Vikerraadio looduskalender. Vanasti nõuti koolilastelt kevadel herbaariumi tegemist siis kulusid hädasti ära, teadmised taimedest, mis maikuus õitsevad mis on piisavalt pisikesed ja lihtsalt määratavad. Üks neist taimedes on üsna kuivades kohtades kasvab vahulill siniste lillade õitega mõru vahulill. Mida kuivemalt pinnasel nad kasvavad, seda heledamad onu õied. Milline see taim välja näeb? Ta parasjagu sõrme pikkune ja kuigi võiksime teda õitsemas leida veel augusti kuuski, siis hiljem on ta rohu sees meile silmale peidus. Kui olete ta kordki pildi järgi selgeks õppinud või mõni teadjam teile teda näidanud, siis enam ei ajada teda segi ühegi teise taimega. Pisike rebasesaba taoline sinine õisik üsna kummalise ehitusega õitega, veidi liilia õisi meenutavad. Pigem jääb mulje, et õied on veel nupus. Vahulile nime saamise lugu on keeruline sest vanarahvas kutsus teda seebililleks. Näppude vahel hõõrudes hakkab Paulil vahutama nagu seep aga mitte lihtsalt niisama, vaid teile tuleb selle juures natuke veega niisutada nagu seep pidi. Teaduslike nimede panemise ajal otsustati, et kuna seebilille on juba üks teine taim Eestis, saagu ta nimeks vahutamise järgi Haulil. Seesama vahtu oli vanal ajal noorte tüdrukute hulgas tõeline iluvahend. Taime kõruti, nägu ja käsi, et need heledamad välja näeksid. Eks aeg ja muud muutu. Nüüd püütakse solaariumis pruunsusele pigem lisa saada. Mõnel pool kutsutigi seda taime hoopis päevituse rohuks. Aga ta on ka hea köharohi, nagu paljud kevadised taimed ikka. Selleks kasutati küll pigem kuivatatud juurikaid. Et need nii väiksed on, siis pole mina neid kunagi viitsinud korjata. Igatahes pidi juured ei olema piisavalt mõru. Olen paar korda endale ka vahulillekimpu kevadel lauale toonud, aga nad on ikka väga pisikesed ja neile annab faasi leida. Ometigi annad oma lihtsuses ilusad hoopis erilised read selle lille kasutamise kohta leidsin ühest oma vanaema Elleni kaustikust. Pisikeste siniste õitega kevadlillest mõru vahulillest arvati vanasti, et see aitab totruste vastu. Kui inimene jäi vahulile teed, siis läks ta targemaks. Põnev oleks teada saada, kellele te nüüd seda teed soovitada tahaksite? Usun kindlalt, et kui õpime loodust paremini tundma isegi selliseid pisikesi taimekesi siis ei muutu me mitte ainult targemaks vaid hakkame üha enam meid ümbritsevat hoidma. Looduskalender.
