Himma vana on ikka vihmaga nii kokkuhoidlik, et tasapisi hakkavad kuivama juba ka kõik seisuveekogud. Powend Enn Vilbaste ütleb, et ei mäleta Nigula rabajärves nii madalat veeseisu. Isegi kivid, mida kunagi näha pole olnud. On juba veest väljas. Rabaäärsed tiigid on kuivanud, tilgatumaks. Kobraste elu läheb nüüd igatahes kriitiliseks. Janus on ka kõik taimed ja loomad. Õhtu hakul võime allikate ja jõgede ääres kohtuda selliste loomadega, kes kunagi end näha ei anna. Mesinikud seavad üles mesilaste jooginõusid ja loodusest hoolivad inimesed panevad välja linnujooginõusid. Need on praegu sama nõutud kui talvised linnusöögimajad. Hästi sobib selleks mõni suurem taldrik, mis ei ole väga suure süvisega ja mille äärel oleks lindudel võimalik istuda. Kaja Kübar räägib, et selline jooginõu ei ole lindudele praeguvaid joomiseks. Vaid õhtupoolikul peale lämmatavaks muutunud õuekraade võtavad linnud seal mõnusalt panni. Ta räägib, et vees sulistamas võib siis näha nii linavästrik ja varblasi meie kõige tavalisemaid inimkaaslejaid. Aga puukoristajaid ja ohakalinde koguni meie rahvuslind suitsupääsuke ei ütle õhtusest vannist ära. Kui muidu võib teda näha sama tegemas loikude ääres, siis linnujooginõus Sapsitakse mõnuga. Suitsupääsukest. Esimene põlv on lennus, teine kurn pesas, piiksumas aga jooginõu kusagil aianurka kuluk säraga siilidele. Meeles peab aga pidama, et seda v nõud tuleb vihma alguseni pidevalt täita. Nii nagu linnusöögimajagi talvel. Sest meie sulissõbrad muutuvad seeläbi meist sõltuvaks ja uue joogikoha otsimine võib võtta januse linnul liiga kaua aega.
