Selgi nädalal hommikuti kell veerand 10 ja õhtul Sten Teppani saates kell pool viis. Taliolümpia ajaloo erinevatest kurioosumitest ja Vikerhommikus on sel nädalal kohe mitmel hommikul abiks spordiajaloolane Kalle Voolaid, tere hommikust. Tere hommikust. Ja me läheme alustuseks aastasse 1932, kui koerad olid ka olümpial. Ja meil oli 1932. aasta talimängudel mis toimusid siis New Yorgi osariigis Leickleysidis, Ameerika Ühendriikides. Näidisalana oli kavas ka koera rakendid. Võidusõidud. Kas inimene, hobune ja koer on kolm ainsat tiiki, kes on olümpiamängude ajaloos olnud võistlejate seas või on kuskil veel midagi, oskaks öelda? Ei tohiks küll olla võistlejate seas rohkem olnud, et seal teisel, teisel pool nii-öelda võistel tavate seas on olnud ka mõni mõningaid elusolendid, aga, aga ei võistlejate seas küll ma ei julge praegu kinnitada, et oleks veel midagi olnud. Sa võisteldavate sekka liigitatud siis neid, keda maha lastud vä? Just ja selline karm ala nagu elus tuvide küttimine olevat olnud ka kunagi võistluskavas ja kui palju neid seal tegelikult maha lasti, ei, ei julge öelda. Aga olevat olnud jah. Mis asjaoludel korter, akendite võidusõitu prooviti lõik klassidest. No tollal oli see selline üsnagi olümpiaajalugu selline rikastav traditsioon nagu näidisalade kavasse võtmine, mis nüüd siin viimase paarikümne aasta jooksul on nagu ära kadunud, aga, aga kolmekümnendatel kahekümnendatel oli see, see oli päris selline mõnus tava, et lisaks ametlikule programmile olid kani sellised näidisalad, ehk siis sellised kohaliku koloriit või korraldajamaa sellist mingisugust aru saama ägedast spordis nii-öelda tutvustasid ja Ameerikas need koerte rakendit võiduajamised olid juba alates tollest mäletate 19. sajandi lõpu kullapalavik, kust, kui oli vaja kulda nii-öelda otsima minna, kullaotsijad kasutasid neid koera rakendeid sinna nii-öelda kohale jõudmiseks oli selline võiduajamine, et usuti, et kes esimeste hulgas jõuavad, need, seda kulda sealt ka rohkem leiavad sealt kusagilt Alaskalt ja siis korra rakeneid kuidagi muutusid populaarseks nii folklooris kui kohalikus traditsioonis nendest põhjapoolsetes osariikides seal ja ja hakati ka sporti tegema nendega ehk siis võiduajamiseks reaalselt kasutamagi ja muutus selliseks päris populaarseks spordialaks sellel territooriumil selle Põhja-Ameerikas, mida me tunneme New England nime all senine New England nii-öelda rahvussport ja kuna ka see lõik leidsid, jääb sinna sinna kanti, siis tundus see igati mõistlik või, või selline asjakohane ka see spordiala tuua näidisalana mängudele. No ega tegelikult ju need suured koerte rakendite võistlused ja just mitu päeva kestnud maraton on küllaltki populaarsed siiamaani seal. Just just see ala ei ole kuhugi kadunud, see on endiselt alles masinad, natukene tegin sellist eeltööd, et nende võistlused võivad olla jah, päris päris mitmesugused, nii suvised kui talvised ja ja selline huvitav liigitus nagu sprindid, keskpikad, võidusõidud ja pikad, võidusõidud neil on ja MM peetakse tõepoolest tänase päevani. Leic plassi dismilline see võistlus oli, mida koerte rakenditega peeti. Kahepäevane koeri olevat olnud iga kelgu ette on ette nähtud seitse, et üks nagu just selline juhtkoer ja siis kolme paari ja võidusõitja või see kelguajaja seisis seal kelgu taga püsti nagu nagu piltide ja fotode pealtnäha on olnud hiljem ka, et ja kumbakski päevaks oli siis ettenähtud mingisugune distants kusagil seal 40 kilomeetri kanti. Ja nii nagu tänapäevalgi neid suusatajaid lastakse, sellise intervalliga lasti need sõitjad sinna rajale ja kummalgi päeva tulemuste põhjal liideti tulemused kokku ja ja nii need võitjad seal selgusid, neid võistlejaid seal küll väga palju ei olnud tollal, aga aga mis on huvitav? Tegelikult on see, et oli võistlejate hulgas üks naisterahvas, nii et ei olnud see sugugi ainult meeste maailm, see oli üks proua, kelle nimi oli Ivassiili ja see olevat olnud just nende kelgukoerte nii-öelda aretamise ajaloos. Ka väga oluline tegelane öeldakse. Ta olevat olnud Alaska malamuutide ema. Ma ei ole väga tugev koera tõugudes, aga ma saan aru, et need malamuudid ja Hasklid olid need kaks põhilist kelgukoerad olla. Nii et ka sellise koeranduse ajaloos oluline sündmus. Kui hästi, siis sellel naisterahval läks. Kui neid 12 neid lõpetajaid protokollis on siis prouad siili sai austusväärse 12. Selle koha, aga samas ega ka selles mõttes küllaltki ajalooline, et neid segaalasid ei ole ju väga palju olnud, nüüd on hakanud tulema neid segateatesõit nii laskesuusatamises kui, kui plaanitakse juba murdmasuusatamises, aga noh, tegelikult ratsutamine ongi sisuliselt. Ja sisuliselt jah, kus, kus on mingisugune teine abiline juures nii-öelda kas hobune või koer või siis purjepaat nii-öelda need alad, seal saab võrdselt võistelda, ega muidu ikkagi ju tuleb ikkagi vahe sisse, aga jah, neid Segalasid väga palju ei ole olnud. No kui naisterahvas oli selle võistlejaterivi kõige viimane, siis kes olid edukad Edukad selles mõttes olidki põhjaameeriklased, sest et ega ainult Kanada ja USA USA kelgukoeraajajaid selle protokollist näha saab ja ja domineeris kanada kuldmedal, läks Kanadasse. Miilsancodaart, kui kui hiljem sellesse Ankodardi kohta lugeda, siis tegu oli tõelise legendiga, nagu väljal tuleb Queeni Peegist pärit härra, ta oli ja ja on ainus selline kelgukoerteajaja, kes anne Kanadas spordiajalukku oma suure jälje jätnud või üldse selle spordiajalukku suure jälje jätnud, et ei oska öelda, mis nende võistluste tase on, mida ta kõik võitnud on, aga ta on hästi palju kõike võitnud. Ja lisaks üks selline mees, kes on siis ka Kanada spordikuulsuse halli läinud kelguga rajajana, et selliseid teisi nimesid seal rohkem ei leia. See teise koha saanud härra ameeriklane Leonhard Seppela on ka muidugi huvitav tema suur konkurent, et sellise kahe kahe legendaarse kelgukoerteajaja suurt duelli seal nähti tollal, kes, kes juhtusid seal teesides olema, nägid siis kelgukoeraspordi ajalukku läinud legendaarset võistlus sanskodaaria Joosep peale vahel ja see ameeriklane seal alla, aga tema kohta on teada nii palju tema tegelikult siis oli saami juurtega, seetõttu tal selline vahva perekonnanimi nagu Seppela Kui palju selle kohta teada on, kuidas nendel koertel siis läks ainukesed koerad ikkagi olümpiaajaloos, kuidas tundsid ennast? Tundsid vist suhteliselt raskelt selles mõttes, et olevat olnud seal tingimused suht keerulised ja ilm mitte eriti meeldiv ja mis on sealt veel teada, oli selline reegel, kui kõik koerad ja kõik juhid pidid finišisse jõudma, muidu tulemust kirja ei saanud ja need koerad, kes seal olid kurnatusest kokku kukkunud, need siis korjata lihtsalt nii-öelda üles tõsteti kelku ja sõideti edasi, nii et järelikult väga lihtne ei olnud. Ja kui rääkida veel sellest koeratõugude ajaloos pole koera või loomasõpradele, on huvitav kuulda, siis tegelikult lubatigi ainult neid uskisid ja malamuutu, et üldse võistelda. On teada ajaloost, et oli üks härra vannell, on ka nimi teada pöör bannel, kes ei tahtnud tulla askide või malamuutidega, vaid tahtis tulla iiri septeritega ja teda ei lubatud. Nii et selline pahandus ka juhtus. Teritest ei saanud kelgukoeri, see oli just see pöördehetk. No mis teha, igatahes lõbus lugu ja tõesti lõbus vahejuhtum taliolümpia. Tammel ei olnud lõbus, tema ei naernud, aga meie praegu võime moeleda. Kalle Voolaid, suur aitäh. Palun.
