Miks on inimesed ammusest ajast peale igatsenud maast lahti tõusta ja lennata. Linnud ja nende lend on paelunud meid kogu inimeksistentsi ajaloo vältel ning kutsunud esile vabaduse ja kõrguseiha. Paljud meist igatsevad purustada ahistavad maised kütked nii füüsiliselt kui emotsionaalselt ning linnud suudavad need unistused meie eest täide viia. Oma uskumatu kergusega on nende lend alati lummav. Selle ilu liigutab sügavalt vaataja hinge. Üks esimesi inimesi, kes tegi kirjalikes ajalooallikates jäädvustatud katselinnuna lennata oli üheksandal sajandil Hispaanias elanud moslemist õpetlane Abbas Iienn Firnas. Elukogenud 65 aastane ibn Firnaas, kes leiutas muuhulgas sellised seadeldised nagu peegel ja nägemist. Korrigeerivad läätsed, mida ta nimetas lugemiskivideks ehitas endale algelised tiibadega ülikonna kotkasulgedega kaetud puitraamiga kaadervärgi, mille kinnitas õlgade ja käte külge. Uudishimuliku rahvahulga silme ees hüppas ta seejärel kõrgelt müürilt alla, lennuseadeldis seljas. Erikirjeldused toimunust lähevad pisut lahku, kuid väidetavalt olevat ta hetke õhus püsinud ja seejärel kõva prantsatusega alla sadanud. Ta selg sai kõvasti viga, kirjelduseks ajaloolane, kuna ta ei teadnud, et linnud toetuvad maapinnale laskudes sabale, polnud ta seda oma varustusse lisanud. 11. sajandil Inglismaal malm Spriori kloostris elanud lendav munk Elme oli omakorda vaimustuses Vana-Kreeka müüdist, mille kohaselt Daidalose valmistas endale oma pojale Igarosele vahaste linnusulgedest tiivad. Ikaros sattus lennates päikesele liiga lähedale tema tiibade küljes sulgi hoidnud vaha sulas ning ta kukkus surnuks. Olles ühtlasi ammutanud hindu tollal levima hakanud arusaamast, et lindude lendamisest pole midagi maagilist, vaid see põhineb füüsikaseadustel kinnitas noor munk enda valmistatud tiivad pärast lendavate hakkide jälgimist käte ja jalgade külge ning tõukas end kloostri katuselt lahti. Ta langes 45 meetrit, jõudis umbes 180 meetri kaugusele, maandudes lõpuks sohu. Ühe-kaheteistkümnenda sajandi ajaloolase sõnul murdis ta mõlemad jalaluud ja jäi elu lõpuni Lombakaks. Ebaõnnestumise põhjuseks pidas ta hiljem asjaolu, et polnud end sabaga varustanud. Ka Leonardo da Vinci tundis lennukirge ja püüdis elu jooksul tihti linnulennuolemust tabada. Ent kunstnikku ja teadlasena tikkida seda märksa haritumal viisil kui Firnaas või Elme. Leonardo-le meeldis istuda oma Firenze kodu lähedal künkal ning visandada enda kohal liuglev Aid tiirutavaid must-harksabasid ja ohakalinde. Lõpuks sai nendest visanditest kokku traktaat lindude lennust esimene teadaolev kirjalik uurimus lendamise aerodünaamikast. Üllitis sisaldab ligikaudu viit sadat kaunist mustvalget pliiatsijoonistust, lendavatest lindudest, nende tiibu uurivat kirjeldust ja nende järgi modelleeritud lennumasinate jooniseid. Leonardo linnuvaatlused olid oma aja kohta märkimisväärselt kaugelenägelikud teiste teadlastega võrreldes sajandeid ees. Lindudest oli tollal väga vähe teada ning paljud inimesed uskusid, et talveks muutusid linnud kiviks, vajusid järve põhja, langesid tardumusse või lendasid hoopis kuule, mitte soojematele maadele, sest keegi ei teadnud, kuhu nad kadusid. Alles 18. sajandi lõpus, kui ilmus Toomas biovicki raamat briti lindude ajalugu, hakkas rahvas mõistma, et pääsukesed ja teised linnud on rändava eluviisiga. Ning 1822. aastal sai rände teooria rabava kinnituse. Kui Saksamaal jahi käigus üks valge toonekurg maalasti lindu maast üles tõstes avastas jahimees, et selle kaelas oli odaots, mis pärines Aafrikast. Seega oli toonekurg lennanud haavatuna Aafrikast Euroopasse. Leonardo pani tähele lindude iseloomuliku kuju ja nende liikumisviisi läbi õhu ning avastas, et õhk toimib paljuski nagu vesi. See andis talle võtmelindude lennumõistmiseks. Ta jälgis õhu liikumist lendava linnu tiiva kohal ja ümber ning selle tekitatud tõstejõu mõju tiibade ja saba all. Ta taipas, et tiivale ülalt mõjuv survejõud on seda altpoolt üles tõukavast tõstejõust nõrgem. See on peamine aerodünaamiline reegel, mis linde lennukeid õhus hoiab ning lisaks mõistis ta saba tähtsust. Geniaalse leiutajana valmistas Leonardo isegi mõned visandatud lennumasinate mudelid, millest kõige kuulsam oli ornitopter seadeldis inimjõul töötavate mehaaniliste puidus tiibadega, mille abil jäljendati lendavate lindude tiiva lepitusi. Ta püüdis nendega Firenze lähedal asunud künkalt õhku tõusta, kuid see tal siiski ei õnnestunud. Inimkonna kirglik soov raskusjõudu trotsida täitus alles rohkem kui kolm sajandit hiljem kui vennad Orvil ja võlv. Rait, kes olid uurinud oma lennumasina ehitamiseks, Leonardo traktaati ja tema teisi linde puudutavaid tekste tegid esimese tõelise lennu. See kestis 12 sekundit. Kui Vilbrjorvaatle siirevjuusid Kesov Haios tema kodu lähedal Miami jõe kohal tiirlesid, mõistis ta äkitselt, et õhus kindla positsiooni hoidmiseks muutsid linnud pidevalt pisutama muidu liikumatute tiibade nurka ja asendit. Seetõttu oli ka vendade kavandatud esimesel lennukil planeerimist võimaldavad tiivad, mida sai blokkide ja trosside abil pisut reguleerida. See leiutis andis inimestele teadmise, et nad ei ole enam maa külge aheldatud. Kuigi lindude lendu on uuritud juba sajandeid, hakkavad teadlased alles nüüd lindude lennuvõime täielikust ulatusest aimu saama. Linnud võivad teha mõningaid päris uskumatuid asju, ütleb Kendaiel, kes on uurinud lindude lendu üle 30 aasta. Nad võivad vähendada kiirust 65-lt kilomeetrilt tunnis nullini ja laskuda kiikuvale oksale paid paari sekundi jooksul. See on imeline. Inimesed pole seni sellele ligilähedalegi saanud. Kõige tähelepanuväärsem lendaja on kahtlemata kooli prii. Kõik maailma 373 koolibri liiki elavad Ameerikas. Nad on nagu miniatuursed, energia, kehastused. Nende kaal varieerub, habe koolibri paarist grammist sama raske kui kaks kirjaklambrit kuni Lõuna-Ameerikas elava suur koolibri 20 grammini. Keskmise suurusega koolibri munad, mis on munetud teetassi suurusesse pessa, on aedubadest väiksemad. Koolipriid on kõikidest linnuliikidest kõige mitmekesisema värvusega ja nende suled näivad seestpoolt helendavat. Selle põhjuseks on asjaolu, et pigmendi asemel, mida esineb enamikul lindudel koosneb nende sulestik kristalli sarnastest rakkudest, mis tillukeste klaashelmeste sarnaselt valgust koondavad ja peegeldavad. Esimesed Euroopa maadeavastajad, kes nende eredavärviliste lindudega Lõuna-Ameerika rohelistes džunglites kokku puutusid, olid neist lummatud ning kirjeldasid neid väljendiga hoias vola Tooras lendavad kalliskivid. Niivõrd pisikeste peaaegu kaalutute lindude kohta on koolipriid märkimisväärselt tugevad rännates tihti väga keerulistes tingimustes äärmiselt pikki vahemaid. Habe kooli priid lendavad igal aastal peaaegu 5000 kilomeetrit USA põhjaosast Mehhikosse kiirusega kuni 50 kilomeetrit tunnis. Trotsides orkaanituuli ja peaaegu enda suurusi vihmapiisku. Igal kevadel, märtsi lõpus või aprillis on nad esimesed linnud, kes põhjaosariikidesse tagasi pöörduvad. Ammu enne lillede õitsema hakkamist toitudes ellujäämiseks lumevaibaga kaetud maastikult leitud ämblikest ja putukatest. Andides on nad surnust ülestõusmise sümbol sest külmadel öödel langevad linnud tart seisundisse. Nende füsioloogia jõuab sellise piirini, et linnud on kui elutud. Seejärel aga, kui päike hommikul metsa soojendama hakkab, ärkavad need imepärasel viisil taas ellu ja lendlevad suminal õite vahel. Nende lennumasinate süda on küll üksnes hernetera suurune, kuid tegemist on loomariigi suurima südamega, kui arvestada keha suurust selle sadu kordi minutis. Südame löögisageduse uskumatu rekord 1260 korda minutis kuulub liigile lampornis Clement seale. Tart seisundis aga kõigub koolibri südame löögisagedus 50-st löögist 200 löögini minutis. Need väikesed linnud on kirjeldamatult kerged, kiired ja hea manööverdamisvõimega. Nad suudavad lennata pea alaspidi ja tagurpidi ning nektaritoiduliste Tänakes imevad iga päev oma kehakaalust kuni 12 korda suurema nektari kogu see on nad paigallennumeistrid. Nad tegelevad õhus tankimisega märksa professionaalsemalt kui ükski lennumasin hõljudes pingutuseta õie kohal ja imedes selle nektarit, nii et ükski piiskile kaotsi hoolimata äkiliste tuule iilidest, pitsutavast, vihmast. Sellise lennutaseme saavutamiseks teevad koolibri 90 kuni 100 tiivalööki sekundis, paaritumisrituaalide ajal aga veelgi enam. Võrdlusena teeb kodutuvi lennu ajal ligikaudu üheksa kuni 10 tiivalööki sekundis. Kooli priid lehvitavad tiibu niivõrd kiiresti, et kui need hakkavad üles liikuma, edastab aju juba järgmise elektrisignaali tiivalöögiks allapoole. Suuremad linnud on üldise jõu poolest tugevamad, kuid koolibri tiivalöökide eriline kiirus muudab selle linnu oma suuruse kohta kõikides teistes suhteliselt tugevamaks. Samamoodi võiks võrrelda sportautot ja veokit, ütleb Taaniel. Kooli Priidel on välja arenenud spetsiaalsed võimed, mis sellise virtuoosse lennu võimalikuks teevad. Nagu kõikidel lindudel, on ka neil Neumaatilised luud, mis seal õõnsad või täidetud õhuruumidega ning hammaste asemel äärmiselt kerge keratiini Snak väikeaju, mis suunab lindudel nende keerukal, lennu, manöövrite, balleti jaoks vajaliku esmaklassilist motoorsed võimekust. On koolibri keha suurust arvestades mahukas. Kui rinnalihased moodustavad kõikide lindude anatoomias suurima osa ligikaudu 80 protsenti nende kaalust võimaldades neil tekitada lendamiseks vajaliku tohutut energiat siis kooli Priidel on need proportsionaalselt kõige suuremad. Ning nendel pisikestel olevustel on veel üks eripära. Kui enamik linde lehvitavad tiibu just nagu kogu käsivart siis koolibri kasutab üksnes randme läheduses asuvat tiivaosa, mis võimaldab tekitada tõstejõudu ajal, kui tiib liigub allapoole nagu teistelgi lindudel. Ent seejärel, kui tyyp pöördub, kasutatakse maksimaalselt ära ka üles suunatud liikumine. Lisaks sellele on kooli Priide rakkudes ebatavaliselt palju mitokondreid, mis seal linnulihaste jõudluseks olulised. Nad on nagu karburaatorit, ütleb Bretobalski, kes uurib lindude lendu koos taieliga ning nende kudedes on rohkem materjali kui ühelgi teisel linnul. Taieli loodud lennulabor on loomade liikumisvõime uuringute valdkonnas. Üks maailma tähtsamaid selles asutuses, mis asub 19. sajandi ratsaväe talviste ümber ehitatud hoones, kus kahele korrusele on rajatud üle tosina ruumi paiknevad mitmed kontorid. Ladu meenutab elektroonikaseadmete, röntgeniaparaatide ja laserseadmetega laboratoorium kaks tuuletunnelit ning väike operatsioonisaal, kus lindudele saab siirdada erinevaid vahendeid, mille abil mõõta näiteks nende lihaste tööd ja hapniku tarbimist. Pikakasvuline, kõhn ja sportlik, tumedate juuste ja tiheda habemega mahedahäälne Tobalski on kogu oma elu sidunud lennuuuringutega. Ta on põhjalikult uurinud rähmide nii-öelda uudset tüüpi katkendlikku lendu. Viisi, kuidas need linnud lennu ajal kiiresti tiibu lehvitavad ja seejärel need paigale jätavad, et mõnda aega liuelda. Ta on jälginud ninasarvik põrnikat lennuritmi. Nüüd on ta huvi keskendunud kooli Priidele. Ükski teine lind ei suuda ligilähedalgi samamoodi lennata, nagu koolibri ütleb. Tobalski. Lendamine on nende põhitegevus. Kui kõik muud linnud eelistavad laboriuuringute ajal õrrelistada siis kooli brid märksa energilisemad ning lendavad lihtsalt kogu aeg ringi ega nei puhkuse vastu üldse huvi tundmata. Lennuuurijate jaoks on see muidugi õnnistus. Teine põhjus kooli Priidega tegelemiseks on nende loomus. Tobalski sõnul on koolipriid erakordselt soojad ja alluvad, mis tähendab, et nad täidavad meelsasti neile antud ülesandeid. Neil on imetaja aju, ütleb ta. Nad on tõelised targad. Kui neile kohe suhkruvett kätte ei anna, saavad nad aru nagu koerad või kassid. Et toit on varsti tulemas ning teevad täpselt seda, mida me neilt ootame. Ühe külaskäigu ajal jälgisin ma katset habe kooli briga, kelle tubalski oli oma aiast kinni püüdnud. Plaadimängijast vaikselt kostva Rolling Stonesi taustal võttistubalski punase ja pruuni sulestikuga linnu õrnalt pihku ning asetas seejärel ühe ruutmeetri suuruse põhjaga läbipaistvast pleksiklaasist kasti, mida täitis kvaliteetsest oliiviõlist valmistatud udu. Vangistatud lind näis olevat alguses häiritud ja püüdis üles lennata, põrgates korduvalt vastu lage. Samal ajal suunastubalski rohelise laserkiire läbi pleksiklaasi toitmistorule, milles asus suhkruvesilinnu lemmiktoit. Kui kork turult eemaldati ja lind söödi juurde, kiirustas valgustati seda pulseeriva rohelise kiirega. Näljane koolibri leidis kähku tillukese klaasist toitmistoru üles, torkas noka sisse ja jäi õhku hõljuma, imedes samal ajal magusat vett. Tobalski naeris imetlusega vaadates lindu seda ikka ja jälle tegemas. Proovi ainult mõni putukas seda tegema panna, ütles ta. See ei õnnestu iialgi. Putukad reageerivad ainudki, millistele signaalidele? Mitte nagu muud loomad. Koolipriid on nagu robotid. Nad tulevad kogu aeg söögikohta tagasi ühegi teise linnuliigiga ja neid on kümneid tuhandeid. See katse läbi ei lähe. Laser lülitati sisse ja umbes nelja või viie sekundi pärast võis smaragdrohelise valguse kiirtes näha lindu liikumas. Ta jätkas segamatult söömist. Samal ajal salvestas tema lendu spetsiaalne kiirkaamera, mis jäädvustab 1000 kaadrit sekundis. Samasugust kaamerat kasutab sõjavägi plahvatuste filmimisel, et uurida nende füüsikalisi mehhanisme. Hiljem vaatas tubalski koos tudengitega need filmid läbi eristada linnu kõige pisemaid ja kiiremaid liigutusi, mida palja silmaga pole võimalik näha. Leonardo da Vinci võis üksnes ette kujutada, milliseid jõud tema vaadeldud kullide ja vintide puhul toimisid. Kuid siin tuli pihustatud oliiviõliudu laseriga valgustamisel kõik selgelt esile. Helendav udu liigub ümber koolibri keha ja tiibade samamoodi nagu õhk ning kaamera poolt jäädvustatud on hästi näha keerukaid jõudmis linnu lendamise ajal pidevalt toimivad. Hiljem asetas Tobalski kooli Priidule tunnelisse, mida võiks nimetada lindude jooksurajaks. Selle ühes otsas oli toitmistoru ja selle taga hiiglaslik ventilaator. Lint suundus otse toidu poole ning kui ventilaatori kiirust suurendati aeglaselt, tekitades vastutuult kuni 30 kilomeetrit tunnis lisas ka koolibri, kes oli pingsalt keskendunud magusale mahlale ilma pingutuseta tiibade liigutamiskiirust, hoides noka kindlalt torus. Nii suutis lind tormituules paigal lennata, samal ajal kui kiirkaamera tema liikumist filmis. Nende võimed on täiesti uskumatud, ütles tubalski linnu vurisevaid tiibu jälgides. Koolibri võib, kui helikopter õhus paigal püsida, tehes seda lausa poolteist tundi järjest, mida ei suuda ükski teine lind. Lennulaboris uuritakse kooli preid ka röntgenaparaadiga. Tobalski ostab plaatinajäätmeid, peenikest metalli puru, mis jootmisel tekib ning liimib need tillukesed kübemed linnulihaste piirkonda sulgede alla. Kui lind lendab, fikseerivad röntgenkiired metalli. Nii saavad teadlased jälgida röntgenpildil skeletti ja mõista koormusi, mis avaldavad mõju õrnadele luudele, põhjustavad paindumist ja tekivad jõu toetamist ning raskusjõudu, mida linnud peavad lennul taluma. Kui linnud on katse kadalipu läbinud, laseb Tobalskinud loodusesse tagasi. Milliseid andmeid on siis teadlased kõikide nende katsete tulemusel saanud lisaks neile, mida teadsid juba Leonardo ja vennad Wraithid? Näiteks seda, et linnud viisid inimesi kaua aega eksiteele nende seisukohtade osas, mis puudutasid lendamist, ütleb Taaniel. Kõik, mis tundub lihtne ja arusaadav, pole seda teps mitte. Lindude jõud ja koordinatsioon on liiga arenenud, et inimesed suudaksid seda jäljendada. Paljud inimesed üritasid linde matkida, hüppasid tiibu seljas kandes kaljudelt alla ning kukkusid surnuks. Lendamine on äärmiselt keerukas, olemuselt ebastabiilne ning nõuab tohutult energiat, mida inimestel piisavalt pole. Alles siis, kui ei püüdnud enam õhus käsi lehvitada vaid keskendusime pigem kotka kombel lauglemisele nagu vennad Wraithid hakkasid asjad sujuma. Üks asi on aga kindel, mida mõistsid ka lendav munk ja ibn Firnas. Saba on väga oluline. Saba tagab stabiilsuse ja aitab manööverdada, ütleb Tobalski. Saba kuulub lahutamatult hästi laabuvad linnu juurde. Selle heaks näiteks on üks uuringutes osalenud koolibri, kellel puudus saba. Kui ta tuuletunnelisse lendu lasti, maandus ta sedamaid kiireldes põrandale. Kuid pärast paari katset suutis Linden koguda ja õppida ilma sabata lendu tõusma, aga see saavutus nõudis talt märksa rohkem jõudu ja energiat. Lennates muudavad linnud sageli oma kuju. Ühel päeval saab sellest tehnikast tõenäoliselt ka inimeste loodud lennuvahendite tähtis element. Linnud muutuvad pidevalt ja teevad seda erineval tasemel, ütleb taiel. Nad teevad seda niivõrd osavalt ja põhjalikult, et see on lihtsalt hämmastav. Iga tiivalöögiga võib nende kuuljas kuju muutuda tuulelohe sarnaseks. Aastate jooksul on loodud arvukalt lennukeid, millel on üritatud jäljendada lindude muutumisvõimet kuid need võimalused on olnud äärmiselt piiratud. Tänapäeval kasutatakse selleks maandumis ja stardiklappe. Ent ambitsioonikamad kuju muutmise tehnoloogiad lennuvõime parandamiseks on osutunud väga keeruliseks. Siiski katsetasid NASA ja mitt hiljuti edukalt. Kuju vahetavad tiiba, mis on valmistatud miljonitest metallist, plastist ja muudest materjalidest detailidest ning mille kuju saab lennu ajal kiiresti reguleerida just nagu teevad seda linnud. Tiivakatsed kestavad endiselt ja võimalik, et need viivad uue põlvkonna õhusõidukite loomiseni. Bioomi meetika teadlased kasutavad teisigi linnulennust tulenevaid ideid. Kakulise tiiva eesserva erilise ehitusega suled muudavad jahti pidava linnu linnu hääletuks. Siit saadud eeskuju on rakendatud lennukimootorite müra vähendamiseks. Nutikas lisand üles pööratud tiiva otsa näol reisilennuki tiibadel. Samasugune nagu on laugelevatel lindudel näiteks kotkastele kullidel aitab igal aastal reaktiivlennuki kohta kokku hoida 170 tonni kütust. Ning Euroopa lennukitootja Erbas kujundas hiljuti oma õhusõidukite tiivad sellisteks, et need toimivad nüüd hoopis enam linnu tiibade sarnaselt. Loodetakse, et see muudatus aitab säästa tohutul hulgal kütust ja vähendada CO2 heitkoguseid. Lindude matkimine on toonud kasu ka teistes valdkondades peale lennunduse. Kui Lääne-Jaapani raudtee Shincanseeni kuul rong esmakordselt sõite alustas, põhjustas selle väljumine tunnelitest 300 kilomeetrise tunnikiiruse juures palju lööklaine, mis tekitas kohalikele elanikele peavalu. Raudteefirma peainsener Hideoshima, kes oli ühtlasi linnukasvataja, otsustas uurida, milline olevus liigub looduses samuti kahes väga erinevas keskkonnas. Pärast põhjalikku kaalumist võeti rongi esiosa kujundamisel eeskujuks jäälinnu pikk ja kitsas nakk. See kaladest toitub lind sukeldub jõekohalt oksalt saagi järele ja oma aerodünaamilise noka tõttu läbistab ta veepinna peaaegu pritsmeteta. Linnu noka jäljendamine muutis rongi vaiksemaks ja lisaks sellele aitas noolias nina kütust säästa vähendas elektrikulu 15 protsenti ja suurendas kiirust 10 protsenti. Tõenäoliselt kulub veel kaua aega, enne kui inimese loodud õhusõiduk suudab lennuvõimelt võistelda linnuga. Eriti sellise pisikese ülilinnuga nagu koolibri. Inimesed ei suuda kunagi tekitada piisavalt suurt jõudu, mis kannaks nende raskust samal viisil, nagu koolibri puhul arvab Tobalski. Kooli Priide lend on andnud inspiratsiooni väikeste, väga hea manööverdusvõimega robotsõidukite loomiseks. Üks inseneride meeskond on valmistanud tänapäevase versiooni Leonardo ornitopter ist mis kannab nime full ving ja milles rakendatakse koolibri pikendatud tiivalöökide meetodit. Ning militaarvaldkonnas töötavad teadlased välja nanokooli priid kaugjuhitavat LEND robotit, mis näeb välja nagu pisike lind jäljendab ligilähedaselt selle lendu liikudes mööda tänavaid ja läbi ukseavade kaelas kaamera kurjategijate avastamiseks. See võib leida rakendust näiteks linnalahingutes. Enne kui Tobalski tööka koolibri puuri tagasi asetab, küsib ta, kas ma tahaksin lindu pihku võtta? Ta paneb linnu mu peopesale ja ma sulgen õrnalt sõrmed. See on esimene kord, kui ma kooli brid peos hoian ning ma kardan, et võin sellele tillukesel tegelasele viga teha. Linud liigutab end minuti vältel ärevalt, jääb siis vagusi. Mind rabab tena uskumatu kergus ja tunnen, kuidas ta pisike süda kiirelt pulseeriv. Koolibri erakordseid akrobaatilisi võimeid jälgides ja tema väikese südamelööke tundes saan ma aru, et linnud mitte üksnes koolipriid, vaid kõik linnuriigi esindajad kehastavad looduse kõige vaimustavamaid jooni. Vähe on selliseid olevusi, kes iga ihurakuga niivõrd elust pulbitsevad, kirjutas luuletaja sääshomen, börs isegi liikumatult, annab elujõudu täis. Nad on meie igapäevane side imelise loodusega. Nad lummavad meid oma erakordsete ainulaadsete, värvide, laulude, vormide, mõõtmete ja võimetega. Nad ulatavad meile tiivad, teisest ajast äratavad kustunud mälestused meie arenguteest ja tuletavad meelde meie oma metsikut ajalugu. Ning loomulikult ka meie ammust ja kestvat lennuigatsust. Kui sa oled kord lennukogemust tunda saanud, kirjutas Leonardo, käid sa igavesti silmad taeva poole pööratud, sest nüüd oled sa seal olnud ja sinna tahad sa alati tagasi.
