Kumalane hädas puudega loeb Tõnu Oja. Mul jäi enne haigeks. Emme jäi mul nii haigeks, et kiirabiga polnud enam midagi teha, tuli jaoskonnaarst koju kutsuda. Meil on väga kena jaoskonnaarst nii kena, et, et vanaema kohe ootab teda, sest sest ta läheb kõigepealt käsi pesema. Ja siis ta kiidab vanaema käteräti ja lõbus, kiidab vanaema kohvi. Tema nimi on doktor puu. Ja nii ta siis tuli ja ütles, et, et emmel on Ooerrzee vaeva, oli tükk aega vait ja küsis siis hauahäälega, et mis see on, et vanasti oli ka, no on nohu, võim või kõripõletik või angiin või bronhiit või krimpat. Aga mis tõbi see on? Doktor puu, naerisitsioon, äger, rest. Repsiratoorne haigestumine, nüüd on kõik koos, mina ei saa aru, minu meelest nad oleks võinud ammu kokku lüüa, kergem. Ravila. No emme sai kolm päeva sinist lehte ja doktor puu ütles, et kui kolmandal päeval on hea, siis tulgu neljandaks päevaks temale vastuvõtule. Aga kui on halb kutsugu koju. Väga kena inimene. Emmel oli kolmandal päeval parem ja ta tellis endale neljandaks päevaks numbri. Registratuuris ütles, et lahke tädi, et palun väga, ootame teid kell 13 30. Emme ütles mulle, sina, Ahto, tuled kaasa, temal ikka jalad värisevad ja nõrkus ja puhat, temal on meest vaja toeks. Mul sel päeval midagi targemat teha ei olnud. No siis ma talutasin enne polikliinikusse, me istusime päris kaua selle ukse taga, mille number meile anti, siis hüüti meie numbrid ja me läksime sisse. Laua taga istus võõras valges kitlis tädi ei no tema oli ka kena, aga võõras moosis põrutasime mõist täie siin tööd, et et, et mis teie tsitaat, aga tema vastas, et tema on doktor puu. No ja siis tuli välja, et vahepeal, kui enne polnud haige olnud tekkinud polikliinikusse juurdekasv tulnud tööle veel üks puu, meie puu olevat lõpetanud juba kell 12 oma vastuvõtu all registratuuris ütles emme kurva häälega, et et miks nad siis ei küsinud, kumma puu juurde meie käime. Et sest, et, sest, et tema ei ole kohustatud teadma, et on kaks puud, nemad aga teavad seda. Tädi valges kitlis, imestas väga ja ütleb, et ütles, et annab homseks uue numbri meie puu juurde. Järgmisel päeval kell 18, null null olime jälle polikliinikus ja siis hakkas emme järsku pabistama, et kuule, Akto, et äkki istume jälle vale puu juurde. Mine piilu ukse vahelt, niuke puusal istus. No ma läksin ja piilusin ja no ja oligi jälle see vale puu. Emme läks näost valgeks ja ma mõtlesin, et talv tuleb seal Repsilotoorne ägedust tagasi. Ütles, et tal on ka vererõhk nagu vanaemal ja ja siis me läksime alla registratuuri. Siis võttis emme oma taskuraamatu ja kirjutas sinna vastuvõtu, ajad oma puu juurde sisse ja, ja siis me läksime kolmandat korda numbri jahile. Ma ütlesin nisu hirmus vaikse häälega, ütlesin välja peetult, et mu emme nagu sai jälle vale numbri. Dolly valges kitlis imestas väga, hakkas ennast õigustama, et, et ta oli ekstra sõrmega järge vedanud, et, et mitte vale rea peale sattunud. Aga homseks on teile number kella poole kaheks, kui soovite. Ma vaatasin Volksidy emme taskuraamatusse siis jälle tädi otsa, siis jälle taskuraamatusse ja hüüdsin siis nii kõva häälega, et mõrts olgu meie doktor puu lõpetab kell 12 ta ainult ütleb ja kuidas me saame teda pool kaks vennaa õigust, pälvi kargas õhku ja siis kirjutas väriseva käega meile numbri kella 10-ks. Ja me tulime rahulikult millegagi oma ärritust väljendamata polikliinikust välja. Ja peaaegu ukse peal tuli meile vastu meie oma, doktor puu imestas väga, et q emme vaeval kadunud oli. Emme hakkas imeliku häälega naerma ja pisarad tulid silma, aga ma lahendasin olukorra ära, ütlesin niimoodi Ahworrismi korras, et me käisime metsas puude vahel jalutamas.
