Vikerraadio looduskalender. Mõtlesime Mikuga kord konverentsile, kus Itaalia teadlased tegid ettekande uuringust mis näitas, et kui õues on üle 25 kraadi siis hoiduvad inimesed varju või veekogude äärde. Sedasama võime me näha praegu oma armsal kodumaal. Kuuma eest poevad inimesed täis, puutud basseinides tiikidesse, järvedesse ja merre. Ja see on hetk, kui meil jätkub silmi, ega veetaimede jaoks. Kas olete märganud, et hundinuia, tal on juba pruunid pikad nuiad otsas nende roheliselt krõmpsuvad varred pole enam nii mahlased süüa. Olete ikka proovinud üles sikutatud hundinuiavart, koorida lehtedest nagu banaani ning süüa seda varre heledat ja mahlast alumist otsa. Skaudid kasutavad seda esmaseks nälja kustutamiseks. Aga meie kodutiikide ääres tasub hundinuiad ära korjata. Ja seda on praegu kõige parem teha just vee sees mütates sikutades taimi, justkui üks suur jõehobu ampsab suu. Hundinuialehtede järgi saame vahet teha kahel omamaisel liigil. Laialehine hundinui on meil tavalisem, aga vahel võime leida ka üsna peenikeste lehtedega ahta. Lehist hundinuia määramise teeb keerulisemaks see, et vahel annavad need kaks liiki omavahel hübriide. Hundinuialehest saab punuda igasuguseid asju. Just niisamuti kui tehakse laastukorve. Aga sellest võib saada ka hea köie või patsigi pähe. Kas teate, mille järgi hundinuia on oma nime saanud? Eks ikka selle rahva keeles nuia või teaduskeeles vilja tõlviku järgi. Vanasti, kui oldi karjas hädas huntidega, sest kastetise hundinuiõli või tõrva sisse ja süüdati põlema. See põles nagu tõrvik ja kui hundid tõesti ikka veel ligi tikkusid, siis sai sellega ka hundile vopsu üle turja anda. Hundinuia tõlvik on kevadel roheline, aga muutub suve teisel poolel hundisaba värvi. Mõnel pool kutsutigi seda taime soe sabaks. Aga hundinuia ühenuia sisse on otsekui kokku pakitud terve padi. Vilja karvakesi lahti pudistades saate ühest Nuias terve suure kuhja villa.
