Meie ringkäik mikrofoniga mööda kalurikolhoose on täna jõudnud otsaga Pärnusse ja loomulikult siis jahtasse ja vaala. Need on populaarsed tuhandetele tuntud nimed, mis meenuvad otsemaid, kui räägitakse Pärnust galalinnast. See on aegade jooksul kujunenud otsekui refleksiks. Raadiokuulaja kõrv tabab tihtipeale sõnumeid nende kolhooside kalurite tublidusest, kes aastast aastasse täidavad hästi omateegi plaane, konstrueerivad uusi püüniseid, rakendavad uudset müügiviise, saavad suuri kalasaake ja on külalislahked ja jutukad, mehed veel pealekauba. Meie korrespondent Pärnus Feliks Leet puudki täna juttu kala linna tuntud meestega. Vaala esimehe Voldemar Randmaaga. Ja jah, ta tegi inseneri Endel Reylandiga heidad pilguga paadiehitustöö kohta. Ta, kus vanad Randlased meisterdavad paate ja pajatavad mõnuga muistseid lugusid, mis nad kuulnud oma isa isadelt ja mida nad aeg-ajalt oma lastele ja lastelastelegi edasi jutustavad. Kuidas sellised nimed tekkisid? Pärnu kalurikolhoosidele jahtaja vaal, kust sellised nimed tulid? Noh, see on enam kui juba poolsada aastat tagasi, kui juba Pärnu linna selleaegselt kalurit, kes muidugi elasid väga viletsalt, juba tundsid muret oma tuleviku eest ja hakkas nii ühiselt võitlema oma elutingimuste eest EXPO taatorite vastu ja enam kui 50 aastat tagasi eksisteerisid siin Pärnu linnas minu teada kolm kalurite seltsi. Neist kõige vanem see on jah, ta nende nime hakkas eksisteerima juba 1009 kaheksandal aastal, siin praegu minu kõrvaline Jaka püge insener, tema võib ju päris täpsemalt anda nende jaht ajaloo kohta lühike simulatsiooni vanade kirjade dokumentide järgi ehk 1908. aastal 19. detsembril oli põhikirja kinnitamine siis 1900 90. aastal vanas rääma vil vana kolleks Raimo vallamas oli veel seltsi asutamise koos Oleiks siis loodigi kõlamist meremeeste seltsi nimega jaht. Nendest vanadest asutajaliikmetest on meil praegu meil Jakob männikus, Herman Virkus, need on raudvaraks. Seltsi põhimõte oli just põhimõttelised vastastikune abistamine ja just kala juurdekasvu hoolitsemine. Juba sel ajal tõsteti see küsimus teravalt selleaegse Volkovi vabriku vastu üles, kes oma roiskveed kõik Pärnu jõkke suunas ja mille tagajärjel tõsiselt. Ma tean, oma isa jutu järgi veel palju-palju surnud kalu, leiti juste roiskvete tagajärjel, jah. Huvitav nimi, miks just selline nimi, no eks seal mõned risti saadvaid koos kaluritel kindlasti nime meeldis jahtlaev eks selles mõttes muidugi päris kaseühingu nime ka seotud mere ja sõitu meresõitudega kala osaliseltki, aga aval, milles see vaal muidugimõista, et see on suur kala ja seda tuleb ka üks suur ja võimas kui loes välja sellest, millal vaala kolhoosiristsed olid. No mõni aasta hiljem hakkas minu teada eksisteerima raekoja linnaosas kalurite selts laine muidugi jah, ta meeste eeskujud ja selle Rauli seltsi lainest areneski välja vaal, see oli 1946. aastal Dylan, kuidas ta sügisel septembrikuu sees minu teada toimusid ka vala ristsed viis kalurid, kes astusid ühistust välja selleks lainest ja võtsid vastu siis nõukogude korral juures juba töötavartelli põhikirja ühiselt tootmisvahendit loodi ja ühiselt tehti juba brigaadide tööd. Siis 1948 veel osa lainekalureid ühines vaalaga ja 49. aasta kevadel ulatasid nii vala kolhoosi kui ka selle aegade ühistu laine kalurit üksteisele käed ja lõid juba praeguse ajakohase Nõukogude kolhoosi. Vana rahvajutt räägib, et Pärnu jõest olla leitud kunagi vallas kala. Kas vaala kolhoosi nime tekkimisega sellega midagi ühist ei ole, Hei sellega, kelle eest ei ole, mitte midagi ei tee, aga sellist rahvajuttu te olete kuulnud legendi, olen kuulnud, sellist vaadanud, käinud Pärnu jões vanal ajal juhtunud kogemata valaskalapoeg Pärnu merest Pärnu jõkke ujuma. Aga jäänud sinna kinnisest jõgi olla õhuke ja kui ta aru saanud, et ta teelt kõrval oli eksinud, siis tahtnud ümber pöörata ja merre tagasi ujuda. Aga ei olnud nii lihtne, jõgi olnud ju palju kitsam kui kala ise ja nii jäigi ta jõkke kinni. Ja kui Pärnu linnarahvas seda nägi, tormasid nad kõik, nii noored kui vanad, meeste kui ka naisterahvad kõigil olla teravad, tapariistad käes, kala ära tapma. No kui nad oma tapmise töös parajasti olivad röögatanud kala seda röögatas, kuulnud aga ana valaskala merel löönud sabaga ja pool Pärnu linna oli uputatud. Rahvas kartnud, et kuid kala veel teist korda lööd, et siis linnu hoopis ära upub. No aga suureks õnneks oli siiski läinud kala ära tappa ja siis vedasid nad suure kala kaldale. Ja seda liha saanud nüüd kõigile linnalistele noortele kui ka vanadele rikastele Kuiga kehvadele, nii palju kui keegi olla seda tahtnud, kalaluudest aga tehtud Pärnu linnavärava tulbad. Seda lugu teavad veel paljud teisedki vanainimesed niisama jutustada. Aga eks teine lugu sellest maalasteaias käib jälle nii et pärnu mehed läinud merele kala püüdma on töö, siin aed istuvad ja püüavad kala ja äikesed tunnevad, et Paat kinni vaatavad, mõtlevad, et tundmata liiva joomele läind tulevad paadist välja eaka tuld tegema. Äkist tuli, põleb juba heledasti tunnevad maa jalge all vilkuma mehed ruttu paati ja peenema liivajoon tajub kõige tulega vette. Mehed said aru, et oli päälas kala põgenema, põgenevad Sauga jõkke, kalameestele jäävett linna poolt järele. Loerbalas kala rutel järele, jääd jõesuu kinni, vana appi, aja bet koledasti välja. Tahab Pärnu linna uputada. Mehed pääsevad paadiga õieti õnge laelikel uputusest minema. Pärnu uulitsa vee all. Viimaksis noor valaskala lahti ja linn jäänudki uputamata. Aga nüüdsete Randma vahepeal milline on teie lemmikmuusikapala? Tõesti ei oska praegu nii kiirelt minagi öelda. Noh, aga siiski või mõtleme järgi, mõtleme järgi oma eemale, aga jah, ta püügiinseneril seltsimees reljandil. Mõni aasta tagasi olime Kihnu vetes rändpüügil näljamadalikul ja kuulsime seal väga huvitavat ja ilusat laulu. Laulu Kihnust on Pärnu autori vist Antoni loodud laul Kihnu valts. Vaalia, jah, ta, need on omapärased kalurikolhoosid võrreldes teiste meie vabariigi kalur kolhoosidega. Teie majanditel pole ju õieti kunagi põllumaad olnud? Ei ole olnud, seepärast ei saanud. Ja sama aja Teil pole ka kunagi olnud abimaja, karusloomade kasvandusi, kalade ümbertöötlemise tööstusi. Kas te ei leia, et siin on niisugune teatav vastuolu või ma ütleksin isegi mahajäämus? Otseselt ei tea meie põhiliseks ülesandeks, mina leian, ikkagi on kalapüük ja seal edasiarendamine, kas me oleme siis kalapüügi osas kõik kätte saavutanud, et seda mitte edasi arendada? Ma leiaks üles osalema, maha jäänud, et me praegu ei ole atlandil, nagu teised on ka seal oleks pidanud olema. No kas selles osas toimetatud maha jätma kalatööstust ei ole senini veel endale rajanud? Linna territoorium tekib minu arvates väga tõsine küsimus, just tööjõu küsimus. Tööjõuga võib arusaamatusi tekkida ja kalakombinaat on ka kohe kõrval, valaga korstnad paistavad ja praeguse aja minu andmetel olevat andmete põhjal kalakombinaat töötab alakoormusega ja kui meie lume peal kõrvale samasugused kombinaadid, suitsutsehhi depressebist ehitajad ei tea, kuidas siis asi õieti välja peaks kukkuma. Sarnast abiettevõtted nagu paaditööstused, pühist, ehitustöökoja, mehaanikatöökoja? No need peaksidki olema need, meil on juba loodud ka mõlemile kolhoosile. Kaared ise painutasin, ta ei ma pannud pilliroogu mastide, eks seega puuna põlekesi purje, eks tugev tuksub nagu püüda ta ained temal mürisevad vee all ja ta endas kannab kolme kanget meest, kes on käinud mitme mere eest. Vaalakalurikolhoosi paadiehitustöökoda siin on kaks paati, nagu meistrimehed ütlevad üleval korraldaja ja kui palju tellimusi veel on sellel aastal tellimusele väga palju sel aastal, nii et ei jõuagi ära täita kordagi väga palju kasu ja vaalameistrimeestel on siis seda rohkem tööd, tööd, tööd väga palju, mitmest vaat nüüd sellel aastal teie töökojas siit välja tuleb. Seepärast on 10. või 11. täpselt ei mäleta, tule laastamel, either, suuremad ruumid ja siis Pole mehi ka kindlasti juurde võtta, saab siis rohkem paatide avalduks seitse, 18 või isegi 20 suudab aasta jooksul valmistanud sepa seal lappaja, lappaja, Marappa, Mart Laar päev Peipsiääre Peipsi äärde koguni valmistada siit vaate heituda, kas siis Pärnu randa tee kolhooside vajadused olete juba täitnud, et nii kaugelt juba tellimusi täidete oleme täitma siiamaale ka sel aastal jääb selle täitmisest kindlasti puudu ja see peitsi paat oli vulka aega olnud nii, ütleme järjekorras, tuleb tal need paratamatult valmis, seda ma vaatan, siin on suur hunnik Kaarepuid, kõverad jändrikud. Kas niisugused lasevad eksami metsas raba äärde veel rohkem ja kus on pehme maa? Puu vajub kõveraks ja siis hakata iseenesest nagu kõveraks kasvama, aga siiski kust nii palju korraga puid saada, see on lausa ime särada olevaid hulgaga, mõtlesime otsida asjade kraavidest ja metsakuivendus parandas siis need, sealt need leiud leiab. Ega paadi tegemine, see pole ju naljaasi. Vanavanarahva tarkus räägib, et selleks tuli omal ajal puud valida, teda metsast koju tuua, kõik pidi kindla korra ja kombe kohaselt käima. No muidugi, mina ei tea, aga nüüd täis täiesti täpselt öelda. Aga vanarahva jutt, see on ikkagi niimoodi, et kuule puu õigel ajal maha võtta, tähendab vähemalt talvel, mitte suvel. No vanasti oli see ka ebausu ja kommetega, jah, sageli seotud, aga siiski tema näitas oma kogemustest selle praktilise värgi, näitas ära varemalt tehtud, need ju praegu seisavad ja kui lööd kirvega Valkalis kõliseb aat, ehitati vanasti nagu nüüdki ikka männilaudadest, ehitusmaterjal, raiutaga, tingimata noorel kuul. Arvati, et noorel kuul raiutud palgist saab tugev ja veekindel paat. Palkide raiumine käis Pärnu randades erilise Sermoniiga. Metsa minnes pandi kirves vasakule õlale. Esimese kuubipuule lõi pereisa igale Balzile riputas ta kolm liivatera ja tõmbas erilise pulgaga risti peale. See tähendas seda, et palgist valmistatavad lauad väga tugevad oleksid ja teiseks, et palke keegi ära ei varastaks. Paadilaudade vargus peeti suureks häbiks, karistati valjult palkide raiumist ainetatike südatalvel ja lasti langeda ikka alati lõuna poole. Kui paadipuuks sobiv puu ei hüpanud küllalt kännust kaugele, siis ei kõlvanud taga paagi ehitamiseks. Adi emapuu sõidutati Ruto metsast koju, et laev ruttu sõidaks. Kui emapuu sealjuures väratas ehk aia külge kinni jäi, läheb laevuka. Eriti hinnas oli selline paadi põhjavalk, millel sipelgapesa juure peal ja linnupesa ladvas. Sarnane paat pidi tooma tingimata kalaõnne. Paate ehitati keradel paati hakatud kunagi ehitama reedesel päeval. Ja paadi ehitamise ajal, seni kui kiil ja täävid püsti olid, ei tohtinud naine selle juurest möödakäija. Alles siis, kui olid kinnitatud paadi küljelauad ja võis naine mööduda eitavast paadist. Uue paadi tegemise juures ei tohtinud ka tööriistu üle paadi anda vaid pidine paadi alt läbi andma. Usuti, et paat võtab siis rohkem lainet üle kui tööriistad üle paadi antakse. Paadi ehitamine pidi lõppema noores kuus, harilikult esmaspäeval. Kui juhtus paat valmis saama laupäeval, siis jäeti viimane nael sisse löömata, et seda teha. Esmaspäeval. Kui viidi paat merre, Sist eriti ta üle kirvetera, et ta igast rahast hästi läbi läheb. Enne etteajamist laulis laulumees lühikese laulu lidud milledel, laev libises, määriti rasvaga hästi ära, et vettelaskmine võimalikult libedasti läheks. Juhtused halvasti rasvatatud lidudelbaat karjus, tabasid teda kõiksugu õnnetused. Kas paadimeistritel ka oma Südamelaul on, on külla, tulite sisse selle lauluga, seda paati pole tehtud linnuluust ja ma soovitasin jätsi. Lugu läheks päris lõpuni. Noorik randa ma igaühel kallis paadi vastas käin, aga harva näen mahuma päiksekiir, tema. Oota, oota, tulgu kagutuuled, näha tosooli iludusi, angerjaid, sihvakad ja sirged, sabakuub. Tulevad ja kummardavad sinu ees. GR ja. Aga oma meistrile Kalju Tammele soovime meie omalt poolt üks vanem laul ja ma ise ka vanem mees juba üks kaljas kahe mastiga. Saaremaal oli Ka sel aastal maal raad taas täna ka. KW. Ka seda ka ja seenel kord kaal, aga ma ei taha. Ala veega ka, aga ma ei ela siis soolatrenniga. No ja aga raam ja ka väga tore elada maal, kus. On ega ka ja ta ta maha. Sel ajal oli. Ta. Oli ka röga riivida see ka Saaremaa ja talveaed Taest avatuks. Sorima ja Talva. Pärnu kalurid olid omal ajal ütleme aastat kaks 30 tagasi tuntud vääriskalapüüdjad, no eks me püüame ka praegu suursoomkala koha vimba, aga vähe võitlema. Otseselt varemate aastatega võrreldes muidugi kõik on väiksem, mis siin otseselt tingitud või poolt ka hinnapoliitika küsimus on teenistusmass ka juures, kaugele on parem. Seda salata ei saa, et on parem. Ja muidugi ka tundub, et kala on ikaga väheks jäänud. Eriti Pärnu vemm koha juures näitab siiski juurdekasvu, kaasad noor tuhanud tõsiselt, päris palju, aga kurb on küll, viimane, millest on tingitud, et vimba Pärnu lahes enam nii, nii vähe teda esineb. Seda muidugi teatud osa siin mängib kindlasti Kanet roiskveeteed sest vimm käib Pärnu jões kudel iga kevadel. Aga sealt saab vastu silmi omale teate igasugust saasta, mida näiteks esimene detsember teaski praegu jõkke suunab. Ja see kindlasti on mõõduandvaks meie tanu vihmaarengule kogu kalanduskaladele ja niisama chill. Vanasti oli ju lõhe oli ees ju küll, küll küll, aga päris parasjagu jäid veel silmatorkavam siig siig samuti ei näegi enam siia. Selge, aga silmuga, kuidas lood meie kollektiiv on sel aastal tonni, endale oleme välja püüdnud. Aga see siiski ei ole ju mingisugune suur kõik, ütleme kolhoosi kohta ta on omaette kaval kala. Päevavalgel teda üldse ei liigu ja eriti siis, kui öösel kuu paistab silma, ei ole täiesti kotina öö olema, siis ilm liigub. Kas vala esimees mõtles juba oma muusikalise soovi üle järele? Meeldib Ernesaks ooperis Torm, veerand tõsis. Vaatan paarikaupa. Tartarris aedaks work, paigeski laager. Aga mehed, kas teile ei tundu imelikuna vaalia jahta on ühe linna kolhoosid, võiks öelda naabrimehed, kuigi üks asub ühes linnaosas, teine teises vaalamehed, nõndanimetatud rotiküla jahta, mehed, paraver, vanavara Pärnus ja kas teile ei tundu, et Pärnu jõgi, mis teid lahutab, et see on omamoodi piiriks ja kas te ise ei ole mõelnud ka ühinemisprobleemide ja liitumise üle? Ma küsin seda sellepärast, et mujal mitmel pool Saaremaal Hiiumaal mitte, ainult et kaks kolhoosi oleks viinud, aga neli, viis ja seon ennast kõigiti õigustanud, aga Pärnu kalureid iseloomustab just sihukene separatism. Eks seda küsimust on arutatud ju nagu aastad paar, päris mitu korda. Aga muidugi viimasena õige. Aga tundub, et ta ei ole ikka siiski meie rahva seas veel nii küps.
