Möödunud nädalavahetusel avanes mul suurepärane võimalus taaskord osa võtta MTÜ roheliste rattaretked poolt nüüdseks juba 20 üheksandat aastat järjest korraldatavast rattamatkast mis seekord toimus kõrvemaal. Kõrvemaa puhul ei ole tegelikult tegemist mingi konkreetse administratiiv üksusega. See pole Valdega maakond, pigem nimetatakse sedasi ühte paika kah, mille piirid algavad Peterburi maanteelt Kembast ning suunduvad mööda kõnnu suursood lõunasse kuni Järvamaani välja. Kõrvemaa keskseks punktideks peetakse näiteks Aegviidut ning Anton Hansen Tammsaare kodutalu ja talumaid. Selle väga metsas ning looduskauni paiga Topaniimi saamislugu on üsna omapärane. Geograaf Taavi Pae on tänavuse rattaretke ajakirjas välja toonud, et kui paar sajandit tagasi asuti piiblit eesti keelde tõlkima, siis sealse sagedasti mainitud maastikutüübi tähenduseks eestikeelne sõna puudus. Tõlkijatel oligi valik, kas tuua piibli eestikeelsesse versiooni võõrsõna või leida mõni eestikeelne sõna, mis sobiks kirjeldama piiblis sagedasti esinevat kuivapoolset maastikud. Peale jäi viimane valik ning sõnaks võeti kõrb. Seoses piibli suure mõjuga eesti kirjakeele kujunemisele oleme tänaseks põlise tähenduse suuresti unustanud. Ent just kohanimedes on säilinud rohkesti viiteid metsastele aladele, sest enamik kõrvega seotud Topanime paikneb just nimelt tihedates laantes. Seega kõrvemaa nimetus on justkui viide paksudele ligi pääsmatutele metsaaladele. Kõrvemaal paikneb arvukaid metsatalusid, mis kõik kannavad kõrveliidet, lehtri, kõrve, Anija kõrve, Jäneda kõrve ja palju teisi. Kõrvemaad on hiljem 20. sajandi alguses oma imekauni metsa, rabade ning ooside mõhnastike jazzandurite tõttu nimetatud ka Eestimaa šveitsiks. Kuigi tänavune rattaretk kulges niisiis suures mahus läbi Eesti ühe metsarikkaima ala, mille kultuuriline ja keeleline kujunemine on enim seotud just tihedaid metsi silmas pidades jäi rotaretkelisele siin rännates silma aga üx hoopiski uuemat sorti maastikuala, nimelt lageraielank. Otsustasin teha pisikese eksperimendi ning üle lugeda, kui mitu lageraie lanki meie kolmepäevase marsruudi sisse jääb. Nädalavahetusega läbitud umbes 200-st kilomeetrist moodustas metsaala ligikaudu kaks kolmandikku. Tehtud pilte. Pühapäeva õhtupoolikul kokku lugedes sain lageraielankide koguarvuks ligikaudu 125 tükki. Keskeltläbi nägime mööda metsateid sõites ühte lanki, niisiis umbes iga kilomeetri järel. Mainida tasub, et minul loendatud langid olid ju ainult need, mida tee pealtnäha oli. Lageraie on metsaelustikule hävitavaim raietüüp. Võttes raiesmikel maha kõik puud, muutub oluliselt paiga kliima ning veeringlus kaob loendamatu hulk elupaiku. Tohutu rasked harvesterid pressivad metsa põrandasse, kohati vöökohani ulatuvad vaod, lõhkudes mullakoosluse ning juurte vahelised seeneni. Pistikud kokku surutud muld on hapnikuvaene ning taimedel on oluliselt keerulisem seal kasvada. Lankidest mööda sõites ning nende ääres vahel puhkepause tehes avastasin end ikka ja jälle mõtlemast, et mis saab sellise metsa majandamise jätkudes kõrvemaast paigast, mida tihedad põlised metsad justkui defineerikski kauaks säilib kõrvemaad malelauaks, lõigates tema koha tunne. Iga kilomeetri järel meeldetuletus, et see, mis oli, pole see, mis on. Kas tänane kõrvemaa on homne kõrbema?
