Vikerraadio looduskalender. Vahel, kui ma läbi Raadi pargi koju tulen, siis kostab järve pealt omapärast kriuksumist võib lükitamist. Aeg-ajalt pööran siis jalgteed mööda tulles pead, et ega keegi ometi oma kriuksuvad rattal ei plaani mulle otsasõitu. Aga ei, tegelikult kuulub see hääl ühele vahvale linnule keda mulle õpetas isa tundma pisi-kanana. Mingil ajal, kui Eestimaale saabus suurlinnunimede muutmise tuhin, siis pandi talle nimeks lauk. See nimi on õigupoolest küll laenatud teistelt baltlastelt. Aga valgelauk on sellel linnul tõesti laupäeval, see paistab tema ülejäänud musta sulestiku taustal hästi välja. Ongi üsna mustvalge lind, vaid nokk on õrnalt roosakas valkjas tugev ja kerega võrreldes veidi suur. Veel ebaproportsionaalselt on tema helehallid jalad mis talle tõesti kanaliku välimuse annavad. Nii nagu vanarahvas teda nägi. Ja veel kanalikumaks teeb laugu ehk vesikonna see, et vee pealt ei suuda seal linnuke kergesti lendu tõusta. Kui tal ei kohtlikud poolesaja meetri peale läheneda, siis paneb ta maruliselt Bladistades lendu. Võib isegi öelda, et see lind, kes jookseb p peal linnumehed, väidavad, et lendu saab ta sellest hoolimata vaid vastutuult. Seepärast on laugud suhteliselt valvsad ja ujuvad inimest, nähes droogu peit. Sellisesse kohta, kus saavad oma hoojooksu alustada. Lauk armastab tegelikult teiste omasuguste lähedust. Nii pesitseb näiteks ka päikesel raadijärvel igal aastal kolm kuni neli paaril aukusid tagapool karjääri tiikidel veel teist sama palju. Aga jah, päris lähedale ta oma liigikaaslasi ei lase. Siis võib kuulda ägedat hirmutamis Bladinat. Muidu tegutsedes nad otsekui ruigavad vaikselt, igal tõmbel oma suurte varbavahe lestadega. Põnevaks läheb aga asi siis, kui pesast kooruvad pojad. Need hüppavad üsna pea pesast välja, vee peale ujuma. Ja siis on vanematel nende kooshoidmise ja kaitsmisega palju tegemist. Aga erinevalt oma vanematest on laugu pojad ülimalt värvilised. Mõned inimesed kipuvad neid nende veidi ürgse välimuse järgi piletisteks nimetama. Aga mulle nad meeldivad. Laugu poja erkpunase sinisekirju pea ümber on tulikollastest udusulgedest lakk. Valge noka ots paneb sellele veli täpi peale. Sellist värvigamma annab isegi troopiliste lindude juurest otsida. Võtke binokkel kaasa ja mingi, uurige, kas näete seda põhjamaist värvi laigukest, mõnel oma lähikonna tiigil või järvel. Looduskalender.
