Eelmisel korral jõudsime David Vseviov ära rääkida, kuidas jõudsid loomakarjad kaugetest steppides Venemaal Peterburi ja Moskvasse, aga me ei ole rääkinud, kuidas teist sorti kaup lõpuks pealinna ja ja üldse suurematesse keskustesse jõudis eelmisel sajandil. Siis sajandi kaheksakümnendad olid need, eks ole? Ja tere päevast ja me oleme tõesti enam-vähem siis 70.-te 80.-te 90.-te aastate kuskil piirides ja võib-olla oleks loogiline, kui me eelmine kord rääkisime kariloomadest, siis rääkida natuke ka metsloomadest ja võib-olla nad tänapäeva meie kulinaarsetel valikutest moodustage eriti suurt osa ja on pigem niisugune eksootilisem lauapealne kui ta oli tol ajal ja arvestades just nimelt Venemaa pulsi, Venemaa ääretuid, metsi oli loomulikult väga oluline osa venelase laual jõuka venelase laual, siis metsasaadustele, ütleme siis niimoodi. Ja kui me rääkisime sellest, et kari tuli peamiselt lõunast, siis ka üsna loogiline on, et näiteks metsloomad jõuavad Peterburi ja Moskva turgudele peamiselt siis põhjapoolsetest puberma aukudest. Ja see ongi siis suur ala elukutse suur majandusharu, mida võiks siis kokku võtta ühe sõnaga jahindus. Nii et see jahindus Venemaal mängib küllalt suurt osa ja mõned arvud, no näiteks Arhangelski kubermangus arvatakse, et tegeles jahipidamise ajal ka kuskil 10000 inimest, et see on ikka väga suur relvastatud väesalk, kes siis metsa läks ja sealt ka midagi lauale tõi. Ja Venemaa statistika on ju tol ajal väga täpne, see on ka küllaltki üllatav. Nii et näiteks nisugune kubermang nagu Olonetski kubermamic seal on isegi täpipealt paika pandud, et näiteks aastal 1879 oli siis metsloomade jahimehi 3900 ja metslindude jahimehi 5008 saba? Ma ei oska täpselt öelda, kuidas nende vahel siis oli nii kindel piir tõmmatud, aga vähemalt tolleaegses statistikasse nii on. Ja no näitena võib-olla sellest samast kubermangus, seal olevat siis sellel mainitud aastal lastud 276 karu annab ikkagi mingisuguse pildi. Kui rikkalt tol ajal metsa tasustatud, siis olid metsloomadega, nii et ainuüksi siis karude jaht, Tõi siis selle tulemusena. Aga muidugi, kui nüüd rääkida sellest jahipidamisest, siis peamine sissetulek ikka mitte niivõrd liha, vaid nahad ja mitte karu, hoopis väiksem loomake, sona orav. Nii et peamine sissetulek oli siis oravad, et nahad ja ma jällegi sedasama kubermangu puhul kirjutasin välja, me ei ole tavaliselt nisukesi täpseid arve toonud, aga mõnikord on sellest ka kasuda. Ta pika seda mastaapsusest ja jällegi statistika täpsust ja jätame siin võib-olla niisugused jahipidamise eetilised momendid kõrvale, kuidas siis meie sellesse suhtume. Aga näiteks siis kubermangus sellel aastal lasti 86468 oravat. Et niisuguse täpsusega on siis arv fikseeritud ja vati oravajahil on mainitud, et vahetevahel ja muidugi erilises hinnas olid erandkorras jahimehe püssi ette sattunud valged oravad ja kuna ta on nii haruldane, siis valget oravat olevat kutsutud kines jokk, nii et nagu vürsti tege Jartaažis, kaliiber kallim ja hoopis huvitavam jahisaak. Ja kui need seda vahet tuua veel peensusteni, siis peeti lugu pigem nendest oravatest nende oravate nahast, kes siis elasid seedripuumetsades ja need olid siis kallimad kui oravad, kelle siis peamine toitumispiirkond olid siis männi ja kuusemetsad. Seedrimetsa oravatel läikis nahk rohkem. Ja ju siis seedri pähkel annab mingisuguse teise kvaliteediga rohkem vitamiine sisaldavat toitu, kui siis need teised metsad. Ja kui need tuua niisuguse näite, et Tuula linn on tuntud sama vaaride ja relvade Poolas, siis mis puudutab nüüd nahatööstust ja õmmeldud nahku siis selleks oli karkoopolil. Üheski teises Vene linnas või Venemaa paigas ei osatud niivõrd nahku ette valmistada, kui seal ei olnud niivõrd tuntud meistreid, nii et see on nüüd tuntud piirkond ja on isegi öeldud, et näiteks aasta jooksul võis seal kohalike meistrite kätest läbi käia kuni poolteist miljonit nahka. Et ikka nii mastaapne on siis tööstusjahimees ei ole mitte alati eraldi, elab elukutse. Need on väga tihti lihtsalt talupojad, kes lähevad siis metsa peale põllutööde lõppu ja seega siis hilissügisel, talvel, nii et väga tihti Vene põhjapiirkondade talupoegadele on see küllaltki oluline lisasissetulek. No millised siis võib-olla olid nad peamised jahiloomad lisaks siis oravatele lindudest mets, Püvidia, laanepüüd, Reapsikonda, vene keeles on siis eks olulisem lind ja nende jaht, ütleme, piirkonnad, kus olid siis eriti kuulsad linnud, oli Petseri kant ja sellele järgnes valge meri. Tähendab mere kaldad, neid linde hinnati siis kõige kõrgemalt ja üldine reegel on selline, et püünistega püütud linnud on odavamad kui lastud linnud. No ta on ka loogiline, sellepärast püünisesse sattunud, see vaene lind võis seal olla tükk aega, nii et ta ei olnud enam tõenäoliselt nii värske, võib-olla jahisaak kui siis lastud. Aga loomulikult see kohe tekitas teatud sulitembu, nii et, et ka neid püünistes ka püütud lindudele tehti siis mingi väikene augukene ja üritati neid muidugi müüa kui lastud lindu, sellepärast et hinnavahe oli küllaltki nisukene oluline. Kuna aga võis eeldada, et tehakse sulide, siis tava oli järgmine, et kui kokkuostja neid linde ostis, siis reeglina iga 100 paari kohta, milles oli siis hind kokku lepitud, 10 paari anti tasuta peal, see on siis umbes niisugune punaka vahel müüa, turul paneb siis 10 kartuli veel sinna otsa, tantsis niisugune nagu praagi protsent, sellega tuli siis arvestada. Talvel jahimehed suuskadel, paremas käes piss, vasakus käes kepp, see keppoliga tihti toeks laskmisel, nii et tal on üleval niisugune kolmnurgake, kuhu sai siis selle püssi püssitoru asetseda või panna, et käsi ei värise, eks, et oleks parem lasta. Ja päris huvitav on, et need kuusepuust tehtud suusad väga tihti löödi alt kitsejalanahkadega, nii et nende nahkadega nad siis kaeti altpoolt. See on niisugune madal, aga tugev nahk, karv ja selle peamine eesmärk oleks siis selles, et kroonides kuskile mäkke suusad paremini peaksid. Nii et seesama pidamise probleem, millega üsna hiljuti kõik me kaudselt kokku puutusime, kuulates ja vaadates olümpiamänge, oli ka Venemaa avaruste jahimeestel, aga nemad lahendasid seda siis niisugust käepärast vahenditega panna siis selle naha sinna alla. Tavaliselt lasti võimalikult väikest kuulikestega, mitte Haablitega, see on ka täiesti arusaadav, et nahk ei saaks rikutud. Ja mõnikord põhjapiirkondade jahimehed kandsid siis kaelas nisukesi kina nööre ütleme niisugune tinavorst või nisuke silindri taoline vorst kaelas ja vajaduse korral siis sealt lihtsalt hammustati üks tükikene ja sellest sai siis kuul. Nii et sealt sai siis teda võtta, ta oli käepärast ja nagu ma ütlesin, see kuul pidi olema võimalikult väike, rikud nahka. Karujahti põhja pool peeti väga tihti suvel ja peamiselt sellepärast, et karud olid ka karjale nuhtluseks, need on ikka üsna palju sellest juba räägib see arv, millest meil oli juttu ja siis lihtsalt suvel tehti puudele varitsuskohad hirmsalt, arvestades, et kui karu on juba käinud kuskil mõne kodulooma maha murdnud, siis ta tõenäoliselt tuleb sinna tagasi. Need püüti, sest teda seal seal varitseda ja sellest varitsuspaigast kalast aga loomulikult suuremaks nuhtluseks. Kui karud olid hundid Ju vahetevahel uudistest lipsab läbi, et ka tänapäeva Venemaal teatud piirkondades on nad probleemiks. Aga kaheksakümnendatel aastatel, eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel, mõni aeg oli suisa huntide nuhtluse ajaks mõnda aastat mõnda Talvet on nimetatud kohe eriti niisukeseks hulluks ajaks. Huntide. No vastu korraldati nisukesi klaperjahte kõiki nende arvu vähendada ja ühe hundi eest maksti siis hundinaha eest loomulikult või mõnikord ka parema kõrva eest, kui see esitati, siis võimud maksid kolmest kuni viie rublani ja karu eest 10 rubla. Nii et vahe ei olegi nii väga suur. Ja eriti muuseas, kaheksakümnendatel aastatel, praegu tuleb meelde, oli kriitiline olukord Soomes. Nii et olid isegi ettepanekut saata huntide vastu. Soome laskur, pataljon terve sõjaväeosa pidi siis minema metsa, Ahusettidega sõdima, aga, aga minu teadvuse plaan küll ellu viimata, aga räägib ta lihtsalt sellest, et olukord oli vist tõesti üsna kriitiline. Aga hundinahkadega, mis nendega tehti, siis? Ma isegi täpselt ei oska öelda, tööstuslikku tarbimist ilmselt ei leidnud mitte mingisugust, mida see talumees selle hundinahaga tegime, ka ei oska öelda, aga ilmselt mingi mingis variandis ta jättis ta tõesti endale jõuda ka ikka midagi teha. Sellepärast et juba see makstakse kõrvade eest, räägib, et vahel nahkjäätisest lihtsalt endal. Aga neid, need nahad, mis siis olid väärtuslikumad nahad, need siis toodi laadale ja vene nahkade kuulsaim laat on irpikilaat. Vot sinna siis tulid kokku praktiliselt köik siberi nahad ja sinna siis saabusid ka suurt, ütleme Moskva ja Peterburi kaupmeeste esindajad, kes siis neid sealt kokku ostsid. Ja mul on isegi jäänud meelde enam-vähem täpselt need arvud, väidetavalt Jurbiti laatadel. Headel laatadel võis olla müügil kuni kuus miljonit orava nahka, kuskil kolm kuni kuus miljonit orava nahka kuskil 200000 rebasenahka ja 1500 umbes nad on kõik umbes harud karu nahka. Aga need kuulsad vene sooblid Kõvemad olema soovitud sooblid ka seal täpselt samuti enne kui sooblite juurde tagasi tulla tähendab, nahkadega seal veel ei tehta midagi. Sealt nad siis osteta laadal, laadal ja ostetakse, ta on kohapeal, neid ei lõigata, mitte midagi, nendega ei tehta ja sealt nad tulevad siis kas Moskvasse või pealinn. Ja vot seal nad satuvad siis nisukest tegelaste kätte, kelle nimi on rasborssic. Jaransporshiku ülesanne oligi lõigata nahk, ma seda tehnoloogiat üldse ei tea, aga lugesin, et nahk tuli lõigata või lõigatakse viieks osaks. Nii et siis on tehnoloogiliselt on siis iga nahk jaotatud viieks osaks, millest siis õmmeldi erinevaid neid asju. No mis nüüd puudutab neid kuulsaid vene sooblit, siis muidugi, see on hoopis teise kvaliteediga nahk hoopis teise heinaga ja ühele soobli nahksele kasukale läks siis umbes 40 80 soobli nahka. Kui aga ja mis olid tunduvalt kallimad kasukat, olid nad tehtud soobli käppadest sellest nahast, mis siis seal oli siis sinna läks umbes 400 käpa nahka. Ja ühe soobli kasuka hind olevat kõikunud kuskil 300-st kuni kuue, 7000 rublani. Nii et see on ikka varandus, täielik varandus seljas ja naa veel, mis meelde tuleb, et kui korraldati soobli nahkade oksjonile kuulsad nahad valitud nahad siis näiteks suuremad hinnad, mida on makstud nendel aastatel, oli vene soobli nahkade oksjon Londonis kus osteti hinnaga 150 rubla nahk passis Vena rahasse ümberarvestatuna näiteks nahad kuninganna Victoria ja tema tütardele. Nii et kui me arvestame, et kasuka peale läheb 48 nahka ja üks on 150 nahka, siis me saame selle kasuka hinna, mis on hoopis kõrgem kui see keskmine, millest me rääkisime. Aga isegi veel kallimad nahad, kaheksakümnendatel aastatel osteti Moskva oksjonil hinnaga 200 rubla nahk ja need läksid Pariisi, paranes Rothschildi. Nii et see on siis perekond, kelle käes sajandi lõpus on pangad finantsmaailma üks juhtivatest figuuridest ja ka üks Venemaa oluline krediteeria, rootsildite perekond, nii et sinna läksid siis veel kallimat nahad. Nii et see on siis soobli, nahkade hind ja üldse arvestatakse näiteks kõikidest nendest nahkadest, mis siis saabusid Peterburi umbes 50 protsenti läksid edasi välismaale. Ja need üheks oluliseks punktiks, kuhu nad välismaal kõigepealt satuvad, onlaitsik saatnud, siis liiguvad edasi. Kui nüüd Venemaa tuntud karusnahkade Poolas siin ei ole vist üldse mingit küsimust, seda teavad vist kõik ja me kunagi teiega rääkisime ka kasukast vene traditsioonis vene kultuuris on oma, et uhkus on mingisugune, väga oluline, märg sellele lisandub ka väga tihti karvast müts, sihuke suur müts hiljem siis jälle Kaukasuse mõjudes on ta papach sealtpoolt tulnud, aga nahad mängivad väga olulist rolli. Kuid vähem on teada näiteks, et Venemaalt viidi välismaale mitte ainult karusnahku vaid ka lindude nahku. Maide on linnud, kaikanahk, mis ta ikka on, kalal on ju ka nahk, nii et linnunahk, ütleme siis niimoodi linn, suled, siis suled, eraldis olev härjasuled on täiesti eraldi kaup. Ja selle taga ei ole mitte midagi muud kui nende aastate mood. Mood, kus daamide kübarad on kaunistatud mitte lihtsalt sulgedega, vaid kallimas variandis ka lindudel topistega. Ja need nahad lähevadki siis Pariisi, peamiselt kus siis neist tehakse topised, topised, linnutopised, missis kübaratadel, aga ka mitte ainult sellepärast, et seal kaheksakümnendatel aastatel on millegipärast väga suur muud linnud topistel. Nõnda on interjööris. Isegi kui nüüd kuskil tuleb meelde, et on pildid, no kasvõi mõnedest eestimõisad interjööridest siis mälu ei peta, on seal peaaegu igal pool linnutopised nad enam-vähem nendel aastatel nendel aastatel, kui siis juba fotograafia hakkab jõudma niisuguste niisuguste kohtade jäädvustamisele, nii et pöörake neile tähelepanu, need topised on seal päris palju. Ja see lindude püük ja topiste tegemine muutub Venemaal kohe terveks eraldi tööstusharuks. Nii et see on suur tööstusharu, sellega tegelevad sajad tuhanded inimesed, nad pühitakse lind tavaliselt talvel jällegi talupojad peamiselt kahel põhjusel aega rohkem sellega tegeleda ja teiseks, nagu ikka külmas see käik säilib paremini, siis tulevad pealinna ka neid saata on talvel parem. Pealinna ja mõned näiteks topistega tegelevad töökojad on päris suured, ma vaatasin, seal töötab kuni 30 inimest, näiteks on ikka juba peaaegu niisugune tööstuslik tootmine muidugi käsitsi, aga arv on päris niisugune suur. Ja kui nüüd Vene lindudega keegi suutis konkureerida Pariisis, siis need olid eksootilised linnu. Ja kuna nõudlus eksootiliste lindude järgi kirevad ilusad linnud, loomulikult ma toon kaunimad kuskilt Aafrikast või Lõuna-Ameerikast tulnud kui võib-olla Siberist. Aga et nendega konkureerida, siis muidugi kuldsete käästega venemeistrit leiavad ka siin omad nipid ja kui nõutakse eksootilisi linde, siis eksootiliseks linnuks muudeti Venemaal suure eduga näiteks varblane. Nii et mõni daam, kes tellis endale Pariisist uhke kübara, mõne eksootilise linnutopise ka sai siis selle sealt Pariisist pöörase raha eest, teadmata, et see ei ole miskit muud kui vene väike õnnetu varblane, kes siis teatud nippidega on muudetud hoopis Seksootilisemaks linnuks ja kübarahind on tõusnud kuskile astronoomilistele kõrkustele nisukesi nippe kasutati. Ja no näitena nendest samadest Varblastest õnnetutest varblast tõst 1886. aastal näiteks Peterburist Pariisis saadeti 200000 varblase nahka mis siis muudeti seal hiljem topistaks. Need arvud on ka täiesti üllatavad ja väga suured. Kui nüüd emotsioonid kõrvale jätta, siis pidi see ka suur töö olema. See on suur töö, sellepärast ma mainisingi tuhanded inimesed, sellega tegelevad son terve business, terve äri. Ja ta oli Venemaal peamiselt juudi töösturite käes. Nii et, nagu ma ütlesin, ma väga tihti, erinevad rahvusgrupid on nagu spetsialiseerunud erinevate tööstusharudele. Tegid vorst leivatööstus, nii et näiteks tööstus oli siis juutide käes. Ja neid see peamine koht, kuna me nendest metsloomadest rääkisime lindudest, aga sellest pole veel rääkinud kust neid siis sai osta? Peterburis soli Žukinud vorm on niisugune koht, ta on utro suure teatri lähedal ja tänapäeval on vist seal lähedal tompi Chatzi ajakirjandusmaja, nii et sealkandis ta oli. Seal siis müüdi talvel tavaliselt külmetatud linde. Täiesti arusaadav ja lindude külmutamise tehnoloogia oli väga huvitav, võib-olla saaks seda isegi tänapäeval kasutada, kui keegi maalseda tahab? Oodati, ja võib-olla keegi ikka kasutab, oodati hästi külma ilma. Ta pidi olema 15 külmakraadi ja rohkem ja siis lihtsalt kasutati nisukest niit b et väljas ilusas puhtas paigas pandi lihtsalt üks anum külma veega ja kastetisi lind, surnud lind loomulikult tähendab puhastatud ette valmistatud lind siis ilmena külma vee sisse ja pandi siis lumele ja nii moodustati nendest siis mingisugune viirus. Ja kui nüüd see esimene kiht oli ära külmunud, siis lind kastati vete, teist, kolmandat, neljandat korda, kuni ta katus siis niisukese jäise koorikuga päris paksu koorikuga ja neid need linnud siis, mis olid siis nagu jäätunud Need siis pandi korvidesse ja jääkeldrisse. Nii et ja siis lumenendekamakate vahele ja nii jäetuna nad siis sügavkülmas ajal, kui sügavkülma ei olnud, nad siis säilisid suvel nii kaua, kui vaja oli, need võeti siis sealt välja, sulatati üles ja nüüd sai siis tarvitada. Nii et niisugune sügavkülmutamise meetod oli siis Venemaal kasutusel. Seal oli teada, et kui on külm, siis on küll, jah, aga. Seda saab kasutada seda probleeme vist ka tolleaegses Peterburis eriti ei olnud, et oodata need võib-olla terve tallu jäi saabubki ühtegi päeva, kus on rohkem kui miinus 15 vähemalt nende raamatute järgi paistab see eriline probleem. Ei olnud paari päeva ootamise küsimusi, tavaliselt võib-olla oli isegi liiga külm seal väljas lödistada, seda tööd teha, nii et see oli võib-olla suurem probleem ka suvel siis müüdi loomulikult turul pigem elus lind, see on ka arusaadav. Külmutatud asi on ikka rohkem niisugune eksklusiivne, mitte kõigile. Ja need elus linnud tulid siis peamiselt pealinna Moskva lähedastest kubermangude, sest need olid siis spetsialiseerunud linnukasvatusele ja eriti kuulus oli ratiit hinnaküla, epifanovski huvi Eestis, nii et epifanovski, valla küla oli siis niisugune kuulus küla, kus siis kasvatati linde tegeledes linnukasvatusega ja need siis sealt läksid kõigepealt Moskvasse reeglina Moskvas neid töödeldud ja siis nad tulid Peterburi ja näiteks suured hanekarjad liikusid siis sealt külast Moskvasse jalgsi ja see teekond olevat võtnud 20 päeva. Nii et vahel need aeti siis karjana jalgsi, ikka vist jalgsi, kuidas haned ikka käin, leiagi, jalgu neil ei ole või on ikka hanejalakesi segane jalakesed ja, ja see olevat siis võtnud 20 20 päeva aega ja vees jooki voorus suur turg oli suveti kuulus oma puuviljade poolest. Neid müüdi niisukeses. No ma ei oska teda täpselt nimetada kivist putka, ütleme, mingid ehitised, hooned, neid oli umbes 50, nad olid siis niisuguses kahes reas ja ülevalt neid kattis siis ühtne klaaskatus. See kõik oli katuse all ja neid iga putka keldris oli siis oma nisuke hoidla, puuviljade hoidla, külmem koht. Ja sinna olevat siis mahtunud no 500000 kasti päris suhteliselt suured, nii et näiteks 500000 kasti krõmmi, häid õuna või siis seal külmas olla, siis seal sai neid sealt võtta ja, ja müüa. Ja õunad saabusid tavaliselt pealinna mööda raudteed. Ja juba läks suur õud toomine lahti kuskil alates augustikuu esimestest päevadest ja ka selle kohta on olemas enam-vähem täpne statistika. Ma vaatasin näiteks esimesest augustist kuni 15. novembrini 1886 olevat iga päev Peterburi saabunud 19 vagunit õuntega. Ja seega ma ei hakanud seda, selle töö, ma jätsin küll tegemata, et Ma kokku liidan, palju neid siis tuli, aga nii tunde järgi on see umbes 2000 vagunit. Nii et Peterburi linn sai siis ära 2000 vagunit õunu, suve- või sügis suve jooksul, nii siis tulid sealt altpoolt peamiselt Krimmist. Ja lisaks neile olevat siis tulnud ka sellesama aja jooksul linna 350 vagunit arbuusidega. Vaadake jälle, kuid täpne siis arvestus on igas vagunis olevat olnud 1500 kuni 1800 arbuusi. Nii et ka see on enam-vähem täpselt tea. Ja kolmas, võib-olla nisukene puuvili, mida võiks praegu mainida, neid on muidugi tohutu tähtsus, ei piirdu kõik õutaja arbuusidega võivad olla pirnid, kirsid ja ploomid ja neid on hästi palju, aga võib-olla natuke erinev. Toomisviis vähemalt ma ei tea, et tänapäeval seda kasutatakse, oli viinamarjade puhul. Viinamarjad jõudsid pealinnatünnides tünnid, suhteliselt väiksed tünnid, sinna pandi viinamarjakobarat ja vahele raputati hirsi teri. Et nad säiliksid või siis korgipuu, niisugust puru. Nii et nad olid kas siis hirsiterade sees või korgipuupuru sees ja ilmselt siis kannatasid nii sõda transporti paremini. Ju nad siis pärast võeti sealt välja, puhastati ja läksid müüki. Ja nüüd ma vaatasin, et kaheksakümnendatel aastatel siis peamised õunasordid, mida müüdi, vähemalt üks on tuttav, seda tänapäevani turult osta, oli Antonovka niisukese tappumad sügisõunad. Ja teiste sortide puhul ma ei tea, midagi on neid saada, ei ole saada. Aga need olid Anissoffka Titovka ja veel üks sort, oli solatoe, see Metška, kuldne seemneke. Aga see, et Antonovka on siis nii vana sort, üldtunnustatud sort juba siis kuskil kaheksakümnendatel, ta on ikka siis nii kaua vastu pidanud, võib-olla need teised sordid on katutavad, aga mulle nad ei ei öelnud mitte midagi. Ja sellel Puuviljaturul on väga tihti ostjad, mitte need inimesed, kes ostavad enda tarbeks, vaid väga tihti ka edasimüüjad. Niisugused edasimüüjad, keda võib-olla ka on siin ja seal piltidel nähtud, nad kandsid nisukesi kandikuid ja tavaliselt kui liikusid, siis need kandikud olid või hoiti neid peas ja et oleks mugavam siis peas veel kandiku ja peapärispea vahel on nisukene soni, taoline müts ja mütsi siin keskel on annaku padjak, arusaadav, siis ta on lihtsalt mugavam, ta püsib paremini, ei ole nii valus, ei ole nii raske ja vot nendel siis plaatidel ja see on ka suurt meisterlikkust nõudev trikk on siis peaaegu nesest õunte püramiid. Ja kui nüüd tuleb vastu või mõni klient, kes tahab neid osta, siis ka see on päris huvitav, sest sealt ülevalt pea pealt on neid väga raske kätte saada ja need on vaja näidata siis nagu pannakse üks põlv vastu maad ja siis jääb teine pöörleb niisukese nurgana, kuhu astub klient peale kuue aasta peale, see on vist liigne luksus, vaid see alus või see siis kandik pannakse siis selle põlve peale ja sealt siis klient saad ilusti kergelt kummardades ülevalt vaadates on ikka täielik ülevaade endale välja valida siis selle õuna, mis talle on meelt mõõta ja seda saab ta teha tavaliselt niisukese kolme sordi vahel. Need ei ole mitte erinevad õunasordid, vaid nii ma vähemalt lugesin, et õunad olid nendel kandikud jagatud siis noh, ütleme kolme suurus või kolme kvaliteedi järgi erinevaks siis niisukeseks kuhjakeseks ja need olid siis kalovka siis pea, seal nad on kõige paremad siis oli Seryodka Need on siis keskmised, nisukesed õunad ja viimased olid hostikud, sabakesed ilmselt need olid siis jäägid, lõpud, siukesed, viletsamad õunad. Ja äri oli siis järgmine või ideaal oli siis selline. Edasi müüa üritas kasumina saada endale kogusumma, missis laekus kalovka müügist, nii et enam-vähem nii püüti oma tegevust planeerida ja niisukese rahaga siis Costa ja moodustada selline hinnavahe, et kalohka müük oleks siis puhas sissetulek, tähendab, need kaks kategooriat pidid siis tema kulud katma, nii et see oli siis niisugune niisugune plaan ja mida ma ka huviga vaatasin, see on arbuusid müüki. Sellepärast et neid võib ju poes valida ja ma ei tea, kuidas teie, aga asjatundjaid on ju väga palju, kes sooritavad teha nii, kes teha naa. Tänapäeval on vist natuke lihtsam, sest väga tihti on need arbuusid katki lõigatud ja meile näidatakse, kui ilusad punased nad sealt seest on, aga ma mäletan, et nõukogude ajal oli ju kaasa suur probleem müüa ei tahtnud seda ju iialgi peaaegu lahti lõigata ja siis alati selle suurer kuhja juures oli mõni suur spets, kes siis soovitas, kas koputada või kuulata Ta või vaadata või uurida seda, seda otsakest, kas on väga kuivanud või ei ole, kas ta on kollane või ei ole ja nii edasi ja nii edasi. Ja ma huvi pärast vaatasin, et kuidas siis spetsid 100 aastat umbes tagasi määrasid arbuusi küpsust ja tuleb välja, Nad olid täpselt sama targalt ja ikka enamus olijad tuleb koputada ja kuulata, Nad koputasid ja kuulas, üks heli siis ongi, õppisime tööks soojentaaresele, siis on loogiliselt toores ja iga inimene tunneb selle ära. Siin ei ole ju mingi probleem, et see on väga lihtne. Ja muidugi kasutati siis nende transportimiseks sõda, vanad nippi moodustati siis niisugune, et siis need arbuus lihtsalt visati siis järgmisele ja see edasi ja nii nad siis jõudsid, ütleme mingid transport vahendilt siis sinna suurte kuhjad, kus siis ostjad neid kätte said. Niisuke vaikses lühidalt olla see pilt, mis puudutab metsloomi, karuslooming, sulelisi ja, ja natukene siis ka puuvilja. Kas ka lilled tulid kusagilt kaugel ja lilledega, on ka omaette omaette probleem, vaid nad on ka omaette huvitav teema ja lilli juba ammu tol ajal täpselt samuti kasvatatakse ja transporditakse näiteks ka Nikolai kroonimise ajal ja nendel suurtel pidustustel ja sellel vastuvõtul, mida prantsuse saadik korraldab, on Prantsusmaalt toodud ma enam ei mäleta, oli see arv, mis 100 puhat roosi, nii et tol ajal juba päris hästi osati loomulikult mitte ainult kasvatada, vaid ka transportida. Aga lilled oleks siis võib-olla ma ei tea, kas, kas jõuab või mitte, aga ta on ka üks huvitav eraldi teema. Neid on mul küll üsna raske vaadata, sest ise ei tunne seda valdkonda üldse, aga aga neid ajaloolisi raamatuid võib natuke lehitseda ja kui satub mingi huvitava asja peale, siis võiks sellest natuke pikemalt rääkida. Aga tänaseks aitäh ja kohtume jälle nädala pärast.
