Kindlasti on paljud näinud kauplustes müügil erinevaid vetikatest tehtud toidulisandeid. Teatud tsüanobakterid ehk sinivõi rohevetikad nagu klorella ning spiruliina on viimastel aastatel saanud palju tähelepanu nende ainuaktsiate, suurte vitamiinide, mineraalide ja teiste mikroelementide sisalduse tõttu. Söögiks kõlbab hulk merevetikaid, mille koostises leidub palju inimesele kasulikke toitaineid toiduainetööstuses. Niisiis on vetikat tõusev teema ja paljud arvavad, et vetikad võiksid olla inimestele üheks lähituleviku põhitoitudest. Millest paljud aga ilmselt kuulnud ei ole, on mikrovetikate potentsiaal toota nendest biokütuseid. Teatavasti on kütusemüüjad Euroopa Liidu ajendil kohustatud fossiilsetelt kütustelt nagu bensiin ja diisel alates esimesest maist lisama vähemalt 3,1 protsendi ulatuses biolisandit, mille osakaal aastaks 2020 peaks tõusma 10 protsendini. Paberil tundub see justkui hea ideena, kuna idee kohaselt on sellised taimedest toodetud biokütused süsinikuneutraalsed. See tähendab, et kogu süsihappegaas, mis nende põlemisel eritub, on seesama süsihappegaas, mille taimed on kasvades atmosfäärist sidunud peamisteks biokütuste allikateks. Täna on palmiõli mais raps ja teised põllukultuurid. Probleem on aga selles, et maailma viljakad põllumullad on tohutu, suure ja üha intensiivsema tööstuskoormuse all ning seda peamiselt just toidutööstuse vajaduste rahuldamiseks. Nüüd lisandub põldudele üha suurem koormus, kuna samadel muldadel ja põllumaal on vaja tootma hakata biokütuseid. Ei ole liialdus väita, noh, et planeedi mullaviljakuse hävimisest on kiiresti saamas üks 21. sajandi suuremaid keskkonnaprobleeme. Rääkimata intensiivse põllumajanduse teistest murekohtadest nagu pestitsiidide ja väetiste sattumine looduskeskkonda ning määratud kogused. Magevett, mida tööstus nõuab. Ka palmiõlitööstuse keskkonnamõjud on tegelikult väga suured. Kõige paremini saab palme kasvatada džungli asemele ning see asjaolu on tekitanud tohutu surve vihmametsadele, mida üha enam põletatakse maha just palmiistanduste rajamise ettekäändel. Lühidalt öelduna kujutab sellistest põllukultuuridest biokütusetegemine endast niisiis rohepesu ehk ökoeksitamist. Teisisõnu kliimamuutuste ja keskkonna hävingu ärahoidmiseks loodud biokütuste kasutamine praegusel kujul osutuks planeedi tervisele veel kahjulikkumaks kui vanaviisi jätkamine. Siin tulevad mängu aga vetikad. Paljude uuringute varal on alust arvata, et mikrovetikatele ehk alga kultuuridel on biokütuste tootmisel mitmeid eeliseid traditsiooniliste põllukultuuride ees. Näiteks ei ole nende kasvatamiseks vaja viljakaid muldi, kuna vetikad kasvavad teatavasti vees. Seega saaks farme rajada aladele, millel pole põllumajanduslikku ega looduskaitselist väärtust milles kultuurid kasvavad. Võib-olla nii soolane merevesi kui ka hoopiski reovesi. Kuna vetikad imevad veest toitaineid üliefektiivselt, puhastavad need samaaegselt reovett, milles sisalduvate ainete nagu fosfor sattumine keskkonda oleks muidu loodusele ohtlik. Vetikate kasvatamiseks oleks sarnaselt põllukultuuridele küll vajaga väetisi, kuid pestitsiide mitte ja muretsema ei peaks niisiis ka sellepärast, et väetised ja taimekaitsevahendid keskkonda satuksid. Lisaks tekib vetikatest biokütuste tootmisel ülejäägina ka toidulisandite kasvatatavaid saaduseid. Kuna vetikad seovad õhust süsihappegaasi väga innukalt, saaks farme rajada suurtööstuste lähedale tehastest eralduvat süsihappegaasi, seoksid lähedal asuvad vetikafarmid kohe ära. Vetikatest tehtud biokütuste põlemisel tekib ka oluliselt vähem kahjulikke kasvuhoonegaase nagu vingugaas või lämmastikoksiidid. Tulevikku koostootmisjaamad võiksid niisiis samaaegselt puhastada meie reovett, toota biokütuseid ja toidulisandeid ning siduda suurte tööstuste kasvuhoonegaaside emissioone. Tõsi, hetkel on vetikaõli tootmine veel üsna suure algkapitali ja tootmiskuludega tööstusharu, kuid tehnoloogia arenedes on just eelmainitud asjaolusid arvesse võttes neil ehk enim potentsiaali saamaks väga tähtsaks biokütuste allikaks inimkonna üleminekul puhtale taastuvenergiale. Et biokütuste näol ei peaks rääkima enam rohepesust, vaid tõeliselt innovatiivsest uuest tööstusharust.
