Kliima soojenemine on sõnapaar, mis aeg-ajalt meediasse jõudes on meie tähelepanu köitnud juba aastaid. Paraku on poliitiliste ja ühiskondlike debattide, lükka-tõmba suhtumise ning kliima soojenemisest enim panustavate tööstuste lobitöö tõttu jäänud paljudele siiani mulje, nagu tegu oleks lihtsalt veel ühe argiteemaga meediaväljaannete huvi veergudel millele väga tõsist tähelepanu pööratud ei ole. Siiani tundub üldsuse suhtumine kliima soojenemist olevat kui mingisse kaugesse ebaolulisse nähtusesse, mille tõepärasust peetakse heal juhul kahtlaseks. Halval juhul ei usuta üldse mis vahest kõige murettekitavam nähtuse inimtekkelisi seoseid kiputakse samuti ignoreerima. Kas siis seetõttu, et inimkonna tegutsemisel ei usuta olevat nii ulatuslikku efekti planeedi kliimasüsteemile või sest puudub usk meie võimesse, kliima soojenemise osas midagi otsustavat ette võtta, isegi kui eelmainitu tõele vastama peaks? Reaalselt on maailmateaduslikes kogukondades eksisteerinud ligikaudu 97 protsendiline konsensus kliimamuutuste ja inimtegevuse seoste vahel juba sajandivahetusest saadik. Ent hakkab üha enam selguma, et teadusel ei ole võimu muuta ühiskondlikke hoiakuid. See võim on tööstustel, korporatsioonidel ja populaarpoliitikal, kes aga kõik on põhjusel või teisel võimetud riikide igapäevaprobleemide hulgast globaalseid otseselt kogu inimkonna käekäiku mõjutavaid probleeme prioriteedi järjekorda seadma või keelduvad seda tegemast ärihuvide nimel. Reaalsus on ulatuslikud kliimamuutused on juba siin ning mõjutavad maailma klimaatilised ja sellest johtuvalt sotsiaalset, majanduslikku ning ka kultuurilist stabiilsust meie ümber. Igapäevaselt. 2018.-st aastast on hetke statistika najal kujunemas kõigi aegade soojuselt neljas aasta kõige kõrgema keskmise aastase temperatuuriga aastate esikolmiku, harvad napilt 2015 2016 ja 2017. Hispaaniasse on selle loo kirjutamise hetkel oodata Kontinentaal-Euroopa kõigi aegade kuumimat temperatuure kuni 48 kraadi varjus. Käesoleva aasta maikuu oli Eesti kuumim ja põua sõim üle 50 aasta. Üha selgemaks on saanud, et inimtegevus mõjutab otseselt keskkonda ning kliimamuutused ei ole mingi erand. Hiljutine uurimus California Ülikoolis Öövainis püstitab usutavaid oletusi, et piirkonna keskmise temperatuuri tõus mõjub põudadele võimendavalt. Nimelt aitab üldiselt põua ja kuumust talitseda pinnasesse talletunud niiskus, mis läbi aurustumise temperatuuri alandada suudab. Kui pinnaniiskus on kõrgema keskmise temperatuuri tõttu aga madalam, aurustamist ei toimu ning põud süveneb. Sarnaselt sellele arvavad teadurid, et ka metsamassiivide, tükeldatud ning metsade järjest väikesem üldpindala võimendavad põuda. Metsad talletavad endast tohutul hulgal sademeid ning õhumassiivid metsade kohal on suurema relatiivse niiskusega. Suvised äikesetormid ongi võimsad ja vihmarohked paljuski seetõttu, et lagendike kohalt üle käivad kõrgrõhualad koguvad võimsalt kuiva ja sooja õhku. Samal ajal kui metsade ja soiste alade kohalt üle käivad madalrõhualad koguvad niiskust. Tulemuseks ongi suvised äikesevihmad. Tänavused sajutada. Äikesetormid on justkui illustratsiooniks sellest, et kuna metsamaad on tükeldatud ning pindala aina väheneb, kannavad madalrõhkkonnad endaga üha vähem niiskust, mistõttu väikest küll on, aga vihma ei 100. Kummaline ju, et kuigi meil on sellistest nähtustest tegelikult üha parem teaduslik arusaam, ei räägi suurt keegi metsaraie intensiivistamise valguses. Metsad reaalsest kliimat stabiliseerivad efektist nagu süsteemide võimetus rakendada süsteemi mõtlemist.
