Tänapäeval kuuleme väga palju retoorikat inimkonna ökoloogilise jalajälje kohta. Ökoloogiline jalajälg on metoodika, mille ülesandeks on välja selgitada, kui palju loodusressursse mingi tegevus, toode või hüve nõuab. Suurimate ökojalajälgedega tegevusteks võiks muuseas pidada fossiilkütuste metallurgia ning ehitusmaterjalide tootmist, transporti ning lihatööstust. Ökojalajälje mõistet on tänaseks arendatud pea 30 aastat. Esimese sellelaadse uuringu tegi 1992. aastal Kanada ökoloog, William riis ning metoodika, kuidas seda arvutada. Töötas viisi juhtimisel välja doktor Mathis wakernagel. 96. aastal andsid riisi Vakra välja raamatu Meie ökoloogiline jalajälg, inimmõjude vähendamine planeet Maale ning sellest ajast saadik on metoodikat pidevalt täiendatud. Inimeste viga. Tööstuste ökojalajälje leidmiseks arvutatakse kokku kõikvõimalikud keskkonnamõjuga tegevused, nagu söömine, majutus, transport, tarbitava tooteid ja teenuseid ning kõikvõimalikud muud loodusressursse nõudvad toimingud. Sääraseks tegevusteks kulunud energia, biomassi, ehitusmaterjalide, vee ja teiste ressursside kulu liidetakse kokku ning muundatakse normaliseeritud mõõtühikuks ehk globaalseks hektariga. Mingi toote või teenuse ökojalajälge globaalsetes, hektarite või ka ühe elaniku kohta saab kasutada poliitilise töövahendina selgitamaks, kui palju mõeldavad maad on vaja iga riigi kodaniku kohta ning kas see maa-ala on suurem või väikesem kui riigi pindala kokku. Kui riigis elavate inimeste keskmine jalajälg on väikesem kui riigi bioloogilise tootlikkuse kogu potentsiaal Peetakse riiki ökojalajälje kreeditoriks ehk võlausaldaja ks. Kui see on aga suurem, peetakse ligi jalajäljed Teebitoriks ehk võlglaseks. Samuti saab ökojalajälge kasutada selgitamaks, kas mõne riigi keskmise elaniku elustiil oleks kohaldatav kõikidele inimestele ning kui siis, kui mitut planeeti meil selle jaoks vaja läheks. Ökojalajälge saab kasutada inimeste harimiseks jätkusuutlikkuse põhimõtetest ning meie koduplaneedi kandevõimest. Kandevõime seletab, kui mitut inimest nende ökojalajälgedega suudaks planeet alal hoida. Tööriist võimaldab aduda, et paljude inimtegevused ja riikide majanduslikud ambitsioonid ei ole jätkusuutlikud. Samuti erinevad inimgrupid, riigid ja maailmajaod tarbivad meie kõigi ühiseid ressursse ja võimalusi väga ebavõrdselt. Tõepoolest viimaste andmete järgi, mis on saadaval ökojalajälje võrgustiku kodulehel, selgub, et planeedi aastase tootmisvõime ületasime enne juba aastal 1970 ning sellest ajast saadik tarbime me igal aastal maa ressursse võlgu. Teisisõnu tarbib inimkond igal aastal rohkem ressursse kui planeet maa suudab selle aja sees taastoota. Kuupäeva, mil ületame oma globaalse tarbimisega planeedi ühe aasta tootmisvõime nimetatakse maa üleulatuse päevaks ehk Ovožuut ei. Möödunud aastal kujunes üle ulatuse päevaks teine august 2017 aastal 2000 oli see aga septembri lõpus. Eesti ökojalajälg ühe elaniku kohta on seitse globaalset hektarit, millega asetsema kõikidest maailma riikidest ökojalajälje 10. kohal. Meie väikese riigi suurt jalajälge selgitab peamiselt põlevkivitööstus, kuid ka asjaolu, et Eestis elab vähe inimesi ning riigi tootlikkus jagatakse väikesem arvuga kui suurriikidel. Eesti bioloogilist tootlikkust inimese kohta hinnatakse aga olema 9,7 globaalset hektarit. Seega täna veel võime pidada end võlausaldajatega. Ühe maailmakodaniku keskmine ökojalajälg on aga umbes 2,9 globaalset hektarit ehk üle kahe korra väikesem. Kui meil, eestlastel selleks aga, et inimkond ei elaks enam tuleviku arvelt, peaksime me maailma keskmise alandama ühe koma seitsmel lobaalse hektari peale maailmakodaniku kohta. Kuna just selline on planeedi maa kandevõime. Paraku ka see näitaja langeb iga aastaga, kuna loodus on inimtegevuse poolt üha suurema surve all. Paljude keskkonnaorganisatsioonide veebilehtedele on üles pandud ökojalajälje kalkulaatorid, mille abil iga inimene saab välja arvutada oma isikliku ökojalajälje 2000 seitsmeteistkümnendal aastal ajakirjas Environmental viis. Selle ERR-is avaldatud uuringu kohaselt saab üksikisiku tasemel iga inimene kõige paremini vähendada oma ökojalajälje suurust sellega, et sõidab vähem autoga, võtab vähem ette lennureise ning suurendab taimsete ja pigem kohalikult toodetud saaduste osakaalu oma dieedis.
