Kuigi kuidagi ei tahaks suvist esmaspäeva hommikut alustada halbade uudistega, selgub siiski Soome ning Saksamaa teadlaste Sami Jokineni ning Tom Gilberti hiljuti avaldatud uurimusest et Läänemere rannikuvee hapnikusisaldus on jõudnud viimase 1500 aasta kõige madalamale tasemele. Arvatakse, et peamisteks süüdlasteks on kanalisatsioonide äravool ning põllumajanduse tulemusel merre satuvad toitained. Madal hapnikutase merevees on ohtlik mitmel põhjusel. Merede ülimadala hapnikusisaldusega alasid või niinimetatud surnud tsoone põhjustab peamiselt toitainete nagu lämmastik, fosfor ning kaalium suurel hulgal keskkonda sattumine, mille tulemusel hakkavad vees vohama vetikad. Kui vetikad surevad, vajuvad nad põhja, kus neid omakorda hakkavad lagunema bakterid, kes selle käigus tarvitavad ära vees leiduva hapniku. Hapnikuvaegus ehk hüpoksia merevees võib omakorda põhjustada tõsiseid keskkonnaprobleeme nagu sinivetikate vohamine ehk veeõitseng, mille tagajärjel satuvad vette võimsad tsüto ja neurotoksiinid. Et bakterid tarbivad rohkem hapnikku kui toodavad, langeb veeõitsengu hapniku tase veelgi. Hapnikuvaeses vees ei saa elada ka paljud mereloomad nagu kalade koorikloomad, kelle arvukus võib surnud tsoonidest katastroofiliselt langeda. Surnud tsoonid ei ole sugugi ainult Läänemereprobleeme. Alates 50.-test on nende hulk maailmameres hinnanguliselt neljakordistunud ning tänaseks leidub neid kõikidest tihedalt asustatud ranniku alades Hiinast kuni Mehhikoni. Läänemeri on viimase 100 aasta jooksul tugevalt intensiivistunud inimtegevuse tagajärjel täna maailma enim koormatud sisemeri ning paraku ei ole senised jõupingutused vee hapnikutaseme tõstmiseks seni vilja kandnud. Soomes läbi viidud uurimuse ülesehitusest selgus, et kuigi viimase 1500 aasta jooksul on vee hapniku tase Läänemere rannikualadel ilmselt kliimamuutuste valguses küll pidevalt muutunud on just viimased 100 aastat näidanud eriti tugevat langusjoont midagi, mida saab üha kindlamalt seostada just inimtegevusega. Kuigi alates 2007.-st aastast on Läänemererahvad kollektiivselt Läänemere seisundi parandamise poole püüelnud, ei ole uuringu valguses täna võimalik veel jõupingutuste tulemusi näha. Kindlasti aeglustab Läänemere seisundi paranemist muuseas ka kliima soojenemine, kuna hapnik lahustub soojemas vees aeglasemalt. Mis veel hullem, boksi näol on tegemist justkui nõiaringiga, kuna madal hapnikutase merepõhjas vallandab setetesse kuhjunud toitaineid võimendades planktoni vohamist veelgi. Selle tulemusel surnud tsoonide pindala ainult suureneb. Tänase seisuga arvatakse surnud tsoonide kogupindala Läänemeres olevat ligikaudu 70000 ruutkilomeetrit ehk peaaegu pooleteise Eesti suurune ala. Uurimusest on võimalik järeldada, et Läänemererahvastel tuleb senisest tunduvalt enam panustada vee kvaliteedi tõstmisele kanalisatsioonivees ning rakendada selliseid põllumajanduslikke võtteid, mille tulemusel keskkonda satuks vähem väetisi ning väljaheiteid. Uurimuse autorite sõnul on üks lihtsamaid asju, mida igaüks üksikisiku tasemel Läänemere jaoks teha saaks, vähendada oma menüüs loomsete saaduste osakaalu, kuna just liha ning piimatööstused põhjustavad oluliselt suuremat toitainete sattumist keskkonda. Kui taimsed, toidud.
