oli siis 20 aga üks tegelane nüüd veel, mida mainitakse, kes selle kauplemise ümber keerleb ja toimetab, selle tegelase nimi on Schibay Schibay ja vot need olevat siis nisukesed. No ma isegi ei oska öelda, mingid siis selle valdkonna, ütleme suli kes siis käisid mööda külasi ja üritasid sealt siis karja kosta, tähendab, nad ei oodanud mitte seda, et talupoeg tooks siis selle loomalaadale, vaid käisid ise ringi sellega loomulikult tegid ka talupoja elu lihtsamaks ja ilmselt said ka odavamalt kätte. Aga selleks, et varjata, et nad on nisukesed odavamalt kokkuost, nad olevat siis liikunud ringi mängides, et Nadomprasoolid need kõige kõrgemad kokkuost, nii et väidetavalt olevat nad alati olnud väga kenasti riides, väga esinduslikud, väga soliidsed härrad, kes nagu tegeleks suure äriga, aga tegelikult nende äri oli üsna väike. Tavaliselt nad olid niisugused grupid, kes panid raha kokku kui algkapitali ja püüdsid siis midagi niimoodi kokku osta. Kui ma nüüd selle kokku said selle partii, no see oli suhteliselt väike partii, ütleme, 20 30 pea siis nad üritasid laatadel teda selle partii juba maha müüa tervikuna, kui see aga ei õnnestunud, siis nad mängisid nüüd teistpidi suli nüüd nende suurte Brassollide eest, seal nad esinesid nagu talupojad võtsid oma ilusad riided seljast ära ja nüüd esinesid talupoegadele, et nii-öelda nõuda seda allkinda, et saada siis selle, mis nad vahepeal niikuinii olid juba saanud siis selle sinna endale otsa. Nii et vot nisukesi tegelasi siis ka mainitakse selles suures ketis. Liha keetis. Venemaal on alati on olnud kaubakaravani teel omad ohud. Ilmselt Venemaal ka. Kas kõik karjad ikka jõudsid sinna, kus nad pidid? Ma ei oska öelda, ma vähemalt kirjanduses küll ei leidnud kordagi kurtmist, et midagi nisukest oleks juhtunud, ilmselt olid muud hädad ja näiteks kaod heas mõttes kaod tänu meditsiinikontrollile olid, et ikkagi noh, mitte märkimisväärsed, aga nad ikka olid. Nende arvudega ei ole mõtet kedagi töötada ja neid ei mäleta ka. Aga neid ikka oli, kus need komisjonid arvestasid ikka nendest partiidest haiged loomad välja ja need olid tõesti kaod, olid ka täielikult mitteprotsessid, aga aga kaupmehed, kes nõudsid mitmekordseid, komisjon kuskil oli, jäi meelde isegi niisugune näide, et mingid kaupmehed, kes siis üritasid maha müüa mingi liha, mis selleks ei kõlvanud, siis peale kolmandat Komisjoni väitsid, et nad söövad selle kõik ise ära, et kõik näeksid, et see kõik on tühi jutt ja, ja mingeid niisugusi haigusi pole üldse olemas. Autor edasi kirjutanud, mis ma sain ja ma ei oska öelda, aga, aga nisukaod olid küll olemas. Nagu ma ütlesin umbes 1020, siis niisugust lihamüügi kohta on Peterburis väga tihti. Nad saavad kassis kindlatest tapamajadest oma kaupa, need on omavahel ära jagatud ja ka lihatööstustel on oma turud ja neist muidugi väga olulised, millest peetakse ilmselt lugu ja mis on väga kasulikud, on nisukesed, ütleme meie mõistes riiklikud tellimused, no näiteks sõjaväe varustamine, aidata varustamine ja nii edasi, need on niisugused kindlad kliendid ja mõnedel lihatööstustel on ka oma poe, nii et ta nagu mitmetahuline nisugune süsteem ja no populaarsetest kaupadest võib-olla, mida siis lisaks tavalisele lihale, nagu ma ütlesin, on eri sordid, siin on eriviisid ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, need on väga palju. Aga üsna huvitavad on vorstitooted. Ja veel kuskil kaheksakümnendatel aastatel nisukesed olulisemad vorsti tootmised on Peterburis sakslaste käes ja neid peetakse parimateks vorstitootjateks. Nisuke vana traditsioon, sakslased teevad saksa töökojad, toodavad vorsti, kuskil 80. Se murrang hakkab, hakkavad venelased ka tulema, peamiselt olnud sakslased ja just nimelt suitsuvorstid. Ja neid on kahte tüüpi, ühed on siis kuumsuitsuvorstid ja teised on külmsuitsuvorstid ja vahe olevat olnud siis selline, et kuumsuitsuvorstide puhul seda suitsu saadi tänu puude põletamisele, seal on ka oma niisugune moodus, neid mitte lihtsalt ei põletata, aga pannakse kuidagi otstest põlema ja siis lükatakse neid otsi kokku ja nad pigem noh, vinduvad suitsevad. Kui põlevat ja teine meetod, siis see niinimetatud külm meetod olevat siis kui põletatakse. Tol ajal öeldi punast saepuru, see on kasetamme ja selliste puude siis saepuru, nii et neis siis saadi seda teist sorti suitsu. Ja suitsetamise aeg on väga erinev, alates ütleme näiteks mõnest päevast, aga olid ka vorstid mis olid siis suitsu käes rohkem kui aasta. Nii et nii kaua siis sellega tegeldi. Ja kui nüüd hakkavad tulema vene meistrid, siis huvitaval kombel ja Tsaari-Venemaal väga tihti mingi elukutse esindajad olid seotud mingi kindla piirkonnaga ja vorstimeistrid, kõige kuulsamad vorstimeistrid olid Jaroslavli kubermangu Ugly chi linnast, nii et kui keegi juhtub Venemaale ja ublitsi linna, siis seal tasub kindlasti vorsti proovida, sest Hubliksi vorstid olid kõige kuulsamad. Need olevat olnud nii kõvad ja nii kvaliteetsed, et nad võisid seista näiteks riknemata üle aasta või mitu aastat ja nendega juhtunud mitte midagi. Ja kui nüüd Peterburi tulevad siis esimesed vorstimeistrid, nagu ma ütlesin, siis need tulevad ka tavaliselt just sealtsamast publiksi linnast. Aga nad ei tegele venelased mitte nii palju suitsuvorstidega, kuivõrd just nimelt keeduvorstidega vaesema rahva jaoks. Nii et see on siis niisugune spetsialiseerunud saksa vorstimeistrid, suitsuvorstid ja venelased siis pigem keeduvorstid, niisukese, laiatarbe kaubana, need on odavad, nad on kättesaadavad ja seda toodetakse hästi palju. Ja igal igas siis peterburi näiteks linnaosas oli oma oma vorstitööstus, mis varustas, ütleme seda linnaosa vorstidega ja väga tihti olid ka väikesed vorstitööstused, mis siis olid näiteks mingist mingisuguste liha karnide juures ja müüsid siis ainult ütleme näiteks oma oma piirkonna jaoks ja kusjuures huvitav see mõnikord on mingid asjad omavahel väga humapäraselt seatud. Ma vaatasin, et vorstitoodang, odav vorstitoodang Peterburis näiteks kasvab järsult suvekuudel. Ja millal sa siis põhjus tuleb välja? Põhjus on väga lihtne. Suvel on väga suur tööjõu juurdetulek Peterburi selge ehitustööd muuta, et suvel on neid rohkem teatanud vaesemalt veenistust, lihtsamat rahvast tuleb linna rohkem. Lisaks jõukas rahvas on vist teine liikumine, nemad nagu suvel lahkuvad linnast ütleme, suvituspiirkondadesse ja nii edasi vaesemat rahvast tuleb juurde, odavorstitoodang, suvel kasvab niisugune omavaheline seos ja peamine aeg, millal siis neid lihasaadusi süüakse. On siis suure paastujärgne aeg, kui siis on kirjeldatud, et Moskvasse ja Peterburi saabuvad mitte ainult siis oma tööstust toodang vaid ka siis üle Venemaa erinevates piirkondades, siis suitsuvorstid ja kuulsad singid, nagu ma ütlesin, peamiselt Tambovi kandist ja siis kõik poed on riputatud vorstirõngaid täis ja ripuvad suured singid ja siis on niisugune suur suur lihasöömise pidu. Ja vähe sellest näiteks väga palju sellest, mida toodeti viidiga välja Venemaalt. Muidugi küllaltki nisukesi. Mis puudutab nüüd ütleme seda tööstusharu võib-olla ootamatuid tooteid näiteks minu jaoks oli suureks üllatuseks, ütleme, valdkond on täiesti niisugune võõras ja tundmatu ja võib-olla siin ei ole üllatavat midagi. Aga tuleb välja. Venemaa oli üks olulisemaid näiteks saksa vorstitööstuse varustajad soolikatega. Neid veeti Venemaalt välja tünnides ja tavaliselt meritsi mis oli lihtsalt odavam kui mööda raudteed. Nii et väga paljus see kuulus saksa vorstitööstus siis tugines mingis mõttes Venemaa toorainele osaliselt ja, ja nagu ikka, kuni siis ka meditsiinipreparaatide nii välja, mida tehti siis näiteks verest. Ja muidugi kogu see tööstusharu muidugi on täielikult mehhaniseerimata, kui nii võib öelda, kõik toimub käsitsi ka kaheksakümnendatel aastatel, näiteks vorstide jaoks, hakkliha valmistamine, need on nisukesed kahe käepidemega, noad, ühendatud omavahel noad ja siis lihtsalt kaks meest nagu kiigutavad neid üles-alla ja niisiis toimub selle liha hakkimine, mis siis hiljem läheb, läheb vorstidesse, nii et see on ränkraske füüsiline töö. Ja muidugi jällegi üks niisugune kett, kus on väga palju vahendajaid ja kus nende vahendajate sissetulekud on tihti suuremad, kui, kui nii seal algfaasis nende sissetulekud, kes seda otseselt toodavad, kui ka võib-olla siis nende sissetulekud, kes seda siis lõpuks maha müüvad. Ja muidugi, mida veel siia tööstuse juurde võiks eraldi mainida, on see, et näiteks ka Peterburis väga märkimisväärne lihatööstuse osa tegeleb eri rahvuste maitsete mõtleme rahuldamisega ja eriretseptide eri siis tavade järgi toimetamisega. No on kohe mitmed eraldi poed ja erata lihatööstused, kes siis näiteks valmistuvad müügiks ette ütleme Peterburis, liha, juutidel, aga ka need lihatööstused, kes siis varustavad tatarlasi, ütleme, hobuselihaga ja nii edasi, et need on küllaltki spetsiifilised ja nad kõik siis kõrvuti toimivad, teineteist segama. Nädala pärast kohtume teiega. Lugupeetud kuulajad ja täna ütlen, aitäh teile, David seljas.
