Ei tea, iial, jookseb alla mööda külge. On tõesti siililegi selge. Me oleme praegu Värska lähedal Otepää riivikul kunagi olevat olnud päris kõrbe välimus sellel paigal, nüüd hakkab see kõrb juba kinni kasvama. Siin on palju pisikesi paari meetri kõrguseid mände ümberringi, vahel siis liiv ja liiva peal palju samblikke ja samblaid liiva pealt sipelgaid, keda siin tõesti on üllatavalt palju. Ja nad usinasti tunneleid kaevanud ja tegutsevad augukestes kuuludel oma saagi tassinud. Ja sinu kummalised rajakesed maa sees või õieti maa all, sest aeg-ajalt nad ainult tulevad maa peale, siis maa peal läheb natukene rada edasi, kaob jälle maa alla, siis on tõeline tunnelite ja teedevõrgustik, milles sipelgad ringi tatsavad ja kuulge asju tõesti palju ajada. Nemad otsivad kogu aeg, mida süüa saaks, Nad otsisid teisi putukaid ja, ja väiksemaid elusolendid siin tee peal me juba nägime, nad olid ühe hiiglapõrnika kinni saanud ja seda ära söömas. Ja siis üks väike konn oli augu, kas sa kukkunud sipelgad olid ka teda juba söömas, nii et sipelgaid siin tõesti on ja jahivad kogu aeg saaki, on kogu aeg liikuvuses, Janne tantsib siin ka mingit kummalist tantsu, Kukoekesid sipelgaid. Sellepärast, et nad oskavad nii kiiresti mööda püksisääri üles sibad, et, et ma leian neid juba siit krae vahelt. Ega siin paigal seista küll. Ega siin ei saa jah, aga kui siin ära harjuda, ega nad kõik ei hammusta ka nende siplimisega seljast ära harjuda, siis võib siin päris huvitavalt ringi vaadata, aga tegelikult me tulime siia jahtima hoopis lõvi lõvima leidnud ei ole, on leidnud ainult see lõvisaakloomi sipelgaid siis ilmselt juba mõned arvasid ära kammis. Lõvi me otsime päris aafrika või india lõvi. Mei otsisin vaid otsime sipelgalõvi, keda siin Liivikutel on päris palju olnud. Nüüd me siis üritame teda leida ja vaatama, missugune siis sipelgate lõvi välja näeb. Kui praegu maa peale vaadata, siis iga 10 sentimeetri taga mõni sipelgas, võib-olla isegi ka viie sentimeetri, kes ringi jookseb. Ja kujutage ette, kui palju peab siis olema siin süüa sellepärast et nad kõiku tahavad ja otsivad seda saaki, nad otsivad süüa. Ja nad kogu aeg on see saagijahil. Ta sööb põhiliselt loomset toitu, kõikvõimalikke teisi putukaid, jaga väikseid selgroog seid, nii nagu ma juba ütlesin, konna olid nad kätte saanud ja sitikaid saavad nad kätte. Surnud sukad, röövikud ja kellest nende jõud üle käib. Kõik on siis neile toiduks kõlbulikud, kõike nad söövad. Ilmselt söövad nad ka taimede osi, kasutavad taimedoosiga oma pesaehituseks, seda just põhised kuklased, aga need, kes siin liiva peal jooksevad, nemad ei tundnud taimede vastu erilist huvi tundvat, nemad otsivad midagi muud, sest pesa tundub neil siin liiva sees olevat. Liiva sees, siis märkame aedalt mingid augud kesi, siin nad kaovad, sealt nad ilmuvad ja siis on seal liiva sees. Sellised tunneli moodi moodustised. Jääb mulje, nagu keegi näpuga vedanud senise liiva mööda rajaks ette, seda mööda jooksevad. Kui need nüüd siin vaadata, siis tundub küll, et täiesti paaniliselt tormavad, ei tea kuhu, aga tegelikult ega nad ikka teavad küll, vist, kuhu nad lähevad. Kui me seal on mingi eesmärk, nad ilmselt otsivad neid on palju ja nad praktiliselt kammivad kogu see liiviku ruutsentimeeter haaval kõik läbi ja kui kellelgi õnnestub midagi leida, siis ta üritab siis ise seda tassida või kui ta üksi hakkama ei saa siis üritab teisi appi kutsuda, et siis koos kas seal kohapeal ära süüa või siis üritada seda saaki kuhugi pesapoole liigutada ja maandus nendest kimalane meie juurde. Granit saabast yles igatahes laigud ronides mööda saabast üles, aga ma kardan, et kui nüüd mõni sipelgas teda märkab, et siis tema olukord muutub kaunis kriitiliseks, sellepärast et kui nüüd sipelgate ümber piiravad kätte saavad, siis nende sipelgate vastu ei ole tal nõelast mingit abi ja tal siiski jõud on nii palju, ta saab lendu tõusta, üks sipelgas läks teda juba jalast sikutama, siis ta tõusiski lendu ja, ja lendas minema, nii et ta oli veel hea tervise juures olev kimalane, kui ta oleks nüüd vähe jõudu omanud, siis üksi põlgas, sikutab jalast, teine tuleb juurde, kolmas tuleb juurde ja juba ongi ta nende sipelgate saagiks langenud. Juhtusin pealt nägema, kuidas üks vaskpõrnikas külma rahuga kronis puges sõna otseses mõttes sipelgate vahelt läbi, pressis oma sihukese massiivse rohelise kiti kestaga kaetud kere sipelgapessa sisse. Ja siis ma hakkasin uurinud, miks ta sinna pessa ronis ja selgub, et tema vastsed elavad seal sipelgapesas ja toituvad seal. Tema läks sinna lihtsalt munema ja temale ei saanud sipelgat suurt midagi teha, sest sellest raskest kitiin kestast jõua nemad läbi pureda ja kui see on piisavalt tugev mardikas, siis need sipelgad ei saada aga midagi teha ja õige pea on nata nii happega nii üle pritsinud, omandab sellist pesa lõhna, siis ta jäetaks rahule, ta tundub oma pesaliikmena siis. Ta saab rahulikult seal ära muneda ja vastsed kasvavad juba sobivas lõhnas üles. Niiviisi siis need vastsed saavad seal sipelgate arvel ära elada, aga selleks peab siis nende ema natukene vaeva nägema, esialgu võib-olla kannatamas sipelgate rünnaku välja, et sinna pessa sisse tungima. Aga tuleb välja, et üks tegelane ikka, kes neile, kes siis ohtlik olnud, see sipelgalõvi. Ja sipelgalõvi on tõesti neile ohtlik ja tema on leidnud hea elupaiga siinsamas Liivikutel. See sipelgalõvi ise, täiskasvanud putukas näeb välja natukene kiili moodi, ainult nõrga kiili moodi, ütleme nagu liidrikud, vesineitsikud on sellised õrnad ja haprad kiilid. Meie pea kohal tiirutavad praegu tondihobud ringi, need on suured ja massiivsed. Näidasin liiviku peal ka hästi palju, aga sipelgalõvi õrnakesed ja Nad ise ei ole. Täiskasvanuna ei ole sipelgatele ohtlikud, küll aga nende vastsed vastsed elavad siis liiva sees. Selles kaevavad nad sellise lehtri taolise ülevalt laia ja alt kitseneva koopas liiva sisse on üks neli, viis sentimeetrit sügav ja seal põhjas istub sisse sipelgalõvi liiva alla maetud siis kui sipelgas tuleb. See lõvi oma Suistega paneb liiva natuke veerema, sipelgas libiseb seda lehtriserva mööda alla talle suhu, sipelgalõvile ja muud üle, kui seal ampsata ja see sipelgas alla neelata. Aga satub neid sipelgaid sinna lehtri ääre peale. Sagedasti. Ikka satub, ma olen vahetevahel vaadanud ja nii paari-kolme minuti tagant ikka mõni tuleb sinna lehtri servale komistama, aga noh, alla kukub need suhteliselt vähe, niiet noh, ega neid seal väga palju nüüd tema saagiks ei lange, ega see lõbinud neid nii palju süüa jõuaks ka. Aga siiski mõneta kätte saab ja ilmselt just nii palju, et ära elada ja neid lõvisid siin liiviku peal on üpris palju, kuna neid sipelgaid kesin. Sipelgaid tõesti on palju, üks on jälle krae vahele roninud. Nüüd meil on küll kõik püksisääred ja, ja jaki hõlmad täis neid sipelgaid võib-olla mõni on taskusse pugenud krae vahel on kohe kindlasti, aga kui me siin juba oleme, siis vaatame edasi ja ehk leiame tõesti ühe selle sipelgalõvi püünise paiga. Aga vahepeal siin juba alguses oli juttu sellest, et siin on ilusad väikesed männid ja praegu nii tuulevaikne. Samblikke on siin ka nii et nii nagu astuks mööda muinasjutumetsa mööda imelist vaidlust Noh, on jaajaa, need samblikud ja samblad, mis siin kasvavad sinna päike, liiv, karusammal ja erinevaid põdrasamblikke, nad moodustavad tõesti huvitava kate siia liiviku peale eemalt vaadata, värvid on sellised ilusad tumepruun ja hall ja rohekashall ja roheline ja kuidagi hästi sobivad need värvid kokku ja vahelt kumab natukene liiva. Jah, see liiv hakkab nüüd kõik see sambliku alla juba jääma, siiani on kohe kahju peale astuda ja, aga ega siin kuhugi mujale ei ole ka, nii et sa pead siia peale astuma. Ja siia on astunud väga erinevad loomad, näed, siin on põder käinud, põdra jälgi on siin võimalik ajada, on nüüd küll juba tükk aega tagasi siin käinud, nii et praegu ma loodan, et meil temaga kohtuda ei ole. Ja ma usun, et ei ole, sest siin tundub, et on käinud vähemalt pool päeva või isegi päev tagasi siin vahepeal vihma sadanud jäljed on juba vihma alla nagu veidikeseks tunud. See põtra me ilmselt ei näe ja ajame kõva häälega juttu ka, nii et põder siin kusagil on, siis ta on juba ammu minema kõndinud. Sest ega nad nii väga inimesega kokku saada ei taha ja neile võib peale satud siis kui hiirvaikselt kõndida, aga me lähme siin päris korraliku kõva jutuajamisega, nii et vaevalt et me teda näeme. Sipelgaid jagub siin küll iga sammu peale tõesti küll, palju neid ühes pesakonnas võib umbes olla. Need arvud on väga erinevad, seal on tuhandetest kümnete tuhandeteni ja räägitakse isegi mõnedes pesades miljoneid koos olla, nii et väga raske on öelda siinsete sipelgate pesakoosseisu ei oska ma üldse ära arvata, sellepärast et siin üldse raske eristada, kas terve liivik tundub ühe suure pesana või on pesad nii tihedalt, kuidas nad on siin iga paari sammu tagant mõni auguke, mis kuhugi jälle viib ja mõni käike, mõni kanal ja kas nad on kõik omavahel ühenduses, mitte ei oska öelda. See oleks küsimus kohe mõne sipelgateadlasele, kes siin käinud on, missugused süsteemid liiviku all on nende sipelgate pesapaigaks, aga kuidas nad oma kodu üles leiavad? No ma usun, et nad jätavad maha, vähemalt niimoodi ma olen lugenud, jätavad maha mingisuguse lõhnajälje lõhnajälje järgi nad siis oskavad oma kodusse tagasi minna, see lõhna, kui ta sipelgat natuke lähemalt vaadates näed, pea küljes on tal sellised pisikesed tundlad. Ja nende tundlatega ta siis kombib kogu aeg, ta tunneb ära lõhna. Kas on oma või võõras või tuttav vä ja tundub, et ega tal pole sellest midagi, et ma võõra suren ja natuke liiga suur pala söömiseks tuleb ja tuleb ja tulede sibaby hammustab ikka. Ja kui nüüd seda maapinda vaadata näed, siin on selliseid kitiini kesta tükikesi kogu liiva ulatuses igasuguseid. Ja siin on siis need putukad õieti nende putukate jäänused, kes sipelgate saagiks on langenud ja neid on siin ka praktiliselt igal sammul, nii nagu neid sipelgaid Ki tundubki olevat sipelgate kuningriik, teised elukad ei tundu üldse eluõigust, saavad sipelgad on nagu selle patsi pärisperemehed, kes siis valitsevad ja ja kontrollivad kogu seda ala. Sipelgalõvid on küll siit vist ära kadunud või mees ei suuda kuidagi üles leida. Või on juba aeg natuke hiline, nende otsimiseks nad võib-olla on juba muutnud oma kuju tähendab, selles mõttes andnud moondumas hoonet läbi tegemas ja selle tõttu me neid ei näe. Igatahes praegu neid auke tõesti siin ei ole, aga suve keskel palavate päevadega on siin neid auke üpris palju, kus sipelgalõvisid, võib näha, et ilmselt natukene jäime hiljaks. Sellel aastal lõvide jahtimisega jahihooaeg on juba mööda lastud. Nii, aga kui siit nüüd paar sammu kõrvale astuda paar paarkümmend sammu, siis jõuame metsa. Siinkandis on väga palju selliseid liivasid alasid, kus on vaene pinnas ja seal paljud puud ei saa kasvada, kasvada saab põhiliselt mänd ja siis männimetsa all. Kuidas siis on, kas on palju sammalt või palju samblikke või nii kuidas, kuidas parajasti juhtub. Ja siin on siis sellised samblametsad samblamännikud. Samblamännikud on hästi omapärased, sest kogu metsaalune paksu paksu samblavaibal ja siis seal samblavaiba sees. Mõned taimed suudavad ainult sealt ennast välja pressida või läbi pressida. Ega sammal ei lasegi tegelikult paljudel taimedel kasvada, nii et metsaalune on ainuüksi sambla võimuses ja see on tõesti selline kummaline, natuke isegi müstiline pilt, mis seal avaneb. Ja nii nagu me kujutame ette muinasjutumetsa ja praegu tundub see kõik olevat sellises tardunud olekus ei ühtki häält, ei ühtki krõbinat. Ja vaikus on tõesti hämmastav, mingisuguseid hääli sinimusta ja ja kõik on siis ühtlaselt rohelise samblaga kaetud, kuidagi kuidagi tardunud ja vaikne on, aga tegelikult kui siin sambla sees ringi vaadata, siin kindlasti leiab igasuguseid elusolendeid, leiab elusolendid, kes ilmuvad ainult teatud aegadel pärast vihma. Siis seened, mõni arvab nii, mis elusolendid need on, aga tegelikult nemad elavad nii nagu meiegi ja neil on eluõigus nagu meelgi nemad siis midagi loomade ja taimede vahepeal seen, seen, kuigi teda näiteks veel praegu mõningates botaanikaraamatutes pannakse taimede hulka, aga ta on taimedest väga erinevad, oma toitub hoopis teistest Moody kui taimed. Ei, tal ei ole ju see rohelist värvi ta ise klorofülli abil ja päikesevalguse abil orgaanilist ainet valmistada ei saa, nii et toitub peaaegu just nii nagu loomadki, aga kuna tema sisi ei jookse, jookse jahi jahisaaki. Ta toitub surnud orgaanilisest ainest ja, ja lagundab seda. Seenel on tegelikult väga suur tähtsus siin metsas. Ilma seenteta jääksid paljud puud üldse surnud orgaaniline aine, mis metsas tekib põhiliselt surnud puu jääks siia vedelema ja kujutage ette, aastatuhandete või kümnete tuhandete aastate jooksul võib siia tekkida surnud puude Vernesisus, neil elavatel puudel väga raske läbi pressida, aga nüüd tänud teile, seentele, saavad need teised puudele kasvada ja seened muudad jälle seda ainet teistele organismidele vastuvõetavaks, nii et see on üks suur ringkäik, milles seened ka ühte teatud osa mängivad. Niiske tegelikult paistab, et täiesti kuiv ja kui käega katsuda, siis on niiske. Ja see on põdrasambliku padjand, mida sa praegu katsud ja ta tõesti on selline pehme ja ja vajub lössi igat moodi, hästi. Truv aga siis, kui kuivad ajada ja pikka aega pole vihma sadanud, siis ta muutuks krõbekuivaks. Peale astuda, tulevad tükid ära, igast tükist võib jälle uusi neid samblikke kasvada, aga praegu ta on heas olukorras, kus on saanud palju vett, ta on pehme ja kasvatanud vist eriti intensiivselt. Ja see samblikuga kummaline, tegelikult ta tundub ju ühe sellise Haralise põõsan, aga, aga siin on tegemist kahe organismiga, kes sõbralikult koos elavad varre sees või kuidagi siin koos elavad tegelikult kaks organismi ikka see seen ja kokku moodustavad siis selle sambliku, mida me metsal näeme. Mis Eastel põdraga on, ma arvan, seal natuke eksitus, jälle, tähendab, ta võiks olla porosambliks põhjapõdrasamblik põhjapõdrad, teda küll söövad seal põhjaaladel meil põhjapõtru ei ole, meie põdrad teda vist eriti söganemat eelistavad rohkem lepa ja haavakoort ja oksi ega männi kasvanud noored männid söövad nad tihtipeale üpris paljaks kisuvad leppadelt koort maha, söövad rohtu ka ja põldudel käivad kaera võtmas, aga seda sambliku nad eriti ei taha. Seda vist keegi eriti ei söö, nii et tundub, et on täiesti selline organism, kellel need söödikuid suuri söödikuid vähemalt kallal ei käi. Ma olen vaadanud metsa algu, metssead on tuhninud sambliku, jätavad sinnasamasse maha ansamblit kui taha. Sambla jätavad ka maha, nad otsivad seeni ja seeneniite poisis putukaid. Putukate vastsed õieti, mis seal maa sees võivad olla, mängida lõnga kadakad? Jah, kadakaid on päris palju ja need on mõned päris suured ja umber suhkeidsid ümberringi, aga enamikus on nad sellised pisikese poisi kõrgused. Pris eri kujuga, mõned kaunid püramiid, mõned hargnevad laiali. Ja kadakas on ka selline taim, nii nagu mängida suudab sellise kuival ja toitainetevaesel pinnasel kasvada mõnes paigas peale kadakate nagu muud ei kasvagi selliseid toitainevaesem. Kui Põhja-Eestis ringi sõita, siis on ju näha suured suured kadakate väljad. Ja, ja, või Lääne-Eestis ja saartel täpselt samamoodi. Nii et kadakas on selline vähenõudlik, aga samal ajal nokkis teda aia, selle püüab kasvatada sellele küllalt kapriisne taimsest. Kadakaistutamisega nähakse kurja vaeva ja terve rea reegleid silmas pidama. Selleks, et see kadakas siis mida ta istutada tahate ka kasvama läheks? Kui me siin juttu ajame, on 20. august aga siis, kui me saade eetris on kas selleks ajaks on palju metsas muutunud? Ta nii väga palju, ma usun, et enamasti see pilt on samasugune, võib-olla osa rohelisi taimi on kollet tunud hoopis ära närtsinud ja ma usun, et vot need piibelehed, mis praegu siin meie ees on metsal, on päris palju piibeleht ja jälle natuke kummaline, sest ta on salumetsade lill, aga kuivas männikus on õige palju kohti, kus need piibelehti kasvavad. Ja need marjad, mis siin piibeleheküljest praegu on narval rohekad või mõned üksikud õrnalt oranzid. Aga sügise alguseks on nad ilusad punased ja seda peaks siis küll meeles pidama. Need Piibelehe marju süüa ei tohi, sest nemad on mürgised ja nalja ei ole, kui neid süüa. Ja piibelehtede vahel siin kohe meie ümber ei ole, aga siinsamas metsal. Ma tean, kasvamas õige mitmes paigas veel ühte kummalist taimekuutõverohi. Kasvab niimoodi nagu veidi looga anname veidi kaarena seal metsa all ja siis lehed ulatuvad kõik nagu reas ülespidi ja sügisel tulevad talle külge marjad. Sinakaslillad veidi mustika moodi. Ja need on samuti mürgised, nii et neid süüa ei tohi. Aga siinsamas, meie ees, nüüd on ilus kollane laiguke. Ja need on kukeseened, oi kui siilipoiss siin oleks siis ta kohe tormaks. Mis nüüd, võtame kaasa veel korrapära. Augustis oli palju palju vihma ja see seentele meeldib. Lõuna-Eesti kandis nüüd kukeseeni, sellistes kuivades Nendes tundub olevat üpris palju. Ja nad kasvavad päris suureks, eriti sügisesel ajal on tõesti suured sellised võimsad ja lihavad ja muidugi ka väga maitsvad. Kui need või ära plaadid ongi ilus, suur. Kui kool juba alanud, ega siis enam ei ole aega nii palju muidugi metsastil lapsed käia, aga on üht-teist, mida tasub otsima minna. Siis võib veel vaadata Marju võib-olla Põhja-Eestis nendeks pohli sobib korjata veel. Lõuna-Eestis, ma usun, on see pohlaaeg juba siis läbi? Ootasid seene? No vaata, kui palju on meil juba. Päeval saime ka jõhvikaid, kindlasti tasub rabast otsima minna. Ja muidugi seeni, neid seeni on septembris igasuguseid ja siis muidugi pihlakad pihlakad ja neid ainult ei tohi. Tee äärest korjatud Louisiana torkad kõige paremini silma, aga üldse kõikide taimedega, mida te kogute korjata, nendega tuleb silmas pidada, et ei maksa seda korjata kusagilt tee servast. Sellepärast et seal, kus autod pidevalt mööda voorivad, seal on auto heitgaase, just seened on sellised, kes siis endasse koguvad neid kahjulik aineid näiteks raskemetalle ja ja kui siis sealt sellisest paigast seeni korjata, siis see võib muidugi tervisele kõvasti tunda anda, et parim parim sellise vaiksema paiga, kus on väike liiklus või kus üldse liiklust praktiliselt ei ole. Ja korjame siis oma seened, marjad sellisest paigast. Ja mulle tundub, et tänavu on ka tublisti tammetõrusid. Need tammepuud, millega mina olen tõtt vaadanud, on küll tõrude poolest rikkad. Need tõrusid igal aastal nii ühepalju ei ole, aga mõned aastad on eriti sellised tõrude rohked ja siis kui need on, siis neid muidugi Enda tarbeks vist ei ole mõtet koguda, aga metsloomadele söögiks või siis loomaaia loomadele söögiks võiks need ka kukkuda ja ja siis loomaaeda külastades võis tõrusid viia. Ja noh, need, kes põlgad loomaaeda tulekut kaugeks võib siis talvel siis kui nagu arvatakse, praegu mitmete märkide järgi, et on tulemas karm külm talv, et siis loomadel kindlasti on raske ja tõrudega te suudate nende olukorda natukenegi leevendada. No ja siis, kui teil on ravimtaimede üle jää Kes ka neid võib muidugi loomaaeda viia ja mitmesugused seemned ja loomaaialinnud on nendest kindlasti vaimustatud, nii et vaadakama tagavarad või kogutud varandus üle ja mida teil endal vaja ei lähe, olete natuke liiga palju kogunud, siis mitte siis jagada kas siis sõpradele või loomadele, kellele siis parajasti arvata vajalikuks oleb. Ja muidugi tasub veel vaadata meisterdamismaterjali talvel on mõnel pimedal õhtul nii mõnus meisterdada näppudest sambliku ja mõned lehed kuivatada tammetõrud kastanimunad, puuoksakesi. Ja, ja noh, kes natukene ringi liigub ja silmad lahti hoiab, see kindlasti leiab siit midagi põnevat. Igalühel on truuest midagi põnevat kaasa võtta selle aastat looduselamustest. Minule jättis suure elamuse see, et ma nägin, ma arvan, 10 aasta jälle kord ohakaliblikat, keda ma kunagi siis, kui ma veel Kadrina koolis töötasin, siis ma nägin oma elu esimest ohakaliblikat. Ja nüüd siis nägin ma teist korda seda ohakaliblikat, need rändliblikad, kes tulevad meil Lõuna-Euroopas posti igal aastal nad meile vist ei jõuagi või vähemalt nad igal aastal silma ei puutu. Aga sel aastal ma nägin kohe kaks korda, kahel päeval järjest, 15. augustil ja 16. augustil kahel päeval järjest siin Värska kandis lendas ringi ohakaliblikas ja ta nägi väga hea välja, need ei oleks uskunudki, et ta nii kaugelt lõunast tulnud on ja üleüldse see on hämmastav tegelikult mõelda, et selline pisikene olend tuleb kusagilt, võib olla nelja-viiesaja kilomeetri kauguselt, tiivad on ju vaevalt mõne kümnendiku millimeetri paksused ja sellistega lehvitades tuleb ta sealt kaugelt lõunast, jõuab siia ja näeb nii hea välja ja toimetab siin edasi. Minu jaoks on tõeline ime ja, ja see on üks suuremaid elamusi, kus selliseid looduselamusi sellel suvel on olnud. Jah, ja tegelikult kõik on ju ime, kui vaatad. Ja kõik see elusolendid ja elu üleüldiselt on imeline. Ja see elu ringkäik ja kes mind niitsin, boksid, kiil, tuli sipelgaid püüdma. Tuli mind ai. Ja seal oli üks tondihobu, ta ilmselt leidis su pealt sipelga. Su valge jope peal paistab see sipelgad hästi välja, tuli kohe seda püüdnud. Seda ei maksa karta ega. See on igatahes täna on minu elu suurim sipelga elama. Ja ma ei hoiatanud sind meelega ette, et siin nii palju sipelgaid on. Siis sa ei tule siia. See natuke naljakas ja niisuguseid naljakaid hetki on ka ilus vaja selleks, et ükskõik missugusele asjale siin elus vastu seista. Üks ilus jalutuskäik metsas annab väga palju. Ja ta annab jõudu ja ta annab võimalust ennast koguda ja, ja natuke asjade üle järgi mõelda ja panna neid enda jaoks tähtsuse järjekorda, mis on tähtis ja mis ei ole ja kui enda jaoks suudad selgeks teha, mis see tähtis on ja mis mitte siis ma usun, on küllalt kerge. Sellistel rasketel aegadel. Ja kooliajal, kui mõnikord meel mõru, siis selle asemel, et lastel tusatujul või tigedus lenda, see suuremaks kasvada tasuks lihtsalt panna jope selga, head kindlad jalanõud jalga ja minna metsa. Ja mine metsa, see on üks hea soovitus tõesti. Et kui keegi veel ütleb, et mine metsa, siis võtke seda nõuannet sõna-sõnalt ja minge tunniks-paariks metsade näete, et paljud mured niimoodi muutuvad kergemini kantaks Teie enda närvid puhkavad ja, ja te saate seda jõudu juurde asja töö peale natuke rahulikumalt vaadata. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
