Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, siilipoiss ja tere, kes kuuldel. Tere. Sa oled täna kuidagi väsinud olekuga mojo, mul on siin nii palju asju, ma pidin neid kandma ja eks see väsitab. Miks sa need asjad täna kaasa võtsin, ei pidanud täna minema reisile? Ega ma ei tahtnudki täna reisile minna, aga kus ma olen siis midagi sassi ajanud või ei ole täna mõju? Pidime kokku saama putukate tundjo, Märt Kruusiga, Jörg. Ja pidime küll, aga aga milleks need pakid kaasas on? Vaat sellest ma küll aru ei saa. Seal sees on ju igasugused putukapüügiriistad ja ma tahaks siis Märt Kruusi käest küsida, et kas nad kõik on õiged ja, ja ikka midagi üleliigset tööks. Ja kui sa nüüd jõuad oma pakke kaasas kanda, siis olgu pealegi. Ei, ma jõuan küll. Tema käest võiks ikka küsida, et äkki mõnda ei ole tarvis, siis läheb koorem kergemaks. Ja, ja miks ma peaks neid üldse kandma? Ma võin ju mõtelda met tema juurde. Ja muidugi ma olen juba unustanud, et sõda, niisuguseid võlunipid, võimalikud on. Mogo muidugi on. Läksis. Nii olemegi siis kohal. Tere, onu Märt, uus Ma tean, et sina oled suur putukate sõber. Eks muidugi putukaid ma pean ka püüdma, aga paraku kujunenud niimoodi välja, et kui natuke aega saab metsas käia või kusagil putukaid püüdmas, siis läheb rohkem aega tubastes tingimustes, nende uurimiseks ja määramiseks. Ja kõigepealt vist peakski alustama sellest, et ka enda käest küsida, et ja ka teiste käest, kes putukaid tahavad, püüded, kuidas püüda aga hobisid, milles neid püüda. Milleks püüda? Aga sellepärast, et nad on ilusad ja huvitavad ja ma tahaks neid vaadata natuke. Ja siis pärast muidugi lasen lahti. Sa ütlesid, et püüad, vaatad ja lased lahti, nii on muidugi kõige õigem vast ja kõige ohutum. Ainult et paraku siis kõigest jälle ei saa vast selget pilti, sellepärast et putukad, sellised olendid, kes ei taha ju rahulikult püsida paigal ja siis, kui need tahan nagu rohkem uurida, siis nad lihtsalt võtavad kätte ja panevad plehku. Ja ja seda olen ma kogenud küll. Ja siis ongi niimoodi, et need poisid ja tüdrukud vanemad peavad lihtsalt selle putuka siis magama panema ja siis on ikka niimoodi, et see et see uni peab olema hästi sügav ja pikk nagu igavesele unele tuleb ta Suigutada, alustame sellest, milleks üldse püüda. Kui nüüd üldse keegi lastest hakkab putukaid püüdma, siis siis alati võiks ikka pidada kaugemat eesmärki silmas. Putukaid tuleks püüda mitte niisama ainult lõbu pärast, vaid ikka rohkem, sellepärast et siis kas endal või kellelgi oleks neist kasu ja siin peaks vaatama just kasuvast rohkem ikka teaduslikust küljest. Sellepärast et looduses putukad on üks väikene vahelüli ja ta on lihtsalt seal vajalik tase, kas ise kedagi või midagi või on siis teistele toiduks ja sellepärast siis ongi niimoodi, et niisama seda lüli ei maksa ära lõhkuda, sest muidu pärast inimene võib ise kannatada. Ja on ka muidugi kannatanud humaansust mõtlematut tegude pärast. Kui koguda sisika suurem eesmärk ja, ja mina pakuks välja niimoodi, et kui te kogute ja olete selle putuka loodusest endale tuppa toonud ja enam teda õue muidugi viia, siis ei saa siis alati varustageda teaduslike andmetega, sinna peavad kuuluma täpset püügiandmed, kuskohast on püütud millal on püütud ja muidugi siis, kes teda sealt ka püüdis. Ja kui on, siis võimalik, muidugi siis panna talle juurde putukanimi. No tavaliselt sellega kipub raskusi olema, sest vähe sellest, et eestikeelset putukanimest kõigi putukatele pole üldse pandud. Aga ei ole ju need raamatud ka, mille järgi siis nüüd nimesid otsida ja tihtipeale siis see jääb nagu ära. Mõni raamat ikka onu, kust vaadata, võib-olla mõni õige vana raamat. Vanades raamatutes on üldse väga palju põnevat. Ja no hakkaks tõesti vanu raamatuid soovitama, sest kui keegi pole üldse enne putukatega tegelenud, siis on olemas üks päris hea raamat, vaata noorentoloogia käsiraamat, Vambola Maavara on selle kirjutanud ja see on välja antud juba 1956. aastal ja see on väga ülevaatlik ja see hõlmab praktiliselt kõiki putukarühmi, kes meil nüüd Eestis on ja mida siis võiks nagu koguda siis kõik, mille vastu keegi hakkab huvi tundma. Aga peale selle, neid on hiljem ka neid eestikeelseid raamatuid tunud, näiteks. On olemas liblikate määraja Jaan Viidalepa poolt välja antud ja see on küllalt ülevaatlik raamat, aga muidugi kõik Eesti suurliblikaid seal sees küll ei ole, aga on loota, et nüüd ligemal ajal tuleb meil siis uus eestikeelne liblikate määraja, mis puudutab kandja ainult suurliblikaid ja seal on siis juba kogu Eesti fauna sees. Aga väga hea raamat, mida tõesti võiks soovitada, on siis Remmi merivee poolt välja antud mardikate määraja ja kes tahavad siis Mardikatega tegeleda, siis on väga hea see määraja, kus siis on veel ka muidugi siis õpetusi, kuidas koguda. Ja igasugused bioloogilise andmed Mardikatest kirjutatud selles raamatus on muidugi siis abiks loodusvaatlejale. Selles sarjas on meil päris mitmed väiksemaid putukatel rühmi, seal on Kiilidest on siis osa mardika sugukond ja eraldi vaadeldud nendes väikestes prosüürides ka siis suur liblikatest on kaks raamatut selles sarjas ilmunud omal ajal ja neid muidugi tõesti poistele-tüdrukutele võiks täiesti soovitada, sest nad on eestikeelsed ja sealt on väga kerge aru saada. Aga peale selle muidugi raamatukogudest praegu on võimalik siis ka saada venekeelsed raamatuid, kus siis on putukatest väga palju kirjutatud. Aga siis saksakeelseid on liikvel ja need on muidugi siis nõuavad juba natukene suuremat huvi, sellepärast et kui valda veel keelt ka ja kes siis mõne väikse putuka pärast viitsib hakata need sõnaraamatu abilisel tõlkima pikki kirjeldusi ja jutte putukatest. Mina mõtlen küll, et mida rohkem keeli selgeks õppida, seda kasulikum see on, kasvõi putuka pärast. Üldse on hea keeli osata. Aga nüüd, kuni ma nüüd siinsele oma varustuse kõik siia laua peale laul kuulame ühe laulu ja rüblik püüab liblikat Seal alustas ja kõik lauale laudteed, esineja on tõepoolest palju nii pika ridva otsas on üks võrk siis on mul veel siin 30 topsi, need on mardikate jaoks. Ja siis on veel lina, väiksemaid topse, väikseid kotte ja keskmisi kotte. Väga palju kraane siin. Jah, aga nüüd ongi kõigepealt see, et, et kui nüüd on selge, et milleks putukaid püüda, kui see nüüd on endale selgeks tehtud, niisama neid ei maksan hävitada, siis on niimoodi, et ikkagi kõiki neid putukarühmi ei ole võimalik ühtemoodi püüda koguda ja kui nüüd see ka veel juba selgeks tehtud, millised putukad kõige rohkem on huvitavamad, et noh näiteks kas ainult liblikaid püüda või siis mardikaid või hoopis huvitavat kiilid või hoopis veel näiteks kasvõi ka mingi siuksed kõrva harginud. Või kasvõi lehetäid, mis on tõesti väikesed, aga valjon no ühesõnaga ka see küsimus on endale selgeks tehtud, siis muidugi selle järgi tuleb endale valida varustus ja see samane võrk on muidugi päris paljude putukate püüdmiseks, kes nüüd lendavad, jooksevad või noh, niimoodi, kes tõesti ei kannata, oodata miljonitesse koguja sinna juurde läheb ja nojah, ja siis muidugi peaks olema selline, mis, kui näiteks liblikas sinna sisse satub või püütakse ta siis seal ennast katki ei tee, sellepärast näiteks entomioloogiline võrku liblikavõrk peab olema otsast ümar ja kuidas ta seda võrku teha, muidugi siis saaks nendest raamatutest väga kergelt näpunäiteid toodud isegi mõõdud ja, ja millest teha kõige kättesaadavama materjali, muidugi oleks selle võrgu juures marli, aga mardikate jooksis marlist, võrk nagu ei, ei sobi hästi, sest on liiga kergesti purunenud. Kui vastuoksi tõmmata selle rohust, niita seal, siis võiks olla juba linasest riidest ja võrgu. See rõngas võib ka olla jämedast traadist, sest siis ta peabki olema natukene raskem liblikapüüdmise juures, vastupidi, peab olema võrk hästi kerge. Kergesti saaks kätte. Aga näiteks jälle, kui kiile püüda, siiski võib kergesti kätte saada liblikavõrguga. Ma arvan niimoodi, et ega lehetäide vastu vist just nii kogumise eesmärgil alguses keegi huvi ei tunnegi, sest nad on sellised väikesed putukad ja ja nende määramine ja siis ka ütleme üldse nende uurimine, nende elutegevuse jälgimine Palja silmaga alati ei õnnestu või siis peavad olema, tähendab suurendusklaas isegi sellest jääb väheks, siis juba mikroskoobid, millega siis vaadata, nii et võib-olla jah, ehk siis on, ütleme ka needsamad hüppadja laulvad putukad Ritsikalised, kes siis ka võib-olla on huvitavamad ja, ja nad on suured ka seal piisab ka, kas siis kahastuse võrgust emba-kumba seal juba saab siis hakkama sellega. Aga mul on üks probleem selle võrgu, ma saan sinna liblika peale küll liblikavõrku püütud aga kui ma võtan võrgu liblika pealt ära siis ta lendab minema. Mida peaks tegema, kui võrk on pandud liblika peale? Noh, ja siin ongi sädalidelt muidugi niisama rääkida, rääkida võib-olla isegi lihtne, aga nüüd selle jutu järgi teha ja minna seda putukat püüdma on muidugi pagana raske ja ongi niimoodi, et kui see liblikas ütleme, on tõmmatud sinna võrku, siis tuleb võrk keerata kohe niimoodi, et liblik sealt välja ei saa, siis nagu kahekorra ja kui on pikk võrks isegi kolm korda, keeratakse see võrgu kottinud selle rõnga ja siis peab olema küllalt osaled seda liblikatele tervelt sealt kätte saada. Ja nüüd oleks paras aeg kuulata jälle ühte laulu ja muidugi, kes siis veel, kui ikka liblikatest? Nüüd on mul selline küsimus, et kas mardikate püüdmiseks on ikka alati vaja staat kahva või võrku. Mardikaid on natukene kergem püüda mardikate püüdmiseks, alati pole isegi vaja seda kaha, sest kui ta ikka jookseb mööda maad või istub parasjagu lehe peal või kasvõi seal oksa või puutüve peal, siis saab teda ka ilma eriliste püügivahenditeta kätte. Ma arvan küll, et võiksin ühiskond kokku saada, et siis ehk võtan püügiriistad, erinevad püügiriistad kaasa ja, ja siis saaks pikemalt isegi nende käsitlemise õpetust näidata. Nii teemegi, aga ma tean seda ka, et liblikaid püütakse öösel tükk, mul on siin üks lina, ma ostsin endale uue taskulambiga. Aga mind huvitab nüüd kas öösel on neid liblikaid siis parem püüda, kui päeval. Seal on kindlasti sellepärast parem, et öösel lendab rohkem liblikaid. No enamus ikka alati räägime suud liblikatest. No need pisiliblikaid, niinimetatud koid, neid hakatakse koguma siis, kui juba on suur liblikas ega piisavad kogemused juba saadud ja siis hakatakse neid väiksemaid püüdma. Ja suurliblikate hulgas ongi niimoodi, et väga suur osa on aktiivsed just öösel või hämarikus tänapäeval kasutatakse nende ööliblikate ligimeelitamiseks valgust, taskulambist hästi piisa. See valgus on sellise spektriga, mis eriti ei meelita liblikaid juurde ja peale selle on ta liiga nõrga valgusega, kõige parem on ikkagi selline valguse allikas, lamp, kus on siis ultravioletne kiirgus, mis kiirgab ultraviolett valgust ja selleks on siis tõesti nüüd elavhõbedakvartslambid või siis needsamad tänavavalguslambid, kus siis on ka niimoodi, see kvartslambitoru on siis kaetud veel omakorda klaaskolviga. Ja no sellega mugavam püüda, sest selle juures ei pea siis olema prillidega, sest ultravioletne valgus lihtsalt võib inimese silmadele väga halvasti mõjuda üldse nahale ka päikesevalguses on ultraviolett kiirgust väga vähe. Mis meile siia maapinnani jõuab, sest neil lihtsalt atmosfäär kaitseb ultraviolett kiirguse eest. Ja siis ongi niimoodi end homoloogiline küllalt mugavaks läinud ja kasutavad praegu ligimeelitamiseks siis sellist lampi. Ja siis ongi niimoodi, näiteks pimedatel öödel, juulikuus on kõige rohkem, aga augustis veel on muidugi väga palju. Neid liblikaid, kes sinna lambi juurde lendavad, see oleneb muidugi ska ööst, kui on tõesti väga niisugune soe ja mitte väga kuiv aeg ei ole ja siis võib-olla isegi niimoodi, et 100 liiki liblikaid isegi tulla jooksul juulikuu siis isegi on rohkem. Oleneb muidugi ka, kus me püüame, püüame siis põllu peal päris tihedas paksus metsas või, või siis hoopis kuskil seal metsaserval või pargis. Sellest on ainult, on muidugi väga palju, kui palju putukaid üldse kohale lendab. Aga näiteks augustis jah, võib siis isegi proovida, kuidas siis öösel liblikaid ja kes seal veel tulevad, tulevad ka mõned mardikad kindlasti kiletiival isi kindlasti lendab kohale võime siis üritada, kuidas meil see püük välja kukuks? See on põnev küll, see on põnev küll, see on tõesti põnev, aga ma harjutan nüüd natuke iseseisvalt ja siis vaatame, kuidas mul harjutamine õnnestunud ööd Nizza piss jälle kuulates laulu liblikatest. Ja ma olen mõtelnud, et kui neid putukaid püüda, siis tuleb hästi hoolega enda ette vaadata. Selle kohta öeldakse, et tuleb käia, nina maas ei või kuidas. Mina olen enda juures tähele pannud, et tõepoolest, et see on mulle jätnud isegi mingisuguse kuidas öelda ameti, see ei ole nüüd omadust, käin ka ikka tihti niimoodi, pilk maha pööratud, nagu ei julgeks isegi võib-olla inimestele otsa vaadata, aga aga see ongi, nimetati tollest mardikaid ja üldse neid putukaid, kes seal rohurindes elutsevad, neid ikka peab jah otsima, nii et vaatad ikka kogu aeg maha. Aga neid näiteks liblikad, kes ringi lendavad, vaatad kaugemale ja siis näed, kus ta lendab jooksjaid järgi. Kui jõuad joosta muidugi kätte saada, aga aga osa nendest putukatest, keda tahame kätte saada, elutsevad puudel põõsastel, siis muidugi tuleb ka ülespoole vaadata. Aga üks moodus muidugi uurida putukaid on nende vastased, et otsimine ja siis liblikate need röövikud. Mardikate vastsed võib leida nendest lehtede peal, see on need mardikad, kelle vastsed toituvad seal puude, põõsaste lehtedest, neid on siis kergem leida. Võib-olla mardikad alati ei saagi kätte, vaid siis on vastest võimalik isegi välja kasvatada, eriti liblikate juures on kasutatud seda väga palju ja väga sageli. Ja ise välja kasvatatud liblikas on alati väga ilus, seepärast et kui liblikas on juba lennanud päev-paar looduses ringi, siis ta ikkagi, kas ta Läheb tiibadega kuhugi vastu või isegi ta on, ainult ei kuluta neid, vaid ta on lihtsalt Verne tiivad katki minna. Mõnikord on ka selliseid liblikaid ringi lendamas näha, keda siis on taga ajanud seal mõni või mõned linnud ja on napsanud neil isegi tiiva küljest ära mõne väikse tükikese, nii et need liblikad juba ilusasse kollektsiooni hästi ei passigi panna. Kuigi teadlasele on ka sellised eksemplarid ja sellised andmed on alati vajalikud. Teadus ei vaata nüüd ainult neid putukaid ja mis tõesti väga nii sätendavad ilusat teaduse poolest on tähtis kõik Andonis putuka kohta me teada saame ja, aga muidugi on jah niimoodi, et päeva ajal võiks alustada juba sellepärast, et nii on palju kergem. Ma ei mõtle nüüd nii, et kergem kätte saada, ei, aga lihtsalt päeva ajanud mõnus hammast väljas käia. Ja need liblikad ka, kes lendavad, enamus nendest on küllaltki pilkuköitvad ja hästi kirevad ja aga ööliblikate hulgas osa nendest on siiski vähem silma torkavad ja need hallikad ja pruunikad ja kuigi need nüüd seal lambi juures on kerge püüda, aga võib-olla ei olegi nii ahvatlevad, et noh, et alguses siis juba sellepärast on ikka enamus alustanud ka päevaliblikate püüdmisest. Aga no see on ka täiesti nii, kuidas kellelegi meeldib, aga vast on tähtsam see, kuidas need pärast prepareerida, sest päevaliblikad, Nende tiivad on sageli tugevamad jäigemad ja siis on neid kergem repareerida. Mõned niisugused väga õrna kehaehitusega Vaksikud, kes ka on öösel aktiivsed, neid on raske prepareerida ja siis isu ära võtta, siis ei tahagi nagu püüdja enam neid ja koguda ja kahju ka muidugi kui püüad seal mitu liblikat ära ja proovitada sirutada. Lõpptulemus on see, et läheb nii katkised ära viskama, ei saagi teda järgi hoida, nii et sellepärast ongi, et alguses ikka alustada natukene nagu kergemast ja, ja lihtsamast, et saada piisavalt palju kogemusi ja pärast minna raskemate asjade ja tegevuse kallale. Aga võib-olla sa räägid meile nüüd ühest oma huvitavast putukapüüdmise retkest. See oli mitu aastat tagasi, aga ma olen alati ikka meelde tulnud mulle endale paks natuke nalja, see oli üks valgustüüp, püüdsin liblikaid ja, aga siis sageli tulevad siis mulle kaaslasteks kanaliks kõik, kas tuleb seal mõni suurem või väiksem loom. Seekord oli üks kärnkonn linna juures all maas ja tema siis ka ikka käis natukese aja tagant intele seal putukaid noolimas ja ega me teineteist eriti ei seganud, aga siis lambi peale tuli raisamatja selline punase musta vöödiline mardikas küllalt suur. Aga sellel ultraviolettvalguses on selline spekter, kus siis punased värvid päris nii nagu me oleme harjunud päevavalgele nägema, kus on ka väga palju teise lainepikkusega valgust, nagu seal tundub see punane hoopis teistsugune selle ultraviolettvalguse käes. Vaevalt et nüüd see gäng on, päris seda värvi seal üldse oli suuteline nüüd eristama, aga lamp teda pimedas niipalju, et ta korra Amsa siis ka selle raisamatja järgi ja ja siis kadusse tema suhu. Ja hetk hiljem muidugi ta sülitas selle jälle välja ja siis roniste tagurpidi tõesti oli väga mossis näoga tundes ronis sinna selle puurid alla, kus püüdsin enam seostada välja ei tulnud. Solvus. Kindlasti solvus. Tundus küll niimoodi, sest need raisamatja, nad on tõesti niisuguse ebameeldiva lõhnaga ka eritavad tähendab sellist vedeliku, mis on nagu ebameeldiva lõhnaga ja osa nendest võib-olla sööbiva toimega siin ongi. Kui te nüüd mõtlete kohe lepatriinu peale, siis lepatriinud on ka selliseid, kui te kätte võtate, siis jääb selline kollakas märg laik tavaliselt kas peo peale või või näpu vahel ja oleneb muidugi putukatest, kuidas keegi nüüd ennast kaitseb osa putukaid ja siis eritab sellist vedelikku, mis on siis ja näiteks lepatriinud põlveliigestest, seal on sellised väikesed pilud, kus siis hemolümfi, mis putukaveri suudavad seda eritleda ja sellega siis kaitsevad ennast nüüd, et neid ära ei söödaks. Ja muidugi seesama raisamatja samuti siis proovis ennast kärnkonna vastu kaitsta ja see oli tal väga tõhusa kaitse. Kas see on üksi käia putukaid püüdmas parem või siis on hea, kui on mõni kaaslane ka? No kasvõi selline kärnkonn, see oleneb, kuidas keegi muidugi on harjunud, kuidas ta soovib. Mina ütleks niimoodi, et kui on väga palju rahvast, minul on see väsitav, siis mina putukaid küll püüda ei saa, aga aga ikka hea kaaslane on, siis võib neid olla üks-kaks ja siis vast isegi aitaks, sellepärast et päris üksi hakkab mõnikord igav, eriti siis, kui putukaid püüda, aga seal on ka tõesti kaaslasest, kes on kaasas, näiteks võib olla, kas visiil mõnikord ikka tulevad ka siilid? Muidugi majade ligiduses on, kas need on jah, aga on päris sageli on tulnud ka linnud. Siis peab olema hästi, vaikselt ei tohi eriti liigutada ja ükskord lendaski mul. See oli jälle ühe ööpüügi ajal, väike lind lendas mulle sinna lambi alla, vahelduseks siis ta puhkus minu peal püüdis seal lambi juures tähendab väikseid putukaid ja siis lendas mulle õla peale või siis oli varruka küljes rippus ja aga nagu ma ennast muidugi natuke liigutasin, siis ta läks minema. Nii et tema, eriti mind ei tahtnud omale kaasaegsed, mina oleks tema seltsiga küll nõus. Kahju jah, et lind sellest aru ei saanud, et sa hea kaaslane oled. Igatahes mina küll minema ei lendaks. Tähendab, ei läheks. Aga võib-olla linnul sai lihtsalt kõht täis neid putukatest ja ta läks koju. Igatahes nendele lastele, kes tõesti tunnevad kutsumust, nüüd hakata putukaid püüdma juba püüavad, mina soovisin jõuludeks lihtsalt palju püsivust ja head ilma ja ikka kõige rohkem tahtmist, sest putukapüüdmine on tore asi küll, ainult et ta on väga suur ajaröövel vist ei piisa sellest, kui nüüd käid seal natukene aega väljas, et pead ikka kodus ka neid väga palju siis uurima. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
