Must saba vigle pesa rüüstajate rünnaku all  ega mitte jälle kiskjad, kes on munadest pesa tühjendanud. Bakter läheb peale ja hakkabki sööma ja kuidas Tartu linn  hoiab oma igipõlist sümbolit Emajõge võtame reoveest välja. Me juhatame looduse. Sarvikpüttide traagiline saatus Kuressaare vallikraamis. On juunikuu varahommik Pärnumaa rannaniidul  ja meil on täna plaanis koos Portugali linnuuurija Migeli  ja tema Hollandi kolleegiga minna pesalt must saba viglet püüdma. Kuid enne päris tööd teeme toimuva läbi peaproovis. Linnumunad asendatakse pesas tehismunadega. Püütud lind mõõdetakse ja kaalutakse. Kui ta on piisavalt suurt kasvu, siis pannakse talle GPS seade. Mustsaba. Viglede arvukus on terves Euroopas languses. Tuleb uurida, miks see nii on. Nüüd tuleb linn päriselt kinni püüda. Meid tabab ootamatu tagasilöök. Must saba vigle pesa on hüljatud. Püüdmine jääb katki, sest midagi on juhtunud. Õnneks liigub Mustsaba vigle paar, kelle pesitsemist käis Mi  ell mõni päev tagasi kontrollimas. Endises pesakohas. Paistab, et must saba, viglede vanemad on siinsamas  ja ei taha kuidagi lahkuda. Järelikult on siin rohu sees nende tibud. Lõpuks leiame pisikese hästi maskeerunud linnupoja kuid  ilmselt pole ta ainus maadligi surutud sulekera. Rohu sees peaks olema peidus veel mõni tema vend  või õde. Tema siin on kahe päeva vanune mustsaba vigle tibu. Nad on pesa, hülgaja pojad, see tähendab,  et nii kui nad on munast koorunud peagi nad valmis juba  maailma avastama oma jalgadel, ringi vudides  ja putukaid söögiks otsides. Seal taamal kaugel voolab Emajõgi, siin on aga Tartu linna  võimsad reoveemahutid, kus loksub kõik see vedel  ja paks, mida Tartu linna inimesed oma kodus  ja tööl tekitavad. Siin on juba midagi näha. Siia laekub nüüd 25 protsenti Tartu reoveest  ja see on esimene puhastus ehk võret. Siin võetakse ära kõige suurem kraam, nagu me naljatades ütleme,  mobiiltelefonid, päkapikud, lapsevankrid,  lauajupid ja kõik. Päriselt tuleb ka, siis tuleb ikka jah. Aga no tegelikult on siin tavaliselt see materjal,  mis satub sattuma, ei peaks kanalisatsiooni,  tampoonid, matitupsud, kõrvatikud, seda kraami tuleb meil  aastas umbes 100 tonni. Proovin tuvastada ka, siin on ka midagi näha. Jah, et kui vaadata, et see läheb ühesõnaga vetsukotist  kraani kausist alla. Ja siin on tõesti noh, kilet, paberid. Siin on näha tekstiilid, mis saadi, on see lagune mees,  see lagune vees ja selle mure, teine mure on see,  et see ummistab maja sisetorustik ja see tekitab  ka muresid. Suurtest taludes kummistab pumpasid. Me anname peale vee. Tarbija paneb reo sisse. Me võtame selle reovee vastu, toome siia. Võtame reoveest välja, vee, juhatame looduse. Tartu mainitakse esmakordselt 1030, varsti on 1000 aastat  Tartu vana. Kuni aastani 96 läks kogu reovesi jõkke. Otse oli 30 väljavoolu. Talvel, kui jää oli, oli näha, kus on pardid,  oli hea kala püüda. Siis 96 aasta lõpust hakati mehaaniliselt puhastama 25  protsenti Tartu reoveest. 98. aasta lõpust. Nii mehaaniliselt kui bioloogiliselt 80 protsenti Tartu reoveest. Ja ehitasime viimase jupi tunneli, st valmis aastaks  2004 2004 voolab terve reovesi, mis linnas tekitatakse puhastisse,  puhastatakse ära, läheb loodusse. Mis see vahe nüüd on, selle võrreldes varasemaga  ja praeguse ajaga Emajõel. Kvaliteetsem kala on voolu pidi üles tulnud,  see on see kõige suurem vahe. Need reoveest põhjustatud jäljed olid näha siin kuni Peipsini. Ja, ja muidugi räägitakse, üks linnalegend on see,  kus üks endine linnapea oli öelnud ju, et  ega siis Tartu reva puhastamine ei ole mitte Tartu probleem,  see on Narva joogivee probleem. Siin on väga selline kihisev vaatepilt, mis siin toimub ees. Siin on nüüd bioloogiline etapp, antakse õhku bakterile,  et ta suudaks reostust ära süüa, lihtsalt öeldes. Vesi läheb sisse, bakter läheb peale ja hakkabki sööma  ja ja õhk, õhk on selleks, et ta suudaks süüa,  on erinevad sioonid, anaroobne, aroobne siia-sinna. Nii ongi ja jälle saab vesi ühe võrra puhtamas täpselt nii. Ja edasi läheb siis kuhu. Edasi läheb järelsetitisse, kus see muda,  mille see bakter ära söönud, on suhteliselt surnud muda maha  setitatakse ja sealt läheb juba suhteliselt puhas vesi välja. Järgmisena läheb vesi läbi selle filter kanga,  see on tõesti nagu kile, kas tõesti vesi läheb läbi  ja siit see on viimane etapp puhastamisest  ehk kolmas etapp ja sellest peab kogu see vesi läbi minema. Miks nii peene peab see olema? Ta võtab kogu selle viimase heljumi ehk osise kinni,  mille sees on näiteks fosfor, seesama fosfor,  mis Tartule või Emajõele hästi oluline on. Eesti normid on kõrged maailma ühed rangemad  ja selleks, et garanteeritult tagada siis terveseresultaat  ja selleks seda tagada, siis on vaja kogu aeg olla sellest  piirist oluliselt allpool. Ja seetõttu me kasutame sedasama kanga. Siin on nüüd väike kamma välja pandud, algab see kraaniveega,  mis on sellise kvaliteediga ja läbipaistvusega. Edasi tuleb reovesi, mis tuleb meil tarbijatelt tagasi. Sellise kvaliteediga on vesi mehaanilises puhastustes väljudes. Siis läheb vesi bioloogilise puhastusse. Mustemaks see mustema osa seal all on aktiivmuda. See on bakterite kogumik, mis tegelebki reoveepuhastamisega bioloogiliselt. Ja siin on näha, et juba ära puhastatud vesi on pinnale  jäänud ära settinud. Järgmine vesi on järelsetitist tulnud vesi,  kus me oleme aktiivmuda, juba välja setitanud,  aga siin on näha, et kerge heljum veel on. Ja lõpuks kõige parema kvaliteediga on see kangas filtri  läbi käinud vesi, kus ka heljum on välja filtreeritud. Kuidas Emajõgi nüüd selle vee siin? Mis ta arvab sellest? Ma arvan, et ta on päris õnnelik selle üle. Siit on välja võetud liigsed taime toitaineid,  mis mõjuksid vee keskkonnale halvasti. Lämmastik, fosfor, siin on orgaanika ära lagundatud  ja see on väga hea kvaliteediga vesi, mida jõhi juhtida. Selles saab julgelt inimene ka ujuda võib  ka rahulikult ujuda, ei ole midagi hullu,  selles seguneb jõe veega ja on osakene loodusest. Kui palju iga inimene tegelikult mõjutab Emajõge oma oma tegevusega,  sest kõik ju ma saan aru, siia reoveepuhastisse ikkagi ei  jõua kuskilt, inimesed ju ise reostavad otse  ka Tartus. Jõuab võib öelda, et Tartus on ikkagi see kaetavus väga hea küll,  aga üleval allpool tõsimeeli. Tõenäoliselt on mõned kohad, kus sisse tuleb,  mismoodi iga inimene ise saab kaasa aidata,  on hästi lihtne, et ravimid, mis üle jäävad,  neid ei visata kempsupotist alla. Samamoodi on erinevate kemikaalide valamine. Ehk noh, ma leidsin garaažis, et mul on vana õli,  noh, ma valan sisse, läks ära, et ega see ju kõik natukene  pärsib puhastusprotsessi, nii et igaüks saab kaasa aidata sellega,  et et reovette läheb see, mis on reovesi. Emajõgi on Tartu elanike jaoks olnud läbi ajaloo,  eeskätt kaubatee ja kaupu veeti põhiliselt lotjadega. Siiani on Emajõgi ainuke Eesti jõgi, mis on terves pikkuses laevatatav,  aga lotjasid, kasutatakse nüüd hoopis lõbusõiduks. Pikad, ütleme niimoodi, et mis vedasid siis kaupa Emajõe,  Peipsi ja Võrtsjärve peal. Suuremad lodjad olid muidugi ainult Peipsi  ja Emajõe peal. Võrtsjärvel ei olnud nii lihtne pääseda,  aga neid oli siin. 19-na sajandi lõpus, nii 20. sajandi alguses,  kui Peipsi oli nagu tsaari riigi siseveekogu,  siis neid oli ikkagi kuskil 500 tükki erineva suurusega  kasutuses ja ta on hästi unikaalne laeva tüüp. Kuna Peipsil puudub ühendus merega, siis nad olid arenenud  siin aastasadade kestel nagu dinosaurused,  ligipääsmatul platool, et olid jah, siin teise maailmasõjani kasutuses. Nüüd me oleme lodja kõhus ja see on vist ilmselt üks kõige  põnevam viis, kuidas Emajõe peal ringi liikuda või. Eks ta on jah, alati imestatakse, et lodi on seest suurem  kui väljast, et et me oleme jah, selle laeva kõhus nüüd  ja eks need kaubalaevad olid sellised lihtsad laevad,  et ega neid ilupärast ei ehitatud, et. Tühi selline ja et see on olnud hästi niisugune suur tühi  praegust meie. Pool seda oleme ehitanud kahekordseks, et inimesi inimestel  oleks rohkem ruumi. Ja meil on siin pliit nagu sees. Mis? Ikka kohalikul kütusel töötame ja, aga vanasti need olid,  olid siis ahtris, oli see nagu meeskonna eluruum,  et lodjad hakkasid ju sõitma kohe, kui jää läks,  et ega siis ei ole väga soe. Et siis oli see pliit vajalik ja meil samamoodi. Iga lodjasõit on kui looduse õppetund. Menukad on retked nii jõe metsikutes osades kui  ka Tartu linna piires. Tähevaatlesõit on meil väga menukas, öösiti käime siin kõik  pikutavad lodjala peal ja vaatavad tähtis  siis meil on nahkhiired näiteks needsamad alleed siin,  mis kasvavad, seal elab hästi palju nahkhiiri  ja siin, kui sõita pimedas, siis siis lendavad siin jõe  kohal ja varakevadet käime varahommikuti linnulaulu kuulamas  ja erinevatel aegadel kuidagi looduse rütmist lähtuvalt,  teeme neid. Ja lihtsalt ka jõe elust ja jõe arenduse,  st nagu rääkida paljud inimesed ka ei tea ikkagi,  et see on ka nagu põnev. Läheme meiegi kümnekilomeetrisele Emajõe lodjasõidule,  kus looklev jõgi ja arenev linn omavahel kõige Tihedamalt kokku puutuvad. Kas Tartut võib pidada jõe linnaks? Võib-olla ütleks niimoodi, et 20 aastat tagasi. Oli ta poole vähem jõelinn kui praegu, sellepärast et nagu  ka Pärnus oli tohutult palju tööstusettevõtteid oli jõe  ääres ja jõeääred olid kõik kinni. Ja nüüd võib seda küll öelda, et jõgi on avatud. Me näeme neid üksikuid kohti, kus sa seda Veel ei ole. Emajõe probleem linnas on see, et, et ta võib jõe veetase  võib aasta jooksul kõikuda üle kolme meetri. See tähendab seda, et kui me praegu sõidame,  mis on vesi, on küllaltki kõrge, kõik on okei. Aga on augustikuid, kus see jõgi on täielik nire  ja kõik, mis sa jõe kaldale teed, see on muda sees  ja vastupidi, on see, et kevadel eks ju,  ja kevadel jälle liiga kõrged sildade alt ei pruugi läbi mahtu. Tartu ju areneb erinevates suundades, et kui oluline emajõgi  on Tartu arendamise seisukohalt üldse võrreldes muude asjadega,  no eks. Kõik arendused eelistavad ju jõe lähedust. Et selles mõttes ehitussurve, no nagu igal pool,  nii nii mere kui ka jõe ääres ehitussurve jõe kallastele on  alati suur. Me räägime siin valglinnastumisest, aga samamoodi me räägime  ka sellest, et uusarendused soovivad tulla Emaja äärde. Ja meil selleks reservi on sadamad laienevad,  inimesed ostavad neid paate, see kõik on tagasi tulnud  pärast nõukogude aega, kui tegelikult praktiliselt kõik  sadamad haihtusid. Ja nüüd nad tulevad vaikselt kõik tagasi. Tartu on tänapäeval tõeline jõelinn ja proovib Emajõega aina  paremini läbi saada. Järgmine saade viib meid aga Emajõe suudmealale suursoosse. Olen sarvikpüttide tegemisi saare golfiväljaku tiikidel  jälginud juba mitu suve. Sellel aastal otsustasin nad ka pildile püüda. Jõudsin vaid paar hommikut pildistada ja  siis nad olid kadunud. Tõenäoliselt oli äraajajaks hall põskpütt,  kellega sarvikpütt pesitsuspaikade pärast konkureerima peab. Paari nädala pärast sain teada, et sarbipütid on ennast  sisse seadnud Kuressaare lossi vallikraavis. Algul ei tahtnud ma uskuda, et nad pesitsevad Saaremaa kõige  turisti rohkemas kohas. Aga ma olin uudishimulik ja läksin asja uurima  ning leidsin eest lausa neli paari sarvikpütte. Tegin roovarju istumiskoha ja panin statiivi püsti. Ajapikku linnud harjusid ja minu kohalolek ei seganud neid enam. Jälgisin kaldale kõige lähemal asuvat pesa. Sarvikpütt on väheneva arvukusega ohustatud liik  ning kuulub teise kaitsekategooriasse. Kokku pesitseb Eestis 200 kuni 400 paari. Enamasti elutseb ta väikestel ja madalaveelistel jäänuk  järvedel või tiikidel kuid asjaolude sunnil võib elada  ka linnakeskkonnas. Sarvikpütid valivad paarilise talvel või kevadel. Mõnikord jäävad paarilised teineteisele truuks mitu  järjestikust aastat kuid enamasti valitakse uus kaasa,  kellega pesa punuda. Nagu kõigil püttidel on ka sarvikpütil ujupesa,  mis on ehitatud vetikatest ja kinnitatud kaldataimestiku külge. Minu pütikesed eirasid seda kommet ning ehitasid oma pesa  täpselt keset vallikraavi. Mulle jääb siiani mõistatuseks, mismoodi pesad vee peal püsisid. Emaslind muneb vetikakuhile otsa kolm kuni 10 beežikat muna. Sarvikpütid on haudumise õiglaselt ära jaganud. Seda teevad emas ja isaslind vaheldumisi. Pesa on veepinnal ja kuivale jäänud vetikates toimub lagunemisprotsess. Sellest tekkiv soojus on piisav, et pesalt äraoleku ajal  munad maha ei jahtuks. Haudeperiood kestab 23 kuni 24 päeva. Käisin Vallikraavi ääres, nii hommikuti kui õhtuti. Nägin udu kirgast hommikuvalgust ning sooja õhtu kuma. Kõik oli kena, kuni ühe juunikuu hommikuni. Sõber teatas, et vallikraavis on toimunud vetikakoristus  ja kõik pesad hävitatud. Tormasin Saaremaa teisest otsast kohale,  toimunut oma silmaga näha. Mulle avanes trööstitu vaatepilt. Kõikjal hulpisid segi pekstud vetikad ja kaldataimed. Minu vaatluse all olnud pütipere tiirutas murelikult oma  kunagise pesapaiga ümber. Nende mitme nädala töö oli paari sekundiga hävitatud. Uskumatu, et neid pesasid niitmise ajal ei märgatud. Võib-olla isegi ei tahetud märgata. Looduslike vaenlaste, poolveeliste, kiskjate  ja kajakate eest oskavad linnud ennast kaitsta. Kui vastamisi lähevad aga tillukesed sarvikpütid  ja suur niidumasin on kaotaja juba ette teada. Kõndisin mööda vallikraavi edasi ning märkasin äkki üht püti  peret ujumas. Nendel oli õnne. Pojad olid just enne tapatööd koorunud ja nad jõudsid  niidukitera eest põgeneda. Õnne särgis sündinud. Käisin neid veel mitmel korral vaatamas. Pojad kasvasid jõudsalt. Probleem ei olnud niitmises, vaid valel ajal niitmises  kes selle korralduse andis. Siiani pole teise kaitsekategooria liigi sarvikpüttide  pesade hävitamise osas veel midagi ette võetud. Uurimine alles käib. Üritan järgmise aasta kevadel jälgida, kes siin vallikraavis  pesitsevad ning selle infokeskkonnaametile edastada,  et järgmist katastroofi vältida. Loodan, et säärane juhtum õpetas ka ametimehi lahtiste  silmadega looduses käima.
