Tänases keskeprogrammis tuleb juttu jõehobutestija nina särvikutest. Stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Mitu tonni halba iseloomu nii ütlevad aafriklased jõehobukohta. Jah, see jõehobu on tõesti selline kummaline loom, et ta näeb pealt välja aeglane, kohmakas ja kui tal suu kinni on, siis ka väga heasüdamlik, tal on väga lai naeratus, tema lõugade laius on 50 sentimeetrit, nii et pool meetrit. Poolemeetrine naeratus on tegelikult vist loomariigi kõige laiem naeratus. Ja oma lõuad võib ta lahti ajada umbes 150 kraadise nurga all. Ta tõesti need laialejad umbes 150 kraadise nurga all, et et ilmselt ka see haigutuse laius on tal kõige muljetavaldav ja kõige võimsam, noh ma kujutan ette, sellise suur avamisega tulevad toime ainult maod, et teised ei tulegi imetajatest ei tule küll kedagi meelde, lindudest ja muudest rääkimata, et et maod on jah, sellised, kes suudavad sedasama laialt oma suu lahti teha, nii nagu seda teeb jõehobu. Aga noh, isegi kõige suurema mao pea võrreldes jõehobu ka on, on naeruväärselt väikejõehobu on ikka igas mõttes väga muljetavaldav loom ja mis puutub tema iseloomu, nii nagu ma ütlesin, et ta jätaks hea südamiku ja aeglase ja laisa mulje. Aga tegelikult, kui nüüd uskuda kirjandust, siis kõige rohkem õnnetusi ja kõige rohkem traumasid juhtub just nendele inimestele, kes kokku puutuvad jobudega. Ta on jah, suhteliselt agressiivne, suhteliselt ettearvamatu käitumisega, viimast uudist, mis ma lugesin siis seal briti kanuumatkajad sõitsid rahulikult oma väikese kanuuga jõe peal ja siis jõehobu ei tea, kust ilmus järsku välja lükkas nende selle väikse kanu ümber ja vist lõhkus ära. Nii et need kolm meest siis vaevu-vaevu said kaldale, jõehobu neid endid ei puutunud. Kannu ärritas teda millegipärast ja siis, kui nad kaldale jõudsid, siis neil läks viis päeva, enne kui nad sinna asustatud punkti kuhugi välja jõudsid ja said siis jälle normaalselt süüa, juua. Jõehobu on ju ka maismaal väga ohtlik loom. Tema eest ära joosta ei ole sugugi lihtne. Jah, aga maismaal tema kokkupuutumise tõenäosus on suhteliselt väike, sellepärast et inimesed ja jõehobu liiguvad seal maa peal erinevatel kellaaegadel. Jõehobu tuleb tavaliselt maismaale siis, kui päike looja läinud, ju pime on, noh tavaliselt siis väga palju inimesi seal enam ringi ei luusi, Aafrikasse öö on väga pime ja siis inimesed on läinud juba kas siis oma telkides matkajad vōi majadesse kodudesse. Et väga palju selliseid öiseid kokkupuuteid ei ole, aga noh, kui see ette tuleb, siis jah ja pun, vilgas loom. Ta võib joosta lühikest maad küll, mitte väga pikka maad võib joosta kusagil 40 kilomeetrise tunnikiirusega ja, ja 40 kilomeetrit tunnis. See on tegelikult kiiremini, kui 100 meetri maailmarekordi jooksja jookseb, nii et nahkhiireloom on ta veel vaatamata sellele, et et seal suured isased võivad kaaluda kolme tonni ringis ja olla ise umbes neli meetrit pikad. Et kolm tonni sihukest suurt kiirust. See juba isegi kui ta müksab sind, siis siis lendale idea, kuhu välja. Nii et söömas käivad nad maismaal Jah, me räägime praegu sellest suuremast jõehobust, meil teine jobu ka, kes on kääbusjõehobu ja mõlemad tegelikult vajavad päevasel ajal kas siis järve või jõge, kus nad saaksid olla bee sees, ennast jahutada ja veest välja tulevad, öösel tulevad sööma see kääbusjõehobud. Ma toiduks on siis oksad ja lehed, noh, põhiliselt ikkagi lehed okste küljes ja natuke ka rohtu, lisab ta sinna juurde. Ja ta ise on ka väga väike Eestini naine võib teda Tallinna loomas vaatamas käia, ta on siukse suure seamõõtmetes, umbes aga suurjõehobu, keda me siis ka harjunud jõe hobuks pidama. Me oleme tema siis sööb põhiselt rohtu ja ta sööb seda suhteliselt madalat rohtu, nii et ta kakub seda siis oma nende suurte mõõkadega hambaid selle kasutavaid mokkadega haarab, okkaservad, on päris tugevatel, haarab nendega siis rohu kinni, kaks saab selle maast lahti ja neelab alla ja, ja öö jooksul ahmib ta siis seda rohtu sisse kusagil 40 kilogrammi. Seda nii suure looma kohta nii väga palju ei olegi ninasarvikud, kes on natukene väiksemad kaalult, nemad isegi söövad veidi rohkem, viis, 60 kilogrammi, rääkimata elevantidest. Aga elevandid, aga oluliselt suuremad jobud siis söövad rohtu, käivad nagu karjamaal, noh, nii nagu meil lehmad või hobused ja see rohi siis võetakse nii madalalt, sealt maapinnalt, et tihtipeale nendes piirkondades, kus jõehobusid on palju ja kus nad siis söömas käivad, nad kakkuvad selle maani paljaks, tekib erosioon ja vesi, näiteks kui vihma peab, siis kannab sealt selle maapinna minema ja tekkesuguseid erosiooni augud. Nii et, et sellepärast siis jobuga natuke kahjustab seda ümbrust, kui neid palju on, tänapäeval enam seda väga suurt muret ei ole, et jõehobusid oleks väga palju, sellepärast et nii nagu kõikidel loomadel kipub eluruumi väheks jääma niga jõehoogudel, tegelikult kipub seda eluruumi natukene väheks jääma ja, ja selle tõttu on vaid üksikud piirkonnad Ida-Aafrikas, kus siis neid jõehobusid veel rohkelt esineb, aga enamikus varasemates levikupiirkondades on ta juba suht vähe arvuliseks muutunud. Kui kaugel käivad jõehobud toitu otsimas? Nad võivad küllalt kaugel sellest oma päevasest lebamise kohast jõest või järvest jalutada. Et on tähele pandud, et nad võivad eemaldada sellest veekogust kuni 10 kilomeetri kaugusele. Seda sel juhul, kui nad saavad vahepeal veel kusagil lombis või, või porimülkas ennast veidi niisutada ja, ja miks nad seda niisutamist vajavad ja miks nad päevad läbi vees vedelevad. Sellel on ka päris lihtne põhjus. Põhjus on nimelt selles, et nad higistavad oluliselt rohkem kui meie inimesed. Samades tingimustes eritub jõehobu ligi umbes kolm kuni neli korda rohkem kui inimesel ja siis selleks, et ta päris ära kuivaks. Suure higistamise tulemusena siis ongi päevad läbi vees ja niimoodi siis see nahk ei kuiva ära. Aga see naha eest hoolitseb ta veel selle läbi, et naha kaitseks eritab tema naha alumine kiht sellist erilist nõret. Vanasti arvati, et veri, aga tegelikult see on kuivades veidi sihukse koorikut moodustava konsistentsiga aine, mis siis kaitseb teda ühelt poolt kuivamise, aga teiselt poolt ilmselt ka bakterite eest, sellepärast kuigi jobud näiteks aeg-ajalt saavad päris tugevasti vigastada, eriti isased, kui nad taplevad omavahel, siis mädanevad haavu, faktsid jobul ei, ei tunta ja, ja ilmselt on teatud määral siis baktereid hävitava toimega see punane nõre, mida ta eritab, see ei ole siis ei higi ega veri, vaid see on niisugune spetsiaalne päevituskreem, mida nad ei pea poest ostmas käima, vaid mis neil on nagu naha sees juba olemas. Esmapilgul tundub, et jõehobud on paks nahk aga tegelikult ei ole see sugugi Kui võrrelda näiteks teiste loomadega, keda me kutsume paksunahalist, eks seal on elevandid või, või ninasarvikud siis kui nahk on suhteliselt õhuke ja õrn ja eriti õrn on see pealmine sarvkiht, mis siis peaks nagu selle suure tugevuse seal nahale andma ja paksuse ja seda kahjuks ei ole ja, ja selle tõttu see nahk nii ääretult paks ei olegi ja, ja ta on ääretult tundlik ja lisaks higistamise probleem tal juures, et tal raske seal kohas elada, kus ta elab, aga teisest küljest jälle, kuna tal ei ole ka karvu seljas, siis ta mujal elada ka ei saaks, kui seal, kus ta elab, sellepärast et et mingit erilist soojuspidavust tema sellel nahal ka ei ole, seal mõned üksikud hõredad karvad tal on, aga üldiselt on ta karvad loomakene ja sellise nahaga näiteks troopilises kliimast väljapool ei ole nagu üldse võimalik toime tulla. Kas jõehobu on karjaloom? Jah, jäi jah selles mõttes, et neid on tihtipeale seal jões hästi palju ja ka seal karjamaadel hästi palju koos aga ei, selles mõttes, et et nende territoorium on selline, mida valitsevad isased isased on selle jõe või järve ära jaotanud, siis oma sellisteks ruutudeks, mida nad kiivalt kaitsevad siis teiste isasloomade eest kõik emased, kes sinna tulevad, neid lubatakse sinna. Ja sinna lubatakse tegelikult ka noored isased, kui nad oskavad aupaklikult käituda. See tähendab, et nad kummardavad ja ei ähvarda seda. Vanaisa looma jäi tükkine temast juurde ka, kui nad vaikselt seal kusagil serva peal oma asju ajavad, siis, siis nad ei sega nagu mitte kedagi isane nende peale mingit agressiivsust üles ei näita. Aga kui sinna ilmub nüüd mõni teine niisugune domineeriv isane, kes näiteks otsustas, et minu haare, mis on kogunenud 30 emast, aga et nad on juba seal nii tihedalt koos, et oleks ruumi juurde vaja, nihutab oma territooriumil teise isase territooriumile siis võib tekkida päris tõsine konflikt ja nad hakkavad siis taplema. Taplemine võib olla väga erinev. Ta võib-olla selline rituaalne võitlus, see tähendab seda, et nad ajavad mõnevad oma päratu suured suud laiali. Tihtipeale nad lausa mõõdavad niimoodi, et kui ma suu on suurem kelle suu on suurem, selle keha on ka suurem, enamasti nagu sellest ikkagi ritta, siis lastakse käiku ka hambad ja hambad, eriti need alumises lõualuus paiknevad hambad on väga muljetavaldavad. Naerad nagu väikesed mõõgad, suhteliselt paksud ja teravad. Nende hammastega võivad nad siis vastasele tekitada suhteliselt suur ja selliseid ohtlikke haavu, sest nad üritavad nende hammastega lüüa niimoodi altpoolt ülespoole nende teravate hammastega. Ja kui me piltide peal oleme näinud või siis loomaaias vaadanud jõehobu, siis tema ülemises lõualuus olevad hambad ei ole nagu üldse ohtlikud nad sellised ümmargused ja tämbida sel ala luu alus olevat need kihva moodi hambad. Need on siis tõeliselt ohtlikud relvad. Lindudele meeldib väga jõehobu seljas jalutada. Isegi kilpkonnad tihtipeale ennast sisse seavad jojoba laia selja peale ja siis seal kas siis võtavad päikest või, või passivad kalu, kes sealt mööda ujuvad ja jobud on paljudele lindudele nagu sellised suured elusad kivid, mille peal siis lihtsalt istuda, aga, aga jõehobude peal käivad ka need linnud, kes loodavad sealt naha seest mingisuguseid parasiite välja kakkuda ja ja jobul, tegelikult ei ole parasiit väga palju, aga on mõned liigid, näiteks, mis elavad siis temal seal silmaümbruses ja, ja neid võib-olla noh, väga paljudel loomadel karjas, nii et on arvatud umbes 90 protsenti jobudest on nakatunud nendesse silma parasiitidesse, mida siis linnud käivad sealt aeg-ajalt jälle siuksed, väiksed ussikesed käivad neid sealt välja nokkima. Kui ühest jõest kadusid jõehobud, siis kadusid sealt ka kalad. Millega seda seletada? Üks niisugune meie särje sugulane, kala armastab jõehobude koos elada, tema nagu otseselt jõehobu-ga seotud, aga seal see suhe on natukene keerulisem. Suhe on nimelt selles, et et jõehobud, nii nagu alguses rääkisime, käivad maa peal söömas ja maa pealt nad korjavad ära igaüks 40 kilo toitu seedivad selle läbi ja siis tihtipeale kannad. Päeval ei tule veest väljajäägid, kõik eritatakse vett, see tähendab, et see lämmastikusisaldus vetes, kus jõehobud on palju, on palju kõrgem, kui, kui nendes kohtades jobusid, ei ole nii, et nad toovad nagu väetist sinna jõkke või järve juurde ja kui seda väetist ei ole ülearu palju, siis taimed toovad sinna juurde kalu ja need omakorda suuremaid kalu. Et lõppkokkuvõttes selle väetamise tulemusena vee elurikkus suureneb. Ja kui seda väetist ei tule, siis siis võivad ka tõesti teatud kalad või isegi kõik kalad sealt ära kaduda, kuna neil ei ole piisavalt palju toitu. Nad on nagu lüliks ka maismaa ja, ja vee vahel, et toovad toitaineid maismaalt vette. Tavaliselt üleujutuste käigus läheb veest nagu toitained maismaa peal, aga nemad toovad vastupidi. No selliseid toitainete suur liigutamise tegelikult on teisigi. Kõige huvitavam minu jaoks on näiteks see, et Ameerika läänerannikul igal aastal korduvad suured lõheliste ränded, lõhed lähevad seal Askaja ja teistesse Põhja-Ameerika jõgedesse kudema ja need kudemisrännet, et siis on sellised, kus on mitte üks ega kaks ega 100, vaid vaid miljoneid kalu, siis jälle suured parved tulevad kudemispaikadesse sinna põhja alade jõgedesse. Aga kui nad sealt jõgedest ära läksid, sõid nad tillukesed kui nad tagasi tulid, nad neli aastat ookeanis söönud. Nende mass on niivõrd suur ja need jõed kuivavad tihtipeale ära, et need ümbruse metsad saavad neid kalu väetiseks. Kalad kõdunevad seal metsa all ära ja niimoodi Kleanist tuuakse tega toitaineid metsale juurde. Tänu sellele arvatakse, et rannikumetsad nii võimsad saavadki olla, et nad saavad regulaarselt kalade kaudu toodud ookeani väetist, mis muidu nendeni jõuaks. Sama lugu on nende jobudega, nemad ka tänu maismaalt toodud nendele toitainetele jätavad siis ka neid jõgesid ja järvi mis tihtipeale näiteks muidu suure osa ajast on kuivad ja siis vihmavesi, mis neid toidab vihmavees neid toitaineid tõenäoliselt nii palju ei oleks ja see toitaine tuleb just tänu jõe hobudele nendesse jõgedesse juurde. Tänapäeval jõehobusid nüüd väga palju enam ei kütita nendel aegadel, kui neid kütiti kusagil möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel sisuga Kundas tehti ka katsed püüti siis jõehobud arvukust reguleerida just selle erosiooni vähendamiseks, sest seal neid vahepeal sai nii palju, et nad tõesti trumpisid jõgede kaldad nii ära, et nad oleks lihtsalt võinud seal nälga surra. Ja siis viie aasta jooksul lasti maha umbes 1000 jõehobu. Tulemuseks oli siis see, et, et ega C erosioon tõesti vähenes, see rohi hakkas paremini kasvama ja nad tolleaegsete, nende mõõtmiste tulemusel väidavad, et selline optimaalne on kusagil neli kuni kaheksa jõehoburuutkilomeetri kohta. Et siis seda talub see kohalik pinnas välja, kui see tõuseb suuremaks, siis siis hakkab see pinnas kahjustama lõpuks populatsioon ise ka hilisemaid selliseid uuringuid ma ei ole näinud, neid ei ole lihtsalt lastud nii massiliselt enam et ma ei tea, kas see kehtib ka veel tänapäeval või milline see optimaalne tihedus praeguste uuringute järgi on, kui neid üldse tehtud on. Ma ei ole neile jälile jõudnud, nii et häda on siis, kui on liiga vähe, mingit asja häda on siis, kui on liiga palju, on vaja kogu aeg sihukest tasakaalu. Aga siis, kui jõehobud arukus näiteks nendel aladel, kus need siis kütiti vähenes. Sinna ilmusid teised suured rohusööjad, elevandid tulid siis sinna ja pühvlid ja anti loope tuli juurde. Nii et tegelikult see loomastik muutus mitmekesisemaks ja rikkamaks selle järele, et jõehobud arvukust oli piiratud. Jõehobud teevad küllaltki kõva häält. Ja ta teeb häält ja see hääl on väga mitmekesine kohaga need Meirged, mida ta kuuldavale laseb, on päris aukartust äratavad. See ilmselt tuleb ka sellest, et suu läheb nii pärani lahti ja kopsumaht on tal päris suur, sellepärast et kui ta seal vees toimetab päevasel ajal, siis ta võib ka päris pikaks ajaks vee alla ära kaduda. On väidetud, et jõehobu võib vee all olla kusagil viis minutit, see on siis viis korda rohkem kui keskmine inimene või see võib natukene rohkem ja noh, sellist suurt kogu seal vee all hoida ja hinge kinni pidada, mittepaigale olla, ega ta siis seal ei seisa, vaid näiteks jookseb väga aktiivselt mööda veekogu põhja. Siis see nõuab palju energiat ja nii, et see kopsu Mahtatel päris aukartust äratav olema. Ja lisaks ka see hapnikku omastamise võime, peab tal ilmselt olema päris korralik ja, ja see, kuidas ta seal vees on ilmselt piltide peal vähemalt on peaaegu kõik inimesed näinud või filmidest, et ideaalselt kohastunud selle veeeluga seal tee peale jäävatele ainult ninasõõrmed, silmad ja kõrvad, kõik ülejäänud temast on vee all ja see on täiesti piisav, et ta haistab, mis toimub, ta näeb, mis toimub, ta kuuleb, mis toimub. Ja kui nüüd meeleelunditest rääkida, siis ei oskagi ilmselt päris täpselt öelda, mis on tema, need kõige paremini arenenud meeleelundid, kas need nägemine või kuulmine või haistmine. Ma ise kaldun, kuulmine, haistmine on tal nagu tähtsamat, kui see nägemine tal on, aga nägemist ei saa ka tal väga kehvaks lugeda, sest ta päris kaugelt märkab juba neid objekte, mida on vaja märgata, eriti kui näiteks on teine isaloom tema territooriumile tulnud. Ja siis ta väga nobedasti sinnapoole liikumas. Lugesin, et Kameruni see on ligi kahe tonni raskune jõehobu, kes on inimestega nii ära harjunud, et ta nõustub isegi lapsi oma seljas sõidutama. Minu jaoks on need sellised lood alati veidi kõhedust tekitavad, sellepärast et me oleme kõik lugenud ka teisi lugusid, kus siis imearmas hästi kodustatud, dresseeritud ja kõiki dresseerija näpunäiteid täitevelukas tõbi või tiiger või mis iganes või elevant mingil hetkel siiski käitub ettearvamatult, siis on keegi, kes kannatab. Enamasti kannatab siis see inimene, kes seal läheduses juhtub olema või siis lõpptulemusena kannatab see loom ka, sest inimene siis satub paanikasse ja enamasti siis nuheldakse seda loomalt, keda lihtsalt ei tuntud piisavalt hästi või keda usaldati üle ja palju. Või tehti tema juures midagi, mis tema siis üles ärritas ja sundis teda käituma sellised agressiivselt, nii nagu ta käitus. Kas jõehobud poegivad vees? Jõehobud poegivad vees ja tegelikult neid poegi enamasti on üks ja kui see jobu sünnib, noh, ta on juba sündides päris pirakas kusagil 40 50 kilogrammi ja, ja siis ja tegelikult on kohe ka valmis juba aktiivselt tegutsema, et ta ei vaja mingisugust hooldustetaja pessa teda seal siis lutsutamata, toitub ja all ja ta peab oskama seal vee all liikuda ja see on päris naljakas, kuidas ta seal vee all siis seal ema ümber toimetab, otsib seda nisa, et seda piima kätte saada ja seda piima joob ta siis ka seal vee all. Ja see väike jobu teda ähvardab väga palju ohtusid. Krokodillid ja, ja kui ta maismaale tuleb, siis kõikvõimalikud maismaa kiskjad võivad teda tahta ära süüa. Et esimesel aastal juba neist pisikestest jobudest kipub hukka saama kusagil 30 35 protsenti kolmandik ja teistel aastatel siis suremus oluliselt väheneb, et populatsioonis suremus tavaliselt kusagil alla 10, kusagil viis, kaheksa protsenti. Neil väikestel jõe hobudel on see elu keeruline, kuidas esimese eluaasta on üle elanud siis suur tõenäosus, et ta saab küllalt vanaks, elab täiskasvanud jõehobu vanuseni välja, see on kusagil 30 40 aastat. Kui jõehobude arvukus on kõrge, siis suguküpseks saamine üldse paljunemisikka jõudmine on seal 12 13 aastat, aga kui neid on hõredalt, nende arvukus järsku langeb sedasama Uganda näitel, kui neid seal kütiti täheldati, et kui see arv oli väga väikeseks jäänud, siis hakkasid jõehobud vähemalt sünnitama juba alla kümneaastased jõehobud tõid poegi ilmale, metsapopulatsioon hakkas küllalt kiiresti kasvama. Et mingisugune niisugune sisemine regulatsioonimehhanism on neil jobudele olemas, mis reageerib siis sellele, kui tihedasti see territoorium tasustatud talle ja veel korraks võib-olla ka nende kääbusjõehobude juurde. Et need on uurijate vaateväljast eriti just looduslikes tingimustes uurijate vaateväljast välja jäänud, sellepärast et esiteks nad elavad metsas, kuhu raske juurde pääseda, nad on üksiku eluviisiga loomad, neid on raske aset leida. Ja et on nende arvukus ka suhteliselt madal, nii et neid ei ole ka võimalik väga palju uurida, sest neid ei leia lihtsalt üles selles suures paksus metsas. Aga tänapäeval nende, kus jõehobude arvukus tundub olevat ära stabiliseerunud, nii et neid enam otsene väljasuremine vist ei ähvarda. Aga nende elust jah, me teame veel vähe, nii et põhiline informatsioon, mida me nende kohta saame, tuleb siis loomaaedadest sealhulgas siis ka Tallinna loomaaiast. Kui Põhja-Aafrika elanikud nägid esimest korda tanki, siis nad hüüdsid Farufaru ninasarvik ninasarvik. Tank meenutas neile ninasarvikut. Noh, kui ma isegi teda vaatama, kui ta otse meie peale nendest peaks tulema, minul ei ole õnneks sellist kogemust olnud, et ninasarvik oleks mulle otse otsa jooksnud. Aga kui ta peaks tulema suure kappacugazarbete sirutatud just need aafrika suured ninasarvikud, siis ma kujutan ette, et see võis olla selline päris muljetavaldav kogemus. Ja Aafrikas elab praegusel hetkel kaks ninasarviku liiki. Üks on siis vana nimega must ninasarvik, temal on siis selline veidi ripnev mokk ja siis teine on sihuke laia ninaga laimokk-ninasarvik ehk vanasti valge ninasarvik, aga tegelikult miks need valge või must ninasarvik omale selliseid värvi järgi nimed on saadud, on minule siiamaani mõistetamatu, sellepärast et kui need nüüd vaadates need mõlemad nendega hallid ei ole üks valge, teine must, said mõlemad niisugused hallid ja tihtipeale noh, ka looduses, kui nad ringi liiguvad, siis, siis nad on just seda värvi, mis värvi on see pinnas, mille peal nad ringi liiguvad, sellepärast et nad armastavad seal muda sees püherdada, katta ennast sihukse mudakoorikuga, mis siis ära kuivades moodustab nende iga sellise kooriku ja see on väga oluline, see kaitseb neid kõik võimalik selliste putukate eest, kes püüavad neid kas siis nõelata või hammustada või, või neisse muneda, ükskõik midagi niisugust ebameeldivat teha pori sisse ei lähe, need Astlad ei lähe, nok, ei lähe see muneti, mis on sihuke terav. Selles mõttes on see savine Nende seljas väga suurepärane vahend ja ja kui vanasti räägiti sellest, et ninasarvikud võtad mudavanne, et et see aitab neil puhas olla, noh, see võib olla puhtus on nagu teises tähenduses ta pigem on nagu selles mõttes puhtused, neili, arene mingisugused parasiidid seal naha all, sest parasiidid ei pääse nende naha sisse munema. Tegelikult on ju ninasarvikud ja jõehobud üsna sarnased loomad. No on jah, tegelikult, ega nende väljanägemine on kaunis sarnane ainult ninasarvikut teeb ninasarviku, see tema sarv nina peal ja neid sarvi on siis seal Aafrikas elavatel loomadel kaks tükki ja, ja india Jaava ninasarvikud on üks ja see Sumatra ninasarvik nendest kõige väiksem ja natuke hämariku väljanägemisega, ta on võib-olla kõige lähedasem sugulane kunagi ka meie aladel elanud karvaste ninasarvikute ka, aga need on siit kadunud juba umbes 15000 aastat ja Sumatra ninasarvik on siis nagu jäänuk tänapäevane ja need ninasarvikud, kes nüüd Aafrikas elavad, need on ilmselt rohkem teada ja tuntud, sest neid on palju filmitud ja nad on ka suht kohta arvukamad mustal ninasarvikud aru, kus seal on kusagil ikkagi üle 10000 ja teisel siis paari-kolme 1000 ringis ja india ninasarvik, kes on ka suht suur oma suuruselt võrreldav ka nende aafrika liikidega, noh neid on kusagil pooleteise 1000 ringis, aga need väikesed ninasarvikud seal saarte peal Jaava ja Sumatra ninasarvik, noh nende arvukus on seal 100 piirides isegi alla 100. Nad on ikka väga haruldased ja nendest teatakse ka väga vähesest nende peale sattunud võetakse suht-koht harva. Nüüd ninasarvik, jah, kui tulla tagasi nende väljanägemise juurde sarve juurde, siis see sarv on, on neil ühelt poolt väga suur õnnistus, see aitab neil kaitsta ennast kõikvõimalike vaenlaste vastusesse, äratab aukartust kõikidest tegelastest, kes püüavad siis rünnata. Aga sellest on tuluke, nende õnnetus sellepärast, et see sarv on mitmete rahvaste hulgas raviomadustega seda peetakse nagu ravivahendiks. Sarvest tehakse kõikvõimalikke neid rohtusid küll pulbreid, küll küll leotisi, mida siis kõikvõimalike haiguste puhul kasutatakse. Sama hästi võiksid need ravimid ostsid küüsi, närida need, kas siis pulbriks teha või, või siis kuhugi leotis panna, toime oleks ilmselt samasugune, sest mõlema materjali on üks ja sama karantiin, mis, mis meie küünte materjaliks on ka ninasarviku sarvematerjaliks. Ta on sihuke tavaline sarvaine ja, ja vaevalt et tal mingisugune ravitoime on, ilmselt see on rohkem selline psüühiline efekt, vaatamisOhumas ained, kui ma selle sain, siis ma kindlasti anga terveks, nii et luud seal ei ole, luud seal ei ole jah, kes seal lehma sarve näinud, siis lehma sarve sees on luua, aga seal ja seda luud ei ole, see on puhas, sihuke sarvaine ja ta on isegi veidi sihuke kiuline, nii et nagu kiududest kokku pandud konserv. Kui Viagra tuli müügile, siis arvasid teadlased, et mehed hakkavad seda ravimit kasutama ning ninasarvikute salaküttimine väheneb. Aga nii ei läinud. Ilmselt loodetakse vanade läbiproovitud vahendite peale, et inimesed on, on sellised, et vaatame kas või siin Eesti inimesi, et et kui on ikka gripihooaeg tulemas, siis vaktsiin, vaktsiin küüslauk on nagu igas majapidamises olemas ja kasutatakse seda küüslauku ikkagi. Eeskätt ilmselt sama suhtumine on seal Hiinas ja araabiamaades, kus siis seda ninasarviku sarve on tarvitatud. No muidugi on probleem ka selles veel, et ninasarviku sarve mitte ainult ravimiks ei kasutata, jäi, kasutate mind läinud sarve või noh, näiteks on ka verepreparaadid verd, kasutatakse nahka suguelundeid, nii et seda vaest ninasarvikut kasutatakse päris täielikult ära. Aga seda sarve kasutatakse veel pistuda peade valmistamiseks ja, ja näiteks Jeemen on siis selline, kus, kus eriti populaarsed, need ninasarvikusarvest valmistatud, pistuda pead ja neid kaunistatakse siis kulla ja ja kalliskividega veel. Ja iga endast lugupidav härrasmees peab siis vajalikuks omada just sellist pistuda, mille käepide on tehtud siis ninasarvikusarvest ja noh, see on ikkagi suur turg, et arvatakse, et nende pistodade nahka on läinud kaheksa kuni 10000 ninasarvikut. Meil on ilmselt seda pes raske aru saada, et noh, miks peab olema tänapäeval, kui on kõikvõimalikke plastmassi tegelikult plastmassist on võimalik teha mida iganes ja maailmatuma ilusaid puid olemas. Et miks on vaja siis vaene ninasarvik maha lüüa, tema sarm maha saagida, sellest teha kolmele Pisto tale käepide ja see ära kaunistanud, miks just see materjal nii tähtis on? Loomakaitsjad on hakanud ninasarvikut selt sarvi maha saagima, et neid päästa. Seda tehakse, aga me päästame seal looma küll ära, aga see pole enam see loom, aga see pole enam see loom, sest niukene küsitud sarvega ninasarvik ei ole mitte see, mis, mis on ta selline poolemeetrise või isegi kuni sarvega. Loovia sarv ei ole tal ju mitte ainult selleks, et, et sellest pistuda käepidet teha või siis mingisugust potentsiravimit, vaid siis arv on tegelikult tal väga oluline. Ühelt poolt turniiri relv oma mõjuvõimu näitamiseks nad üksteisega võitlevad just see niimoodi, et nad sarvega löövad vastastikku ja sellega ilmselt on ka selline sotsiaalne käitumine neil ninasarvikutel häiritud, nad ei saa enam toimida nii nagu täisväärtusliku ninasarviku toimimine. Nii et eks see selline sarvede mahalõikamise kaudu nende päästmine on jälle selline kahe otsaga asi, et mina isiklikult ei usu, et neil loomadel nüüd väga palju parem ilmus, arveta elada on, et see on ikkagi sihuke veidi jõhker toimimine, tuleks ilmselt ikkagi püüda salakütte kätte saada ja kuidagi mõjutada seal nendes idamaades elavaid inimesi, et nad leiaksid tänapäevasemaid ravivahendeid, kui on need ninasarviku sarved, vaid või mingit muud kehaosad. Ninasarvikud on ka territoriaalsed loomad, see tähendab, neil peab olema isastel oma kindel territoorium. Tooriuminad Sis märgistad väga omapärasel viisil, nimelt tekitavad sinna territooriumi ümber nagu sellised sõnnikusambad kusagil kuus, 70 sentimeetrit kõrged ja neid nats käivad aeg-ajalt täiendamas, nii et sinna tuleb aina sõnnikut peale juurde siis jalgadega seal ümber veel tagajalgadega tambitakse ka. Ja häiritakse veel selle samba peale, nii et sai lõhnavärk on seal tegelikult päris tuntav ja teised ninasarvikud siis teavad, et vot siit sellest sammust nagu edasi minna ei tohiks. Ja, ja siis, kui ta on jätnud ka uriini Hilje sinna muule territooriumile, siis see on ka selgeks märgiks näiteks teisele ninasarviku, et kui ma siit nüüd lähen, läbinud näiteks poja joogi kohta või kuhugi minna, et siis ma pean käituma, kui ma ei taha tüli norida alandlikult selle ala peremehega, ma lasen oma nina norgu ja siis hiilin sealt niimoodi välja ja ei püüa oma lõhna mingil juhul sinna kohta jätta. Sest see lõhnavärgi jätmine vallandab kohe teise isase agressiooni. Jälle noortel isastel näiteks lubatakse seal suhteliselt hõlpsasti liikuda, aga ikkagi jälle seesama, et ma pean olema sõbralik ja alandlik ja ma ei tohi siis seda vanahärrat, kes seda territooriumit valitseb, ei tohi disärritada, aga aeg-ajalt tulevad need kokkupõrked ikkagi ette. Nooremad vajavad oma territooriumi ja siis, kui see vana territooriumi valitseja sealt minema lüüakse ta kaotab selle turniiri kas siis puhtfüüsiliselt et nad jõudsid siis kohe kakelda ja üksteisel haavu lüüa või siis ka ainult sellega. Ta lihtsalt tundis, et ma olen nõrgem ja andis alla ja ilmad verd valati, läks lihtsalt minema. Siis pärast seda tema näiteks seal territooriumil enam ei püüa midagi lõhnastadega märgistada, vaid jookseb sealt võimalikult kaugele ja kui ta satubki sinna lähedale, siis ta enam ei ürita oma lõhna sinna territooriumile jätta. Aga Emmastesse suhtutakse muidugi soosivalt, kui nemad territooriumile satuvad. Ninasarvikutel on see süsteem teistsugune kui jõehobude sihuke haaremisüsteem siis ninasarvikutel on see, niiet emased jalutavad vabalt läbi mitme isase territooriumi territoorium on seal siis paar ruutkilomeetrit ja ja näiteks ta võib-olla ühega natuke sõber, aga siis tüdineb ära, läheb teise juurde, aga siis ta lõpuks paarituma soostub alles mingi kolmanda ninasarviku, aga sellist ütleme tüdruk ninasarviku küttimist, et ma lähen teisel territooriumil teda endale ära tõmbama, seda ninasarvikud tal ei ole, et kui ta on läinud, siis ta on läinud ja sellega lepitakse, et et sellist vihapidamist, et näed, et sa sunnik läksid teise juurde. Et ma tulen sulle järgi ja püüdsid tagasi tuua seda konflikti ninasarvikute puhul ei ole, mis on läinud, see on läinud, ootab kannatlikult, kuni järgmine emane tema juurde tuleb ja et võib-olla temaga on parem. Haistmine on neil hea kuulmine samuti, aga nägemine on vilets. Nii nad räägivad, jah, paljudest kohtadest on lugeda ja tegelikult ka pealtnägijad kirjeldavad seda, et et ninasarvik tõesti kusagil juba 30 meetri kauguselt praktiliselt ei näe inimest eriti, kus inimene seisab. Ja kui see ninasarvik siis märkab seda inimest, siis ta märkab seda, kas tänu mõistmisele tänu kuulmisele. Ja keegi on isegi arvutanud välja, et näiteks ninasarviku ninaõõs on palju suurem konde maju, et nii palju õhku mahub sinna sisse, et ta on nii palju retseptoreid ka, mis seda lõhna analüüsivad. Et seal saab palju efektiivsemalt asju analüüsida, kui seal ajus taju on suhteliselt kehv, kuigi lõppanalüüs toimub muidugi seal ajus, aga aga et see pindala on ikkagi sellel õuel ja ruumala on palju suurem, kui, kui on ajupindala ja ruumala ja kuulmine on ta ka suhteliselt hea jälle filmidest me oleme kõik näinud, kuidas tema kõrvad liiguvad, nad võivad siis signaale vastu võtta praktiliselt 360 kraadi, igale poole saavad nad pöörduda ja kuulevad need ninasarvikud hästi. Ja tänu sellele kehvale nägemisele ilmselt aga võib-olla ka sellele, et nad on suured, tugevad ja enesekindlad loomad. Siis nad kipuvad olema ka suht-koht agressiivsed. Et näiteks kui inimene ikkagi nendega kokku juhtub, siis, siis ninasarvikud võib mööda minna nii et ta ei märka, kui ta märkab, siis on küllalt suur oht, et ta tuleb ka siis selle inimesele kohe peale ja, ja pruugigi midagi muud teha, kui ta jookseb sellest vaenlasest või sellest objektist lihtsalt üle, sest kaal on neil päris muljetavaldav. Kusagil seal nelja meetrise kere pikkuse juures on nad jälle kusagil paari tonni raskused ja paar tonni sihukest kiiret liikuvat liha võib tekitada päris tõsiseid kahjustusi, kui see väga järsult näiteks sinu vastu põrkab, vaid sinust üle läheb ja ta jookseb ju ka kiiresti, jah, need suured loomad, juuksed, kõik üllatavalt kiiresti ka ninasarvik on seal kusagil kolm 40 kilomeetrit tunnis ei ole tema jaoks mingi probleem ja ja on täheldada, võib veelgi kiiremini joosta lühikesi distantse. Muidugi kõik need kiirused, millest me oleme rääkinud, need on kõik lühidistantsil, et noh, mingisuguseid selliseid kestvus, jooksjaid nüüd ei, ninasarvikute jõehobude elevantide hulgas ei ole, kes suudaksid näiteks joosta seal mitmeid kümneid kilomeetreid 40 kilomeetrit tunnis seisan ikkagi suhteliselt lühike distants ja siis on võhm ikka päris väljas ka. Siis tuleb tükk aega lõõtsutajad uuesti jälle seda tempot üles kruvida. Ninasarvikud on ka taimetoitlased. Ja nad on taimetoitlased ja, ja see laimokk-ninasarvik, tema siis toit põhimõtteliselt samamoodi nagu sa jõehobu sööb madalat rohtu ja, ja põõsastest eriti seda oksi ega lehti murdma ei tiku, aga teised ninasarvikud söövad siis ka oksi džunglis elavad liigid ja vaja ja siis Sumatra ninasarvik. Nende taktika on väga lihtne, ta läheb, astub peenikesi puu peale, puu murdub ära ja siis sööta lehtedest paljaks, et nad suudavad siis tekitada võimu sellega päris märkimisväärset kahju. Endi ninasarvik, tema siis sööb peameelega, karedad rohtu küllalt suurtes kogustes ninasarvikud suudad ka päeva jooksul süüa seal 50, võib-olla isegi üle 50 kilogrammi seda massi ja, ja siis see mass seedub küllalt aeglaselt ja ninasarvikute seedesüsteem on selline, et nad suudavad ka tselluloosi päris hästi. Seeder, nii enda võivad põhimõtteliselt süüa ka sellist puitunud materjali. Aga nad eelistavad muidugi rohtu ja lehti seedib kiiremini ja toitainete sisaldus on tunduvalt suurem ja kergemini ka kättesaadav. Ja näiteks selle india ninasarviku ka veel niisugune lugu. Rääkisime Aafrika ninasarvikud, kui nemad ründavad kedagi. Et siis nad ründavad selle sarvega india ninasarviku sarv on suhteliselt väike, nagu me jälle ilmselt enamikke inimesi piltidelt või filmidest on näinud. Sellega muidugi teeb ka häda, aga temal on ka päris teravad hambad ja, ja tema kipub hammustama kae lööma hammastega jaguneb omavahel võitlejad hammastega lüüakse siis vastase kaela pihta ja püütakse siis talle suuri haavu tekitada, nii et, et nad on siuksed, purejat, loomad natukene. Aga jah, need aafrika loomad, nemad eriti kedagi hammustama tüki nemad siis kaitsed ennast sarvedega ja näiteks ninasarvikutel, kui need juhtub olema niisugune pere koos, seal on emane ja poeg ka veel või siis mitu looma oma koos ja neid mingi vaenlane, ütleme, lõvikari ähvardab ja poega kaitsta, siis neil on väga omapärane kaitsetaktika, mis meenutab põhjamaa muskusveiseid, et nad võtavad ringi, sarved väljapoole, pead all ja siis niimoodi püüavad ennast vaenlase vastu kaitsta ja, ja tegelikult see on selline instinktiivne kaitsepositsioon neil, nii et kui neid näiteks jahimehed ründavad, siis nad kasutavad samasugust taktikat nagu jahimees on näiteks 100 meetri kaugusel vintpüssiga, mille optiline sihik ja siis sellisest ringkaitsest ei ole seal nagu midagi kasu. Kuidas riigid ninasarvikuid kaitsevad? Aga seda vist päris hästi suudetagi teha, aga mõningad riigid on rakendanud näiteks sellist viisi, et neil on siis oma patrullrühmad hästi relvastatud rühmad ja nad lihtsalt jälitavad siis nende püüavad takistada salakütte küttimast ja, ja noh, need on tihtipeale suhteliselt agressiivsed kontaktid, et salakütid ka ei taha lihtsalt püssi maha panna ja siis läheb neil valvuritel tihtipeale tulistamiseks nende küttidega. See on niisugune päris ohtlik tegevus, ninasarvikute kaitsmine. Ja on loodud siis kaitsealad, kus siis jälgitakse jällegi seda, et oleks tagatud kaitse, reziim mõningad alad isegi on püütud teatud määral piirata mingite aedadega ja, ja luuakse ka farme. Aga need kõik on sellised kaitsemeetmed, mis ei kipu väga hästi ikkagi nende loomade turvalisust tagama, välja arvatud siis mõningatel üksikutel juhtudel ja praegu näiteks ütleme, Aafrika ninasarvikute olukord ei ole väga katastroofiline, kuigi nad elavad väga segastel territooriumidel, praegusel hetkel. Aga oht ähvardab just Aasia ninasarvikud, eriti Sumatra ja ja siis Jaava ninasarvikud, kelle arvukus on ikka niivõrd madal, praegusel hetkel, et isegi kõige väiksem tasakaalu rikkumine võib need loomad jäädavalt ära kaotada meie planeedilt. Kuidas need loomad loomaaedades vastu peavad? Nii ja naa, Aafrika loomad tunduvad paremini pidavat, aga näiteks jällegi need haruldasemad loomad, keda on püütud loomaaedades paljundada. Ega see päris hästi õnnestunud kõigepealt neid ei olegi seal loomaaedades kuigi palju, need püütakse seal kohapeal looduskaitsealadel eeskätt paljundada need aasia ninasarvikud, aga need üksikud eksemplarid, mis loomaaedades on siis minu teada on saadud suhteliselt vähe selliseid õnnestunud paljundamise kogemusi. Üldiselt nad ei taha seal loomaaiatingimustes ikkagi hästi paljuneda ja nendega palju jantimist. Ja see ühe või kahe looma õnnestunud sünd kogu populatsiooni osas ei mängi ilmselt väga suurt rolli, et peab ikkagi keskenduma nende paljunemisele seal kohapeal, nendel Lõuna-Aasia saartel looduskaitsealadel mitte lootma loomaaedade peale. Kuulsite keskeprogrammi jõe hobudest ja ninasarvikute Ast. Stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.
