Tänavu kevadel on asjad loodusest natuke sigi ja mõned õied puhkevad varem kui tavaliselt. Ehkki tiirus kannab ka nimme mairoos, on see viimane nimi meie keelde tulnud pigem saksa keelest ja maalt, kus roosipõõsas veidi varem õitseb. Igatahes puistab mairoos praegu maja ees juba oma kreemiaid õiele. Vaasi toodud oksatki on närbunud. Aga mairoosiga käib kaasas ka üks asi, õigemini putukas, imeilus putukas. Kuldpõrnikas. Olete ehk isegi märganud, kuidas äkki leiate oma maakodu põrandalt abitult jalgu siputava suure kimalase suuruse põrnika ümber keerata. Teda on paras julgustükk sest siis võib ta haarata oma tugevate konks jalgadega de sõrmest. Enamasti ta siiski teeskleb surnut. Ja kui ta toast välja viite, on ta varsti tagasi. Aga need Eesti looduse jaoks parajalt suured ja imeilusad mardikad on pälvinud tähelepanu kõikjal maailmas. Tan egiptuse ennustaja, mardikate Skarabeuste sugulane ja Virtoosne lennumeister. Kuldpõrnikas oskab kate tiivad selja peal ilusasti kokku panna kylejate pikkade tiibadega suudata lennata päris kaugele. Ja põriseb ta ka üsna kimalase moodi. Aga erinevalt kimalasest lõpeb tema põrisev lendiga matsuga, põrkab ta siis kokku teie May roosiõie või maja seinaga. Ja kui ta oma konksudega kusagilt kinni haarata ei saa, siis nyyd uperkuuti lendabki enam hästi üles, isa. Aga veel hämmastavam on minu meelest see, kuidas kuldpõrnikad suudavad oma väljalendamise aja häälestada kõige lõhnavamasse ja suuremate õitega aega. Kaks aastat on kuldpõrnika kollase ussitaoline röövik, söönud taime juuri kusagil kõduhunnikus. Siis on ta nukkunud ja äkki ilmub välja see vask, roheliste kattetiibadega kahe sentimeetri suurune mardikas. Kuidas nad ikka teavad? Kuldpõrnikad peavad aednikud ka kahjuriks. Aga tegelikult ei jõua ju need vähesed kuldpõrnikad taimedel aias nii palju kahju tekitada kui väiksemad tegelased. Igatahes on kuldpõrnikad nii ilusad, et võiksite vähemalt korra teda pihku võtta. Ta ei hammusta kunagi ja luubiga natuke uurida. Uuride looduse võrratult ilu.
