Vikerraadio looduskalender. Mu lapse loodusõpetuse õpikus oli üks kummaline taim mida ma oma lapsepõlvest sugugi ei mäletanud. Jõgi-kõõlusleht on taim, mille kaudu õpetatakse erilehisust. Ehk siis taimi, kellel on veest teistsugused lehed kui veest väljas. Kõõlus lehe veepealsed lehed näevad välja nagu odaotsad, aga suured labakäe suurused, odaotsad. Tee peal ujuvad lehed on ovaalsed ja vee sees on pikad lindikujulised. Taim ise kasvab parajasti põlvekõrguses vees ja upitab end veidi üle selle. Õied on tal roosad ja kolmetised üsna sarnased sugulaste, konnarohtude ja Luige lillega. Põhjus, miks ma seda taime lapsepõlvest ei mäleta, on lihtne. Taimede leviku atlase järgi seda Saarde vallas ei kasva. Imelikul kombel ei õpetatud veetaimi bioloogidelega ülikooli suve praktikumides ja tegelikult võib häid veetaimetundjat Eestis tõesti kahe käe sõrmedel üles lugeda. Tutvuse poolest kutsusin endaga kaasa ühe neist jõgede uurija Sirje Vilbaste kellega Haanja suitsusaunanädalal tiike läbi vaatasime. Aga tuleb tõdeda, et leidsime sauna tiikidest vaid Kanada vesikatku veesamblaid ujuvat penikeelt lihtjõgi takiast, luga metsast kõrkijat, Kalmust ja laialehist hundinuia. Mõnelt poolt mõndade veetaime veel. Aga kõõlus, lehe leidsime Kirumpää linnuse alt Võhandu jõest. Jõgi-kõõlus-le ümmargust mugulat meil jõest siiski kätte saada ei õnnestunud. Aga teda on söödavuse pärast kutsutud indiaanlaste valgeks kartuliks, sest sisaldab kartulist 35 protsenti rohkem tärklist ja poolteist korda vähem vett. Siiski soovitama teda ilma taime tärgata söögiks otsima minna sest kohe kõrval sirutas oma lehti ka surmavalt mürgine surmputk. Kindlasti tasub sel aastal veetaimed korralikult selgeks õppida, sest veetase on selleks mõnusalt madal. Looduskalender.
