Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere jälle head sõbrad, täna on siis see päev, kui siilipoiss ja Georg pajatavad oma reisimuljeid. Aga ma olen nädal aega kannatamatult seda päeva oodanud. Kas sina ka Georg? Ei mina nii väga kannatamatult ei ole, aga eks me siis räägime nüüd ära, nii palju, kui sellest reisist veel meeles on. Aga sina alustad, mina jõudsin juba eelmine kord rääkida natuke, mina ootasin seda kannatamatult, esin, kannatan natuke veel. Minul nii pikk reis ei olnud, nagu sinul oli, mina käisin jah, päris lähedal ma käisin, Rootsimaal ei olnud ka kuigi kaua, ainult nädal aega nädalaga minu vastuvõtjad kaks, sealsed õpetajad Krister ja hookan tekitavad lausa fantastilise tutvumise Rootsimaaga, nii et seal sai ära nähtud väga mitmesuguseid põnevaid paiku. Ja noh, minu jaoks muidugi, kes ma kunagi loomaaias töötasin, oli kohe algus, suurepärane. Nagu laeva pealt maha sain, autoga sõitsime kohe Skansenisse, see on selline noh, midagi meie loomaaia ja vabaõhumuuseumi segu, nii et seal on siis vabaõhumuuseum ja samal ajal ka siis osa loomaaed loomisel väga palju ei ole. Meie loomaaias on tunduvalt rohkem aga ka loomade elamistingimused seal kantseleis on väga mõnus, et seal on näha koduloomi ja põhjamaade loomi igasuguseid, tähendab noh, kui neid näha on seal loomadel tihtipeale on nii suured aiad tehtud, et neid seal aedades üldse näha ei olegi või nad on kuskil kaugel-kaugel aianurgas. Näiteks saarmast mul ei õnnestunudki leida, kuigi ma käisin õige pikad matkad maha ja oli võimalik tema pessa vaadata nii maa peal kui maa all ja vee all igatpidi oli võimalik sellel pesale ja, ja tema elupaikadele läheneda kunagi, et mul ei õnnestunud teda avastada. Hüljestel oli suur bassein, kus oli võimalik vaadata hülgeid ülevalt alla ja siis jälle alt üles vaadata, kuidas nad vee all ujuvad ja siis oli seal hüljeste basseinis sellised punased pallikesed ja ma ei saanud aru, mis pallikesed need sellised on, võib-olla mänguasjad. Ma arvasin ka, et need on mänguasjad hüljestel, aga nemad ujusid külma rahuga, nendest mänguasjadest mööda ei pööranud neile mingit tähelepanu ja siis ma küsisin, millega seal tegemist on. Ja siis selgus, et need on need veealused, mikrofonid, võib-olla lapsed siis mäletan, mõned aastad tagasi oli suur häda, Rootsi ranniku lähedal nähti pisikesi allveelaevu, siis otsustas ses kantsleri loomaaed ka natukene nalja visata selle allveelaeva jahi üle ja pani siis hülgebasseini ka mikrofonid, et kui need allveelaev otsitakse, et miks nad ei võiks ilmuda äkki välja seal hülgebasseinis ja siis tühja niisama ei kuulaks, siis pandi sinna üks allveelaevamudel, aga siis välisministeerium oli nendega pahandama hakanud. Ka Nõukogude allveelaeva ei tohi sinna hülgebasseini päris sisse panna. Et see on poliitiliselt ebaküps samm ja, ja see kästi ära koristada, aga need mikrofonid jäid sinna hülgebassein alles, nii et kui ilmub mõni allveelaev, salapärane sinna hülgebasseini, siis mikrofonid kohe registree registreerivad selle aga muidu noh, nende abil saab registreerida hüljest omavahelist suhtlemist seal peal ja, ja nende häälitsemist. Nii et ma usun, et teil on ka mingi teaduslik eesmärk, aga aga niimoodi vähemalt seletati, et nad allveelaevade pärast sinna pandud. Kas sa kuulsid ka hülgejuttu? Ei, ma ei kuulnud, aga, aga seda oli küll tore vaadata, kui sa vee all oled, nii palju selle basseini all, et sa näed, kuidas üle sinu pea vilksatavad hülgekõhud. Hülged ujuvad üle sinu pea. Lavastatud, vaadanud ikka ülevalt alla hüljestele, sealt vaatad hülged alt üles. Aga muidugi, mida ma kõige rohkem ootasin? Skanseni akvaariumi külastamine. See on üks selline tore maja, mille omanik Con Jonas vaal stream'i kui lapsed, mäletad siis siis, kui loomaaia sünnipäevale pühendatud saade linnahallis rääkisime, siia kokku tulnud loomaaednike, kas üks neist, kellega me rääkisime, natukene oli, kas Jonas Valstrongile akvaariumis nüüd mul siis ära käia õnnestus? See on see mees, kes rääkis, et on olemas päkapikkused, ahvipärdikud. Ja, ja need päkapikkused ahvipärdikud elavad siis tema selles akvaariumis. Tore majakene seal skantsenis, mis on hästi korda tehtud. Sul on siin laua peal pildi peal see ahvipärdik olemas ühe näpu küljes. Ja Pärtik tegi selle näpu nii kuulsaks, et tänu sellele partikule sattus Jonas voolstrum Guinessi rekordite raamatusse. Et sellepärast, et temal on maailma kõige rohkem pildistatud pöial. Ahv oli seal pöidla küljes, seda fotot avaldati praktiliselt kõikides maailma ajakirjades. Pilt trükiti ära miljonites-miljonites tiraažides. Siis see nii palju või nii sagedasti ei ole avaldate ühegi teise inimese pöidla fotot kui tõmmu pöidla fotot ja sellega on ta siis praegu ainulaadsel seal Guinessi rekordite raamatus kirjas. Aga seal majas sees oli minu jaoks tõesti suur elamus ringi käia, sellepärast et need akvaariumid, mida ma nägin, olid tõesti tõelised imeakvaariumit. Sa oled mureenid haid ja raid ja korallid, elusad ja kõikvõimalikud mere elukad, mida seal siis näha võis, no mida ma seni ainult filmides olin näinud? Muidugi kõige vapustava ööloomade tuba, kus siis oli täielik pimedus, Nad kutsuvad ise seda kuuvalgusega toaks ja seal kuuvalguse toast elasid oma ümberpööratud elu, kõikvõimalikud ööloomad, näiteks kalagot, nahkhiired lendasid seal ühes poolis ringi ja küttisid putukaid ja ja siis poolahvid sireloori ja paks loori. Tuiasid seal puude otsas ringi ja üritasid seal putukaid süüa, noh selle paksu loori kõnnak on tõesti filmidest on jätnud tohutu flegmaatiku mulje, aga seal kohapeal kinnitas ta seda muljet veelgi. Ta tõesti on fantastiline flegmaatik, sest iga liigutust ta näib kaaluvat vähemalt kolm korda, enne kui ta siis selle jala või käe kuhugi asetab, millestki kinni võtvat, on väga mõtliku ilme. Soliidne, väike ahvikenegis, seal puuris elanud ja kõik loomad olid näha ja kõik olid tegutsemas seal niimoodi ainuke, kes magas, oli tööloom, tema, aga tema pesa oli ka niimoodi ehitatud, et läbi klaasi oli võimalik näha, kuidas ta magas, nii et oli võimalik veenduda, et on täiesti olemas, ainult et tal on parajasti uneaeg ja tema magas, laskmata ennast häirida. See tuba, mis ütlesid, et seal ümberpööratud kas seal on siis päeval ööja öösel päev või kuidas? Täpselt nii, päeval on seal ööd, tuled kõik ära kustutatud ja, ja nööni, et seal täitsa pimedas ruumis käid ringi ja vaatad siis hämaras sinises valguses nende loomade tegutsemist, nemad siis teavatu, nööja elavad ööelu, öösel pannakse seal toas tuled põlema, siis on neljapäev. Magavad rahulikult, hommikul kustutatakse tuled, ärevil, algab jälle öö ja nad hakkavad oma elu elama. Eks see siilipoiss on tehtud sellepärast, et inimesed öösel ei taha loomaaeda minna, öösel soovitakse magada. Aga päeval päeval, kui loomad magaksid sisse, neid ei näeks. No täpselt, siis nemad magaksid jälle rahulikult ja tuleksid öösel oma ööelu elama ja see pime tuba on selles mõttes natukene pahakohtadesse. Ärgitab neid ebaausaid inimesi siis oma ebaausaid tegusid tegema ja seal räägiti lugu, et üks varas oli siginenud sinna tuppa, ta oli hakanud naistel käekottidest varastama asju ja üldse kottides sobrama, raha ära viinud ja dokumente ja, ja igasuguseid asju ja kuidagi ei õnnestunud seda varast tabada siis Jonas mõttes välja hea idee. Nimelt oli neil seal parajasti üksikuks jäänud üks Austraalia suur kobras ott, kes on siis umbes 400 grammi raske, hästi teravate hammastega, siis pandi ühte väga soliidses ahvatlevasse koti loomaaia töötajale see suur kopra Sotki põõsas seal. Aga ta oli parasjagu näljane, parasjagu kuri ka ja siis, kui varas seda ahvatleva koti lahti tekkija käe sinna kotti pani, siis hammustasse Hugo, nii oli see roti nimi hammustas näpustada, varastas, pani hirmsa kisaga plagama kätte, teda muidugi saadud, aga pärast seda oli seal kuuvalguse toas täielik rahu, nii et keegi ei puudutanud enam ühtegi kotti ja sellest ajast peale ei ole neil enam probleeme olnud. Hugo pilt tantsuga laua peal. Ta on sellises valges kotis, tunneb ennast väga hästi, seal on musta värvi see lõua alt natukene pruunikas. Helepruuniks. Ja ta näeb nii soliidses roti moodi välja ja joon teravate hammastega. Ja siis on seal veel tore tuppa, mille keskel on ehitatud puu betoonist tehtud, aga näeb välja nii nagu päris puu seal puu ümber on klaasvitriinis, milles elaadiga mürgised elukad, maod ja mürkhammas sisalikud ja siis on lisaks seal puu otsas täiesti vabalt, niimoodi ta võib sealt alla ronida, aga ta ei tule oma laisa loomuse tõttu. Laiskloom Velaysik kes elab täitsa vabalt ja keda on võimalik seal magamas jälgida ja siis seal toa seintel veel on kohad, kus magad vampiirid ja on kirjas suurte tähtedega verd imevad vampiirid, see peaks inimestes õudust tekitama, aga noh, tegelikult nemad ka päeval magavad täiesti rahulikult, nad ei tülita kedagi. Eks nad öösel võib-olla lendavad ringi päeval magavad päris rahulikult. Ja siis on omaette väike tuba veel nendele kääbus ahvidele, kelle tõttu see loomaaed nii kuulsaks on saanud. Need on igasugused tillukesed Lõuna-Ameerikast pärit ahvikesed, kes seal loomas ka paljunevad. Loomateadlastele ütlevad, sellised nimed võib olla üht kui teist, nagu näiteks kuningTamariin või kallimikkoveebince prosalia. Vanasti kutsuti seda, kas lõvi ahvist on kaunis oranži värvi ja lõvi väljanägemisega lõvilakaga. Uhkes apagaised on tillukeses, kahe käelaba pikkune, umbes. See oleks küll hea lõvi sõrme küljes päris sõrme külge lõbise võtted on tõenäoliselt natuke suurem, aga, aga peopesa peal võiks ta küll rahulikult istuda ja neid oli seal päris palju ja väga kenasti pepsutasid ringi ja siis oli seal palju veel igasuguseid roomajaid, aga ilus punane kobra, aafrik kast ja Caboni rästik son, kus maailma kaunimaid madusid ja nii edasi ja nii edasi, nii palju. Aga seal oli üks huvitav vitriin, kus oli välja pandud, mis inimene loomadele kurja on teinud. Elevandiluust tooteid ja ninasarvikusarvest tooteid leopardinahad ja, ja seal oli natukene räägitud ka sellest, et neid loomi tapetakse täiesti mõttetult. Loomade tapmine tuleks ära lõpetada ja oli võimalik seal siis ka oma arvamust avaldada selle loomade hävitamise kohta. Nii et selline vitriin olid seal ka olema. Ja muidugi, mis seal lastele palju põnevust pakkus, oli see igasuguste loomadega suveniire, oli võimalik sealt osta kõikvõimalikke postkaarte ja särke ja selliseid suveniirid, kes oli terve ühe toatäis ja üks kaunim kui teine. Nii et akvaarium oli tõeline elamus ja väga tore oli seal neid loomi vaadates. Loomad tundsid ennast suurepäraselt ja samal ajal oli mõeldud ka inimese peale, inimene võis neid kõiki loomi jälgida, ta ei seganud neid loomi mituks, palun. Et seal ühes ruumis elasid kaks täiesti erinevat olendit, kumbki rahulikult oma elu ja, ja nad ei seganud 11 karvavõrdki. Mina käisin Lääne-Berliinis loomaaias see Lääne-Berliin looma, et see oli päris väike loomaaed kui selle teise Berliini loomaaia, kui võrrelda see, mis seal nagu ida pool on. Loomaaiavärav on hästi tore, elevandid hoiavad varikatust, nende elevantide vahelt saab sinna loomaaeda sisse. Need ei ole muidugi päris elevandid, need on kivist elevandid, kujud loomaaed on niimoodi, et keskel alleed ümberringi, igal pool lähevad väikesed teekesid Loomaaia, see territoorium on ovaalse kujuga või sedasi tom päris seal Lääne-Berliini keskuses. Loomad on seal rõõmsalt, leopardid olid muru peal ja ega seal selliseid võresid loomaaia sees eriti ei ole. No olid küll puurid, ühed hästi ilusad punakad, linnud vaid tegi, mis linnud need olid. Nad olid nagu flamingod, aga nad olid punasemaks flamingod ja nad ei olnud üldse pikkade jalgadega, nad olid sellised, et noh, ikka rohkem linnu moodi, ma ei tea kala moodi või. Ma päris täpselt ei oska nende arvata, aga ma arvan, et tegemist võis olla nende Purporiibistega. Meie haigute või toonekurgede sugulased, sellist ehitusplaani natukene. Ja need on tõesti haruldased ja väga kaunid linnud, nad ei olegi päris roosad, punakasroosad või erkpunased linnuriigis päris haruldane värv. Ja need on haruldased, nii et neid mina pole oma elus kordagi veel näinud. Ja ärge nüüd arvake nüüd leopardid jalutasid lihtsalt niisama seal külastajate vahel ringi lihtsalt ei ole niisugust suurt aeda. Aga ometi on nad rahvast eraldatud. No muidugi, ega seal jah, leopardi-le tere küll ei saa kättpidi anda. Palju on seal niimoodi, et kui sina jalutad mööda teed, siis ega aeda vahel ei ole, vaid on selline nagu kaitsekraav, nii et loom ei saa sealt üle tulla. Sellest kraavist. Ja noh, see on väga paljudes loomaaedades selline võte kasutamist leidnud nende kraavidega ja bee silmadega siis loomad ära eraldada külastajatest ja et nad ei pääseks siis külastajad Juurde, kellega sa sinna loomaaeda kohtuma läksid? Mina läksin sinna jaanalindu vaatama, päris suurt jaanalind. Jaanalindu ma nägin ka üksi alla, lind oli päris eraldi puuris ja siis kaks jaanalindu olid sõpradega koos puuris. Jaanalindu, ma tahtsin sellepärast näha, et ma teadsin, et ei anna, lind peaks olema sama suur kui hobune. Selline hobusesuurune lind ta muidugi nii suur ei olnud, ta oli natuke väiksem. Aga ta oli siiski ikka päris suur lind. Nojah, ta on ikka kõige suurem vint praegu maakeral elavate lindude seas on päris põnev muidugi vaadata. Jah, ja noh, kui ma olin siis Berliini loomaaias jaanalinnu ära näinud, ma mõtlesin, et võiks veel edasi reisida ja siis ma sattusin Prantsusmaale ja mõtlesin, et ma lähen Pariisis vaatan Pariisi loomaaeda ka, kogu aeg sattusin mööda, kõigepealt sattusin Eiffeli torni otsa, seal oli nii huvitav, et, et ma viitsinud seal natuke aega ära, siis sealt läksin edasi, siis sattusin kunstimuuseumidesse. Sattusin Lowry, et seal on hästi palju pilte vanadest aegadest ja uuemaid pilte ja hästi huvitav oli Luuvris osakond, kus see ei olnudki nagu kunst, seal olid tarbeesemed sellest ajast, kui Egiptuses vaaraod elasid ja Babülonis valitsesid valitsejad ja siis kirjutati kivitahvlitele keerlesid ja seal ma nägin kolme muumiat ja kui ma luurist välja tulin, siis ma sattusin kohe parki. Pargis oli kolm purskkaevu ja purskkaevus ujusid rõõmsalt, kalad. Sellised suured, 30 sentimeetri pikkused kalad ja purskkaev oli neid täis ja inimesed toitsid neid saiaga. Sina ka. Ja ma ei tea, kuidas nad seal purskkaevus elada saavad. Meil küll kalad, pus kaevusel, aga nad olid seal päris rõõmsalt, neid oli seal päris palju. No ilmselt olid need mingid karpkalade sugulased, kes ei vaja väga hapnikurikast vett, võivad elada sellises vees, kus hapnikku kuigi palju ei ole ja või mingid kuldkaladega nad punakad ei olnud. Heinad olid karpkala moodi, küll siis need saavad sellises väheses vees ära elada ka ja neil on selles mõttes ohutu, elad, ma arvan, et seal ei lähe keegi neid õngitsemis kinni püüdma. Meil on tihtipeale oht, et kui kuhugi lastakse kalad elamusi, on kohe kohal 10 hange meestel juurest, kes üritad sealt kohe välja õngitseda ja vaata panni peale panna. Seal küll keegi jõngitsenud, ma ei tea, võib-olla õhtuti salaja aga ma siiski ei usu. Aga selle loo maik üles leidsid? Ei sellepärast et siis ma sattusin mäega kallaku peal ilusasse parki ja hakkasin sealt pargist üles minema, seal oli niimoodi, et keerajad olid betoonist ja siis ma vaatasin, et see on puu, sellepärast et betoonis oli tehtud, nagu oleks puukoor olnud sellised jäljendid sisse, nii et tunne, et kõnnid mööda puudest tehtud teed ja sellest ronisin üles, siis sattusin mon Martrile, kus kunagi kunstnikud elasid. Ja noh, nüüd on seal ka palju kunstnik, kes joonistavad ja seal oli huvitav näitus Salvador Dali näitus ja seal nägin ka ühte huvitavat looma. See oli küll skulptuuri Salvador Dale'i tehtud sääsejalgadega kaelkirjak. Ja siis ma läksin jälle sealt loomaaed otsima, siis sattusin lõbustusparki, see on Pariisi peatänava lähedal, šantselisee lähedal on lõbustuspark, kus on hästi põnev hirmutuba ja ameerika mägedega sõitsin ja ühe riista peale ma julgenud minna, see oli selline nagu suur paat, mis oli sellise pendli otsas, nii nagu oleks olnud kellapendel ja siis selle ümmarguse lataka asemel, mis seal allpool on, selle asemel oli selline paat, kuhu inimesed said sisse minna, siis pendel hakkas sedasi kõigepealt kõikuma kõikuma, siis hakkas üle võlli minema ja siis tegi sellise suure ringi, siis ta jäeti sinna üles seisma ja inimesed karjusid, olid väga ehmatanud. Ja siis lasti jälle teistpidi alla kukkuda. See oli huvitav ja siis olid seal väga põnevat kettkarussellil nagu meeslan, aga kett karussellile kõikusid siis, kui hoo sisse said, siis peaaegu tänava kohale. Nii et oli selline tunne, et kohe-kohe lendad autotee peale, aga tegelikult ei lennanud. Siis oli väga palju põnevaid arvutimänge ja. Aga loomaaeda ma ei leidnudki, sellepärast et siis ma sattusin veel moodsa kunsti muuseumi, sattusin veel teatrisse ja, ja siis sõitsin juba Pariisist minema, Vahemere äärde ujuma. Ja siis oli seal ikka põnevaid asju seal näha küll. Seal vahepeal rääkisid siin, et sa vaatasid muuseumis, kuidas minevikus need inimesed kõik elasid ja tunneni kooksina minevikku sattunud ja minul oli ka teisipäev kogemusest, ma sattusin päris minevikku, sõitsime läänerannikule mere äärde ja siis põikasime sisse ühte paika, kus oli selline huvitav muuseum kus oli kaljude peal siis pronksiaja, inimeste kaljujoonistusi, hästi palju igasuguseid joonistusi, Olopaatia, inimesi ja loomi ja kõikvõimalikke asju olid nad sinna juba 3000 aastat tagasi joonistanud. Seal kõrval oli muuseum, kus kõik ära seletatud, mida need joonistused siis tähendavad, huvitavaid, makette välja pandud juhused muuseumidest läbi kõndisid, sattusid pronksiaja külla kus oli täpselt nii, nagu väljakaevamistel oli leitud pronksiküla sellisena hoida siis taastatud. Et sa oled need pronksimajad, sinna võis sisse minna ja vaadata, kuidas need inimesed elasid ja sisustatud nende pronksiaja tööriistadega ma proovisin näiteks seal majas, kuidas siis saab selle vibuga pulgaga otsusega tuld teha, seda, kui liigutad, seda kippus okaspuupulk õõnsusi sees hõõrdumine, kui sinna panna muidugi sütitavad matta sellele, siis läks põlema ja sai niimoodi tuld teha, üldse sai need igasugused kiviaiatööriistu seal proovida ja teha ja siis seal elasid vabatahtlikult inimesed, kes elasid seda pronksiaja elukastis ringi samasugustes riietes, tegid ise neid tööriistu, parajasti oli seal siis käimas vibude valmistamine ja noolt valmistamine ja siis nad proovisid kohe ka seal oli võimalik proovides vibu lasta, sest järgmisel nädalal oli tulemus just suur pronksiaegne vibulaskmisvõistluse siis harjutati seal vibuga laskmist räpase kuju pihta ja, ja minu jaoks kõige üllatavam see, et need vibud lasid väga täpselt. Kõigepealt see hoogmisse nool sai, oli väga suur sügavuse plangu sisse läksite nooled ja teiseks, et nad tõesti nii täpselt 50 70 sammu pealt rebasele Rebase kujutisele pihta lasta pähe näiteks või siis sinna südame kohta lasta, ei olnud neil üldse mingisugune probleem. Ma olin kogu aeg arvanud pronksiaja, inimesed ja kiviaja inimesed, mida nad seal ikka kütid, selliste riistadega ei olnud võimalik nagu kedagi kätte saada, aga need vibud, mida ma seal nägin ja need nooled, need olid küll üllatavalt täpsed. Ja siis oli võimalik seal ise meisterdada tööriistadega midagi, kui sa tahtsid proovida puud raiuda või, või midagi ja ja mis minu jaoks kõige üllatavam oli see, et seal on lastel võimalik tulla paariks-kolmeks päevaks vähemaks ajaks ei võeta lastel sinna elama, sinna külla ja siis tegutseda terve päev, nii nagu tegutsesid need pronksiinimesed tähendab ise süüa, kaasa võtta ei tohi kütid ja otsid siis toitu nii nagu need pronksiinimesed kaevadi uurija, sööd taimi ja teed seal lõkke peal või kolde peal siis seda süüa ja kõik oli nii nagu 3000 aastat tagasi. Lastel tuli see tõeline ajalootunne peale, tähendab saad tõelise ettekujutuse sellest, kuidas elu tollel ajal pronksi külas kulgeda võis. Aga see läänerannik on Rootsimaal üldse kaunis kaunid kaljud ja palju jahte. Ja läänerannik muidugi, kaunis seal tõesti need kaljud kõigepealt need kaljud on juba vete poolt nii siledaks poleeritud, et nad näevad välja nagu lihvitud kõik. Aga siis ma sattusin läänerannikul Ühe väikese saarekese peale, mis on nüüd tehtud looduskaitsealaks. See pisike saar on rannikust parasjagu nii kaugel väikese sellise väinakesega eraldatud, et sinna paadid ei käi, silda ei ole tehtud ja kes sinna tahab minna, siis ronib lihtsalt ette ja kõmbin läbi vee Saarodis. Praktika, et ilma taimestikuta paljas kivi kivide vahelises üksikud taimed on seal saare keskel on suur viikingikuninga haud. Noh, nii nagu mu saatjad ütlesid, et selliseid vigi kuninga haud, sama kuninga haudu, vähemalt kõikidel siin ümbruskonna saartel ja saari paistis ümbruskonnas olevat sadu. Nii nagu mu silm näitas, nii et noh, ei tea, milline see päris haud siis oli seal üldse mingit hauda tegelikult olid. Aga mind huvitas hoopis see, kuidas see saar oli selliseks saanud, nagu ta oli, selline paljas, sile kalju. Selgus, et 200 aastat tagasi oli surnud tihedasti metsaga kaetud saar kasvasid pea suured puud aga siis algas suur heeringapüük Atlandi ookeanilt. Heeringas kalla, kellest saab siis rasva ja keda soolata ja soolatakse tünn ja siis hakati sealt saartelt puid maha raiuma. Puudest tehti tünnid ja kasutati sära heeringa soolamiseks. Tasapisi kadusid kõik puud ära selle saare pealt. Mõne ajaga puhus tuul minema ka mulla ja uhtus vesi selle viimase mulla ära, nii et see saari täiesti paljas, ainult kivid ja mõned siis üksikud väikesed taimekesed sinna kivide vahel, mis linnud hiljem tõid või mis seal metsa alt vabanenud kivi peale siis suhteliselt kinnitatud, põhilised samblikud, samblad ja mõned muud taimekesed. Ja siis säilitatakse seda saart kui inimrumaluse näidet, seda ei lastes muuta uuesti viljakaks. Teda säilitatakse nii ja seal ohu sümboliks selle lääneranniku inimestele, et mida üks inimrumalus võib teha ühesaarega, mis kunagi oli ilus ja metsani, mis nüüd on sile, täiesti sile kalju, kus mitte midagi praktiliselt egas ja seal oli tore siis ka meres käia, see päri Atlandi ookean veel ei olnud, aga peaaegu oli seis Atlandi ookean juba. Kui sealt edasi veel lääne poole liikunud, järgmine maismaatükk, mis vastu oleks tulnud, oleks olnud Inglismaa juba ja siis seal oli võimalik leida igasuguseid põnevaid elukaid vee seest. Neid erakvähid oli võimalik veest välja tõsta ja vaadata, kuidas nad jalutavad pisikesi krabisid kaljude vahelt. Ma leidsin mõned Hay munakestad, mis olid sinna torni poolt heidetud veidi rombikujulised ja mustade haarmetega, raske arvata, millega tegemist on, aga kuna ma neid muuseumides filmides olen näinud, siis ei olnud raske neid vaimuna kesti ära tunda. Kas sa haika nägid? Ei, haisid ma ei näinud, haid olid kusagil kaugemal ära. Ja siis leidsime veel krabi sõratükikesi. Igatahes kajakad olid söönud, seal olid Kalmaaride sisetoes käia igasuguseid põnevaid asju, mida meie mererannikult ei leia ja huvitavaid teokarpe saidilt leida ja ja kõikvõimalikud, see tõi mulle meelde selle rootsikäigud, mis mul sügisel oli, kus me käisime laevaga siis päris ka merel ja merepõhjast ravisime välja igasuguseid põnevaid elukaid, huvitavaid kalu, keda ma ei ole siiamaani suutnud ära määrata, ei tea, kes nad sellised on. Ja siis, kui ma sain kätte suure elusa krabi, kes oli ikka kahe käe suurune ja jalutas Mulbioopial ringi ja hulgaliselt suuri erakvähke. Ja need kaks reisi igatahes olid väga põnevad just selle mereelustiku suhtes, keda ma siin maal pole nii hästi näha saanud, keda ma ei tunne sugugi. Sa nägid siis küll väga palju huvid. Ja ma usun, et ma nägin tõesti selles piirkonnas kõik need põnevad asjad ära, sest noh, ma nägin näiteks veel seda, kuidas puhutakse klaasja, tehakse väga ilus klaasist vaas ja siis nägin ma silda, mis oli ehitatud üle jõe, seda silda mööda ei sõitnud mitte autodega rongid või seda silda mööda sõitsid laevad üle kärestikuline jõe ühest järvest teise kahjuks raadiokuulajatele ma ei saa näidata pilti sellest jõest, mis tõesti vahutab, nii hirmsasti tormab kaljude vahel seal laevaga sõita ei saa, ess jõest sõidavad paadid silda mööda üle. Nojah, siin on asfaldi asemel vesi. Ja selle silla peal on tõesti asfaldi asemel vesi, rauast sild ja, ja see on huvitav koht, et seal on võimalik teha selliseid pilte, kus ühe pildi peal on korraga kolm silda, kusjuures üksildon siis rongide jaoks üksildun autode jaoks üksildon laevade jaoks. Ma arvan, et see on maailmas ainulaadne koht, teist sellist kohta ilmselt terves maailmas ei ole. Mina nägin Prantsusmaal sellist sildanud, kui see oli Avinioonis. See on üks linn Lõuna-Prantsusmaalt, mis oli küll täiesti mõttetu sild, sellepärast et seda mööda ei saa mitte keegi sõita. Aga see Sildon selle Avignoni linna kuulsaks teinud sellega, et sild on ehitatud ja ehitus on pooleli jäänud. Sild lõpeb keset jõge ära. Sai see vajadus enne otsa, kui silla ehitusega lõpule jõuti. Nojah, ja siis ma tahaksin rääkida veel, aga täna vist ei jõua enam ühest loomaaiast, kus ma veel käisin, see oli noortensaark, kui seda otse tõlkida, siis põhja Noa laev, selline loomaaed ainult haruldaste loomade jaoks. Ja seal on väga toredad paigad ka lastele, kes seal käivad lõbustusi lastele välja mõeldud ja õppimise võimalus loomadel hiiglasuured, puurid, tõesti fantastiliselt suured puurid ja siis ühes toredas kalurikülas, kus peeti kalalaata ja noh, siis ma käisin igasuguseid põnevaid taimi veel vaatamas mägedes ja käisin ühel kaitsealal, mida need kaks noort meest üritavad luua valgeselg-kirjurähni kaitseks ja siis käisin ühes looduse koolis ja tegelikult veel väga palju põnevat aeg on meil täna vä. Eks edaspidistes saadetes võime ju lugeda kirju ja kui keegi tahab kohe pikalt pajatada oma reisimuljetest, siis kirjutage ja me võime kokku saada, siis võtame selle reisijutu linti. Ja Georg siilipoiss räägivad kindlasti ka septembrikuus veel oma reisidest. Ja sellega saabki meie saade otsa. Varsti saab augustikuu otsa. Kool hakkab pihta jälle kaunist suvepuhkuse lõppu ja ja head kooli algust. Nii et kuulmiseni. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
