Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere me oleme täna loomaaias ja praegu oleme piisoni aia juures ja räägime piisjonitega juttu. Aga millegipärast piisoni taha meie essiivi poisile vastata, keerab aga külje ja piilub natukene siit suure varba vahelt ja ongi kõik. Ma pean ikka pingutamata ühele jutulainele saada temalegi omas keeles, millest meie aru ei saa ja ja praegu ta vaatavad, meie räägime omas keeles, tema ei saa sellest aru. Nii, ta peab targemaks, targalt vaikida ja mitte meile eriti tähelepanu pöörata. Ja ma usun, et küllap ta ootas, et me anname talle midagi, kui me juba siia seisma jäime ja nüüd on veidikene pettunud. Tänud, aga meie kui korralikud loomaaia külastajad, loomulikult ei anna talle mitte midagi, meie loodame, et loomaaias antakse talle just seda, mis ta kõige rohkem vajab ja selle tõttu siis ta aga ilmselt on meis pettunud tõesti. Ja nüüd ta läheb hoopis ära. Aga siia pensionite juurde me tulime tegelikult hoopis sellepärast, et ühes saates küsisime laste käest, miks preerias on piisonid ära kadunud. Näiteks Tanel kutti Järvamaalt kirjutab niimoodi, et minu arvates hävisid piisonid preerijates seetõttu, et inimesed hakkasid massiliselt hävitama. Looduses peab kõik olema tasakaalus, inimese mõtlematu tegevuse tagajärjel võib mõni liik niiviisi loodusest hoopiski ära kaduda. Ja Alo Särg kirjutab meile nii, et piisonite hukkumisele kaasa aitava teguriks oli järjest vähenev karjamaade pindala. Kuigi peamiseks põhjuseks oli see, et nad sõna otseses mõttes söödi nahka. See tähendab, et piisonid hävitati täiesti armutult ja väga pika ja põhjaliku kirja saatis meile Märt kuus Võrumaalt. Ja tema on tõesti pikalt rääkinud sellest, mispärast nad piisonid ära hävitatud on. Peamiseks hädaks on ikkagi see valge mees oma tulirelvadega, kes siis 15-st sajandist alates kudasin Ameerikasse välja jõudis, hakkas neid piisünke küttima. Möödunud sajandi keskpaiku oli siis tippperiood, kus need arutult tulistati, hästi-hästi palju, nii et peeti täiesti mõttetud jahti nendele kus loomi lasti lihtsalt laskmise enda pärast või lõbu pärast, aga ei liha ega midagi ära tarbitud, nahku ei võetud, need korjused jäid lihtsalt sinna preerijatesse vedelema ja loomulikult, kui selline arutu tulistamine käib, siis lõpuks need piisonid lihtsalt lõpevad otsa. Aga miks neid siis niimoodi ikkagi hävindliku, ma ise ka selle peale mõelnud, et miks need lastimis mõnusa inimesel võib-olla tundub lihtsalt inimesele aeg-ajalt kaob see mõistus peast ära, ta ei, ja selle üle, miks ta midagi teeb, ta lihtsalt teeb ja siis hiljem alles hakatakse arutlema. Noh, mis tegu see siis nüüd oli või ma ei oska sellel mingit loogilist seletust, saad, võib-olla noh, sellist inimese hetkeline tunnetus, watc, mida ma nüüd võin, ma suudan sellise suure looma maha lasta või tekkis võistlushasart, et kes suudab rohkem loomida, pane näiteks tunni aja jooksul võib päeva jooksul või kahe päeva jooksul. Kuid võistlusinimene hiljemgi välja mõeldud, nii et mingit loogilist seletust sel asjal ei ole, mingit vajadust ei olnud nende piirangute hävitamiseks. Vajaduse pärast hävitasid piisaid omal ajal indiaanlased, kes lasid tippude nooltega ja nemad ei suutnud piisavalt arukust. Oluliselt küll vähendab. Aga loomaaias olenene täna sellepärast ka, et siilipoiss juba ammu-ammu-ammu igatses siia tulla. Jah, me oleme talvel nii palju loomadest rääkinud, et tahaks ikka loomi näha ka täna me vaatamegi neid loomi, kes siin loomaaias elavad ja tuletab meelde, kellest me talve jooksul ka rääkinud oleme rääkinud kasvõi oma nendel mõttelistel matkadel seal põhjapooluselt kuni nüüd pahe mere äärde välja, keda nendest siis siin Tallinna loomaaias päris kohata ka võiks. Ja kui me siia ameerika piisoni juurde toppama jäime, siis me rääkisime temast kui preerialoomast, kui ta mäletab tema kõrval, siin on teine piison veel, keda kutsutakse euroopa piisoni ehk pürgiks ja see Pürg on siis Euroopa metsade loom ja kui te tulete siia loomaaeda ja vaatate neid loomi, siis te näete, et see ameerika piison Laske pärale massiivse peaga ja hästi laia rinnaga, samal ajal kui selle euroopa piisoni kehaehituselt kiilukujuline, rohkem ta ka tugeva peaga veidi Kiiliasele kehaehituse tõttu saab ta hästi tihedast metsast läbi pugeda ja seal paremini toime tulla. Ameerika piisonid lai, massiivne kogu oleks vedas kindlasti tülikas ja ta jääks sellise kogumisel hätta, nii et loodus on kahte kaunikesti sarnast looma hoopis eri moodi vorminud oma keskkonnas kõige paremini just toime tuleks. Aga kuhu me nüüd piisonid juurest edasi lähme? Ma arvan, et lähme siia samasse piis nende vastas olevat aedikute juurde, kus mäegimist ja vaatame lambaid ja veel üht, et maakera loodusest täielikult ära hävitavat liiki seal proseval ükski hobune, keda enam looduses ei ole ja keda ainukese kohana siin maailmas loomaaias näha võibki. See, kes seda häält teeb, ei ole sugugi mitte eesel, aga meie oleme küll eesli purje. Eilsel on millegipärast pruul, aga miks räägitakse, et kodueesel on hall? Tähendab, koduloomadel on neid värvus variatsioone üpris palju. Oled ilmselt tähele pandud lambaid Uneri, Pärbija lehmi, eri värvi ja nii ka eestitel, vaid inimene aretanud just selliseid värve, mis tal parajasti meeldinud, on see seal tõesti mustjas või tumepruun või mina ka ei saa aru päikese, kes tundub nagu pruunikas olevat, aga kaugelt vaadates võiks ka mustaks seda loomu pidanud ja see seal on tegelikult üks vanemaid koduloomi. Jah, inimkond üldse teab, ta ei ole päris kõige vanem ja ta on aretatud Aafrikas praegu hästi haruldaseks jäänud uluki eeslit ja neid kasutatakse tänapäevani ilmselt filmidest või võib-olla ka lõunal reisidelt, paljud teist on näinud seal Vahemere maades on seal veel päris levinud veoloom ja Kesk-Aasias on ta päris levinud. Eriti mägedes on ta asendamatu. Ja kui seal siis näha, kuidas see vaene väike eesel on nii ära koormatud vaevu-vaevu ainult kaks suurt kõrvasel koorma alt välja paistab selle koorma otsas veel troonib uhkelt see peremees siis jääb tõesti ainult üle imetleda, kui võimas ja kuid kannatlik loom peab olema, aeg-ajalt viskab sellise kannatliku Leesil ka ilmselt närv üle ja siis tuleb välja see niinimetatud eesli kangekaelsus, kus ta lööb kõik neli jalga kõvasti vastu maad teeb suu pärani lahti, karjub oma eesli häälega, teatab, et nüüd siin on see kriips ja mitte üks samm enam edasi ma siit ei astu. Kissell on seal eesti kõrval olnud pruse valski hobune, kes kunagi elas poolkõrbealadel ja stepialadel rohkem küll poolkõrb aladel ja keda usuti, et aastalt kusagil Mongoolia nendes poolkõrbetes võiks elada ka veel vähemalt viiekümnendatel aastatel teda seal veel kohati. Viimastel aastatel on ta otsitud ja otsitud, aga minu teada ei ole teda enam leitud loodusest, nii et loomaaias need seitse-kaheksasada looma, keda maailma erinevates loomaaedades peetakse, need siis on ainsad, kes veel järgi jäänud on. Ja sellest on muidugi kahju siukest iga loomaliik, mitte ainult liikuid, see loomisega loom, isendina on unikaalne, on väärtus ja kui ta päriselt ära kaob, ma mõtlen just praegu, kui liiku selline kaob, siis see tegelikult on korvamatu kaotus, on hulk geneetilist materjali ära kadunud ja me praegu võib-olla ei oskagi hinnata, mis tulevikuinimesed meie ja meie eelkäijate kohta võiksid arvata. Selliste tempude peale, et me oleme ära töötanud nii ja nii palju loomaliike ja jätnud tulevased põlved me praegu ei teagi veel, millest kõigest ilma. Nii ilusat värvi armsa olekuga hobune. Ja ta on väga sümpaatne, aga samal ajal kui me võrdleme teda nüüd koduhobusega, siis on ilmselt need erinevused näha ka koduhobuseid. Jälle on igasuguseid värve, aga tema on klassikalised, selline selja poolt ja turja pealt pruunikas või pees, õigemini musta lakaga musta sabaga jalad on ka mustsead ja nina valge laiguga kõhu alt on helebeež või peaaegu valkjas ja nad on kõik vot sellised just ühtemoodi. Ja kui seal mõni teist värvi nende hulka satub, siis suur harv erand on teada kohetsand, mutant. Aga koduloomade hulgast sellist kindlat värvikombinatsioone või kindlaid värve alati täpselt ühes samas paigas ühtemoodi värvitud oleks, seda ei ole aga metsloomadele kindel tunnus kohe kui need pruse valski hobused loomaaedades elavad, kas titel loodus tagasi saaks kuidagi viia, et nad uuesti seal hakkaksid elama? No põhimõtteliselt muidugi saaks neid viia, aga vaat nüüd on kaks häda. Kõigepealt üks häda on see, et need loomaaedades ka ei ole nii väga palju, et neid võiks. See oli e-selges häältigi. Ei sugugi mitte enam varblane. Gabruse vaski hobustega on jah, see hädad need loomaaedades ka nii väga palju ei ole. Muidugi on neid nii palju, et kui oleks maakeral mõni punkt, kus oleks neil see looduslik eluruum nüüd säilinud sellised tingimused, milles nad harjunud elamon ja seal oleks garanteeritud, et keegi neid ära ei hävitanud, siis võiks need põhimõtteliselt loodusse tagasi lasta. Ka minu teada ei ole leitud maakeral selliseid punkte Mongoolias, võimalik, et oleks selliseid, seal ei suuda valitsus anda garantiisid, et nad alles seal jääksid, samuti ka Hiinas on mõningaid nurgakesi, mis nagu välimuselt ja paigalt sobiksid pruse valski, hobused elualaks aga vist ka ei suudeta garanteerida, et neid seal näiteks maha ei tapeta või ära ei sööda. Nii et sellepärast neil seni veel loodusesse tagasi lastud ei ole. Ja noh, praegu ikkagi nad on loomaaia loomad, aga muidugi tore oleks paljud loomaaed selle nimel töötavadki loomi loomas paljundada, hiljem nad loodusse tagasi lasta. Aga loodus tihtipeale ei ole seda ruumi enam kuhu tagasi viia. Nii et kui te olete loomaaeda, siis vaadake hoolega seda ilusat rooma k. Lamba aia tagant nüüd välja keerame teisele poole, siis siin on näha kulaanid Ulaanid kiiresti oma poolkõrbesaates rääkisime kui tõelistest imeloomadest selles suhtes nad suudavad taluda fantastilist kuumust ja samal ajal ka talvel jäiseid külmasid. Ja need plaanid on siin loomaaias täiesti olemas ja neid võiks igaüks vaadata natuke kummaline välja, natuke hobune natuke seal ja ja midagi vahepealselt ja mõnikord teda isegi kutsutakse ka hobu eestiks, aga see on täiesti vale, tegeles mingi hobueesel, ta ei ole seal tegelikult hobuse ja Eestis hübriid. Et tema on siis eestlikvel teise nimega eestlik ehk Turkmeenia Kulal, no neid on mitu alamliiki, aga siin Tallinnas Turkmeenia alamlik hästi näha. Ja siin nüüd on valge sabagnoos, kes on ainult praegu Lõuna-Aafrikas mõningates rahvusparkides veel alles jäänud selle siniIgnu sugulane, keda Aafrika filmidesse tuhandepealiste karjade nõnda ilmselt kõik näinud olete ja kes seal on siis lõvile nagu põhiliseks toiduks, keda lõvi kütib ja teised suured kiskjad ka. Aga see valge sabaga, no tegelikult oli kunagi ka väga arvukas, aga sajandi alguses sattusin täieliku väljasuremise ohtu, nii et neid on maakerale nüüd jälle natukene rohkem, sest neid hakati selle sajandi kahekümnendatel aastatel päris intensiivselt kaitsma. Nüüd rahvusparkides on päris suured, toredad karjad jälle loodud. Tema on natukene väiksem kui nüüd sinikruu on ja nagu nimi ütleb, ilusa valge sabaga ja luule iseloomulike sarvedega, mis keerdunud nii et mina neid näiteks kirjeldada ei oska, kuidas nad sealt pea küljest. Ta nagu suured laiad plaadid, mille otsestest sarved tulevad alguses pooles keerdunud otse üles ja on väga-väga teravad nende teravate sarvedega, võivad nad võitluste ajal üksteisele ilmselt päris tugevasti häda teha, aga ma usun ka, näiteks kui keegi neid sööma tuleks, mõni kiskjaloom, siis kuda sinna sarve otsa satub, siis saab ka kiskja päris tugevasti kannatada. Kui te olete loomaaeda, siis võite siin seda valge sabaga nuud uudistada, kui ta just parasjagu majja sisse ei ole läinud. Nojah, nad ikka aeg-ajalt lähevad sisse, aeg-ajalt tulevad välja nii, kuidas neil parajasti endal tuju on, jah, selles mõttes Loomaaialoomadesse tuleb suhtuda austusega, tähendab, et nemad elavad ikkagi oma elu, nad on tootes ja loomaaeda, aga nad elavad ikka oma selle looma elu ja ei ole nad siia sugugi mitte sellepärast nüüd toodud ainuüksi nad peaksid päevad läbi seisma siin ootama, et meie tuleme ja vaatame neid vaid meie vaatame neid siis, kui nad tõesti ennast vaadata lasevad ja kui neil parajasti ei ole tahtmist neid vaadatakse, siis nad lähevad ära peitu ja ajavad oma asju seal kusagil peidulises kohas edasi. Nendest luudest me kindlasti räägime vist oma rännusaates ka, kui me jõuame sinnakanti, kus kunud elavad, aga siin nende aediku ees on üks kiri ja seal on kirjas, et valge sabaluud, see on haruldane, anti, loob. Kumb ta siis on, kas Kloovianti loob? Ütleme siis nii, et tank, nouenti loob. Või anti-lock luu, ühesõnaga tema on üks liik, anti loopida suurest perest ja sellepärast siis need kaks nime siin ühe plakati peale ka. Ja kui sa oled tähele pannud, siis sinna plakati peale on veel üks tore pandakarumärk ja väga paljude loomaaia loomade plakatitel on see pandakarumärk olemas ja see tähendab siis seda, et see loom on üli üliharuldane tulnud väljasuremise või hävimise ohtu. Ja ta on kantud maailma punasesse raamatusse. Ja vaatame, kes siis on tema naabritsin. Kääbuskitsed jah, need on siis väiksekasvulised kodukitsed, kes on pärit Aafrikast, kammeronist kutsutaksegi kameruni, kääbuskitsed, sina köhatab, köhatab, kuulge, sabagnooniaid, kitsed mürgitavad ja valge sabaluu köhatab ja see on tõesti väga. Väga huvitav hääl on valge sõbragnoolise eriti hommikusel ajal, siis, kui veel külastajaid vähe, onju ja nad siin päikese käes varahommikul vahel väljas on suvel siis see köhatamine on tõesti selline, mis kostab päris kaugele ja. Natuke ebamaine hääl, ma ütleksin tema kohta nii. Aga kas need aafrika kääbuskitsed on kuidagi ka vene muinasjutt, kitsede sugulased, nad päris sarnased nendele ta on ikka seesama kodukits, kes vene muinasjuttudes ette tuleb ja ükskõik millise teise rahva muinasjuttudes ka ja, ja vot see koduloomadel ongi see varieerumine väga suur, iga piirkond on teda aretanud just selliseks endale sobivasse suurusesse, sobivasse värvi, sobiva suurusega, sarvedega. Need on suhteliselt väikesed, need kameruni kääbuskitsed, aga ma tean, mõned kitsed on tunduvalt suuremakasvulised ja, ja inimene on neid loomi kujundanud just nii, nagu tal parajasti vajadus on olnud. Kitsede aedik on igal juhul praegu küll väga põnev, sellepärast et seal on palju tallesid, osad on mustemad, osadel valgemad, aga noh, tegelikult on kõikuv musta-valge kirjutatud. Üks hästi vahva tagumine pool on kõik valge ja esimene pool must. Aga neil on seal väga palju tegemist, näiteks oma vanematega puskida või omavahel puskida või ringi lipata. Ja praegu närivad puukoort. Reisihirv kes vesi, hirm, ma ütleksin sulle, ta ongi vesi, hirv nendest meie hirvedest palju, palju väiksem, kaunist tillukene, loomakene, metskitsetalle suurune ja huvitav, hirmunud on selle poolest, temal ei ole sarvi isasel emashirvlastele, nii et isa loomadel on suured sarved, Emmaste toimus, arvad, et noh, näiteks seal on ka erandeid, põhjapõder on selline erand isa ja ema loomadel, mõlemad sarved, põhjapõder meil siin selja taga kohe. Ja ühel nendest mõtetest ongi väga uhked tumedad sarved praegu peast? Jah, need on sellised pehme karvaga, kaetud nõus ametist need arved praegu kasvamas, kasvavad täis ja ja praegu on siis sarvede kasvuaeg. Aga vot nende pesi hirvede, nende sarv ei ole, need on hoopis mitte nüüd päris kihvad, aga midagi, mis kihvade moodi välja paistavad ja siis nende turniiri relvadeks ongi nüüd kihvad. Need kihvad on siis selleks, et kui nad hakkavad omavahel arveid klaarima pulmaajal, siis meie hirved tavaliselt löövad sarvi kokku ja nemad siis püüad kihvadega vastase kaela kahjustada ja vahel võib see hammustus kihvaga tõmme nii tugevaks osutuda, lõikab või seal kaelasooned läbi ja see vastane jääb siis lausa surnult sinna maha lebama. Aga üldiselt looduses on nii, et, et selliseid teise surnuks torkame siia ja teise hävitamise võimalusi. On püütud siiski minimaalseks viia, enamasti see nõrgem laseb enne jalga, kui talle midagi suurt häda suudetakse teha. Aga vaat kui loomaaedades neid loomi niimoodi pidada, siis siin seda põgenemisruumi on enamasti nii vähe. Loomal ei ole kuhugi põgeneda, siin peavad talitajad hoolsad olema, kus turniiri aeg kätte jõuab, et siis nad üksteisele midagi paha teha ei saaks. Selle vesi hirvepull on praegu roomatid ette pandud, kas on vesi hirv häbelik või on poegi oodata? Vot mina ka ei tea nüüd, kas need poegisid oodata on? Noh, loodame, et on. Aga vahel pannakse matid ette ka sellepärast, et osa loome on väga pelglikud ja vesi, hirved on just sellised pelglikud loomad, kes seda inimest nimega ei taha näha ja tal peab olema paik, kuhu siis inimesest varjule minna. Seal Puur, nagu te näete, on kaunikesti lage siia mõned põõsad küll istutatud, aga siiski suhteliselt lage. Ja kui see loom ei taha, et teda kogu aeg vaadatakse, tahab natuke kõrval astudes Mati taha on tal võimalik ennast ära peita, nii et selle uudistajad teda kogu aeg väga ei häiriks. Kus kostab päris kodu, õlg siin plakati peal kaardi peal paistab olevat kuskil Hiinas või? Jah, nii ta ongi siin kaardi peale see väikse musta laiguga ära märgitud, näed, kui väike ala tegelikult maakeral on, kus nad elavad, kus nende kodupaik on. Vaata siini poisse käest, siit tuleb terve rivi, nii nagu sind tervitama, need on Need, tõelised hirved, täpilised, imeilusaid kell ja need on Aksi sirvedki, siis elavad Indias ja nad on tõesti täpilised otse täppidega nüüd lugu, selline ta nagu lapse või tita rüü sellel täiskasvanud Hirvel alles jäänud, sest tegelikult on väga paljude hirvede pojad just täpilised seal kaitsevärvus ja täiskasvanud loomadel tihtipeale need täpid kaovad ära, aga hästi vanapärased loomad on sissetäpilised rüü säilitanud, nii et kui te loomas näete väheste täppidega ilma täppideta hirv ja siis selliseid hirve, kes on täpilised. Teated, millised loomad on maakeral kauem elanud kui nüüd ilma täppideta täpid olnud üheks selliseks vanapäraseks tunnuseks. Ja siis kohe hirvede vastas siin suured loomad, siilipoiss, kas sa tunned ära, kes need sellised on? Need meie oma põdrad? Just need on meie oma metsade põdrad, kes siis siin loomaaias näha on. Ja kuna loomas saab neid loomi kõiki hästi lähedalt, noh see on selle Tallinna loomaaia suur eelis, siis saab just seda suurust tähele panna, et põdrad on kõik noored natuke üle aasta vanad ja see kõige suurem on juba õige õige tublisti meeter 80 või isegi kõrgem sealt turja koha pealt. Et noh, looduses mese põtra nii lähedalt ei näe, ma ei oska tema suurust hinnata, kui temaga siin paari meetri kaugusel seisame siis ta on ikka aukartust äratav loom ja tegelikult oma mõõtmetelt ta vist on Eestimaa kõige suurem loom, ta isegi karust on suurem, põder on hästi aukartust äratav, aga põdra kõrvallauk küll üks loom, kes meie metsades ei ela, Ta on helepruun ja pea natukene hall. Ja üks nendest on Istub või lamab maas, ma ei tea, kael püsti ja nagu mõtled midagi. Lõuna-Ameerikast pärit loom nimega Guanaakko ja tema lähedane sugulane temast me oleme oma saadetes juba rääkinud kõrbest poolkõrbest rääkisime siis rääkis nendest kõrbelaevast ehk kaamelist Kaagavat, osa nendest kaameli sugulastest on hästi kohastunud eluks kõrgmägedes ja seal andide alal nende nakkuda kodu, seal nad siis elavad. Ja need on muidu nagu kaamelid, ainult küüru ei ole seljas. See küüru tähendusest ju rääkisime ka, milleks küür kaamel oluline on? Ja seal andi mägedes ei ole seda küüriliselt vaja, sest seal ei ole selliseid kuivi alasid, kus oleks vaja seda rasvavaru seljas kanda ja selle arvel siis pikki aega oleks tarvis joomata elada. Samuti paistase päikega nii palavalt, et seda oleks vaja küüruga hajutada. Aga muidu on nad päris kaameli moodi, vaata see jalgade panek, jook aset, see on just see kaameritilise loomulik. Päris kaamel paneb jalad täpselt samamoodi ja seal põlve koha peal need tugevad lõhnad, mis võimaldavad nii valutult kas seal kuuma liiva peal või kõva pinnase peal lesida. Ja nüüd ei olegi Me rohkem jõudjad Key väikese tiiru siin loomaaias teha. Ja just nii see on, et loomaaias tegelikult, kui sa vaatama jääd, siis võid mõned looma juures selle tunnikese või paar tundi lausa ära kulutada. Sa ei saagi kaugele minna, sest ta kogu aeg käitub ta kogu aeg peab ennast niimoodi isemoodi üleval, ta teeb midagi põnevat, sa vaatad ja vaatad ja siis ei olegi aega enam kuhugi mujale minna, saatuse looma peale planeeritud aeg otsa. Ja nii ongi tegelikult see loomaaiakäik võib-olla kõige tululikum, et aeg-ajalt väheseid loomi aga põhjalikult vaadata. Ja minu meelest selline loomaaias käikett Teil on tund aega aega ja nüüd kõik loomad ruttu-ruttu, äravad tõsist, ainult jõuate vilksamisi näha seal nagu kiirelt nähtud filmilõik või ringvaade, kus on palju-palju asju korraga kokku kuhjatud ja lõpuks hakata küsima, mis seal siis oli? Vist oli karu ka, aga ega ma hästi ei mäleta. Varblane oli seal loomaaia väravasse kõige põnevam loom ja teistest, vabandust ei tule nagu suurt midagi enam meelde. Sellepärast mina küll soovitaksin, kes ja loomaaeda tulemas on. Vaadake pähe loomiaga põhjalikult ja tulge teine kord jälle uuesti. Sest siin on alati iga päev, mina siin juba sadu sadu kordi käinud selles loomaaias ja ja iga kord ma leian siit midagi põnevat uut vaadata, kunagi ei ole nii, et oivalised loomas käinud, et see nii ka siin pole midagi vaadata, kogu aeg on midagi vaadata. Lahedele natukene jäätist limpsida ja siis puhata, siis edasi minna. Nii ongi seal omad püütakse niimoodi välja ehitada, et siin oleks inimestel mõnus terve päev veeta ja oleks kohta, kus olla oleks võimalik süüa ja juua ja lihtsalt istuda ja vaadata, nautida, sest ega siin linnas rohelist nurgakest ju kerge leida ei ole, see loomaaed on just parasjagu roheline. Parasjagu mõnus plats, kus puhkepäeva veeta. No ma arvan, et me tuleme kindlasti oma saate käsi ja loomaaeda veel ja räägime nendest loomaaialoomadest. Need on ilmselt siis huvitav on vaadata, kui sa natukene nende kohta juba midagi oled kuulnud, siis on võib-olla see looma hoopis huvitavam uurida, hoopis huvitav teda siin loomaaias vaadata. Ja kui teil tekib pärast loomaaias käiku mõni küsimus, siis küsige julgesti. Küpsis Georg või keegi siit Loomaaia inimestest teile küsimusele vastab. Ka, aga praegu on üks tähtis kuu, see on looduskaitsekuu, mis siis juba kaks nädalat tagasi peale hakkas, samal päeval kui emadepäev oli see siis selle jaoks looduskaitse kuuesin natukene, mõtleksime rohkem nende looduse asjade peale ja nüüd tänavu aasta nagu haljastusele pühendatud te vaataksite ka sellise haljastaja pilguga oma koolimaja ja koduümbruse üle ja mõtleksite, kuhu näiteks sobiks veel üks puu istutada või kuuhekk teha või kust midagi võib-olla ära kohendada mingi prügihunnik, siis selline kuu, kus siis mõeldakse rohkem selle peale, mis meie ümbruses võiks parem olla ja mitte ainult mõeldakse vaid ka püütakse teha, et see asi paremaks läheks. Kevad on üldse istutamise ja külvamise aeg. Nii et istutage külvake ja kirjutage meile ka, kuidas need tööd lähevad ja mis oma elust ja lapsed, kellel juba koolivaheaeg alanud on, tellime, soovime head koolivaheaega ja kellel veel eksamid ees on head põrumist. Tegelikult muidugi läbisaamist eksamist, aga noh, nii öeldakse põrumist. Ja ongi selleks korraks sõit. Me võiksime muidugi veel rääkida, aga saateaeg saab otsa. Kuulmiseni nädala pärast. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
