Juulikuu üheksandal päeval tähistas oma 70 teist sünnipäeva Austraalia loodusfilosoof loomade vabastamise liikumise isa, kirjanik ning Princetoni Ülikooli bioeetika professor Pietro Singer. Piiteri vanemad olid austria juudid, kes teise maailmasõja hakul 38. aastal emigreerusid Austraaliasse ning 1946 sündis perre pisike. Austraalias kasvanud ja õppinud omandas ta bakalaureuse ja magistrikraadi Melbourne'i ülikoolis juurat, ajalugu ja filosoofiat, leppides doktoritöö teemal, miks peaksin ma olema moraalne, kaitses bitusse hinge 1971. aastal aga hoopiski Oxfordi ülikoolis. Pidureid peetakse filosoofilistes ringkondades üheks enimloetud ning tuntuimaks kaasaja moraali filosoofiks maailmas. Peter Singeri sulest on ilmunud tosina jagu raamatuid, kaasautorluse ka ligi 30 Nendest mõjukaimad teeks võib kindlasti pidada 75. aastal ilmunud teost loomade vabastamine ehk Animal Libération aga ka 79. aasta praktilist eetikat. Singeri panust loomakaitseliikumise sündi on võimatu alahinnata. Pidev mugandas filosoofilist utilitarism hõlmama ka loomi. Filosoofiline utilitarism on hoiak, mille järgi moraalselt õigeim on säärane teguviis, mis tagab suurima heaolu suurimale hulgale subjektidele. Valgustusajastu suur filosoof Jeremy pentsam on väitnud, et moraalseid kaalutlusi eelduseks ei ole mitte ratsionaalsus, intellekt või kõneoskus, vaid võime kannatada. Penthouse'i mõtet laiendades väitis Singer, et inimestel on seega moraalne kohustus arvestada lisaks enda liigile ka teiste kannatusvõimeliste ehk Sentjendsete loomade heaolu. Peter Singer viljeles filosoofilist mõtet, et võrdsetele huvidele tuleks anda võrdne kaalutlus. Näiteks lehmad kardavad surma, tunnevad valu ja on seega kannatas võimelised loomad. Kuna võime kannatada on moraalse kaalutluse eelduseks on seega lehmadele kannatusi põhjustada ebamoraalne seni kuni säärase teguviisi tulemusel ei hoita ära võrdväärseid või hullemaid kannatusi teistele kannatusvõimelistele loomadele. Ehk teisisõnu lehmadel tapmine näiteks inimeste näljahädade ärahoidmiseks on moraalselt põhjendatud, kuna see hoiab ära inimeste kannatused. Lehmade tapmine vaid sellel põhjusel, et nende liha on maitsev, pakub inimestele kaudset hüve. Maitseelamuse näol ei ole moraalne, sest inimeste saadud hüve ei kaalu üles lehmade kannatusi. Sellist ebaproportsionaalsest nimetab singel spetsi esismiks või inimsobinismiks ehk ühe liigi huvide teadlikku või omavolilist eelistamist teiste liikide huvide üle. Tõepoolest tuleb meeles pidada, et tänapäeval ei sõltu enamuste inimeste elulised vajadused enam loomade söömisest. Kui saadaval on alternatiive, mille tootmiseks ei ole vaja põhjustada miljonitele tundevõimelistele loomadele ebaproportsionaalseid kannatusi siis vaid maitseelamuse nimel eelistada loomasaadusi ei tundu olevat väga moraalne teguviis. Raske vaielda. Eriti veel, arvestades, et maailma lihatööstus on üks reostavamaid ja suurima negatiivse keskkonnamõjuga inimtegevusi, mis kaudselt põhjustab kannatusi ka lugematul hulgale metsikutele loomadele. Täna, 72 aastasena on piitushinger hea tervise juures ning juhib mõtte hiiglasena jätkuvalt maailmas viimastel aastakümnetel lausa revolutsioonini ärganud ja üha kasvavat loomade vabastamise liikumist. Oma panusega moraalifilosoofiasse on doktor Singer kindlustanud enda koha inimkonna ausamaks võrdsemaks ja väärikamaks kujundavate suurkujude hulgas. Palju õnne, tervist ja jaksu. Pidu Singer.
