Uute meetodite väljatöötamine toidu tootmiseks on tänapäeval üks kiiremini arenevaid biotehnoloogia suundi. Arvestades lähituleviku mastaapseid väljakutseid toidutööstusele pole selles midagi üllatavat. Põllumajandus ning just lihatööstus on praktiliselt suurima negatiivse keskkonnamõjuga tööstussektoreid maailmas, põhjustades looduslike elupaikade hävimist, mullaerosiooni, liigsete toitainete sattumist keskkonda ning ulatuslikku reostust antibiootikumide, väetiste ja põllumajandusmürkide näol. Ühtlasi tarbivad meie lihakarjad ära ligi poole kogu maa kättesaadavast joogiveest, rääkimata kasvuhoonegaasidest, mida loomad toodavad rohkem kui kogu inimkonna transpordisektor kokku. On arvutatud, et kui kõigile maailma lihakarjadele kuluv joogivesi suunata mõttelisse reservuaari, koguneks vaid 40 tunniga sinna piisavalt vett et rahuldada kogu planeedi rahvastikuaastane joogiveevajadus. Kui 2014. aastal Londoni ühel pressikonverentsil tutvustas Maastricht'i Ülikooli professor Mark paust maailma esimeste niinimetatud puhta liha burgerit kujutas endast niisiis vahest üht suurimat innovatsiooni lihatööstuses viimastel aastakümnetel lihale mõistlikke alternatiive, mis pakuksid sellele sarnast toitainesisaldust, kalorsus ja isegi maitset. Samal ajal, vähendades keskkonnamõju ja lihatarbimise moraalseid dilemmasid on toidutööstuses leiutatud ja toodetud juba pikka aega. Sõjast tehtud tofu nisuvalgust tehtud Zeitan ning kõikvõimalikud kaunviljadest või seentest tehtud pihvidia kotletid on tänaseks leidnud oma kindla turuniši ja tarbijaskonna ka meie poodides. Ent kõik need lihalaadset tooted ei ole siiski päriselt liha, vaid liha, tekstuuri maitset ja konsistentsi matkivad asendustooted. Siin aga tulebki mängu puhas liha ehk kliin miit. Puhas liha on molekulaarsel tasemel päris liha, ent saadud on see traditsioonilise lihatööstusega võrreldes väga omapärasel viisil, nimelt tüvirakkude kasvatamisel, laboritingimustes sealt veiselt kanalt või mõnelt muult loomalt saadud tüvirakk pannakse kiiret kasvu soodustavasse seerumisse ning nii kasvab üsna kiiresti söödavaks lihaks. Puhta liha nimi tuleneb sellest, et erinevalt traditsioonilise lihatööstuse saadustest pole selles antibiootikumide ega loomasöödast pärinevate pestitsiidide jääke. Tüvirakkudest loomsete saaduste kasvatamise tehnoloogia areneb jõudsalt. Peale liha saab juba varsti toota sama meetodiga nahka siidi, želatiini, piima, muna ja paljut muud. Uue tehnoloogia võlu seisneb selles, et tüvirakkudest kasvanud saadused on kvaliteedilt sama head või veelgi paremad kui nende traditsioonilised vasted. Ent tootmise keskkonnamõjud oluliselt väikesemad. Ühelt elusalt reisijalt saadud tüveproovist saab toota ligikaudu 4000 veisejagu söödavat liha, ilma, et loom tuleks seejuures surmata. Puhas liha valmib kiiremini, kui võtaks aega. Looma kasvatamine vajab ligi 99 protsenti vähem maakasutust ja poole vähem joogivett ning energiat. Lisaks on puhas liha oluliselt eetilisem toidusaadust, kuna miljonite loomade tööstusliku kasvatamise üksus muutub ebavajalikuks. 2014. aastal, mil uudne tehnoloogia avalikuks tehti, maksis ühe puhta liha burgeritootmine ligikaudu 300000 dollarit. Mööda. Läinud nelja aasta jooksul on puhast liha tootvate ettevõtete tootmisprotsessi pidevalt täiustanud ja arendanud sedavõrd, et Ühendriikide ettevõtteid on esimesed tarbijatele suunatud tooted lubanud turule paisata koguni käesoleva aasta lõpuks. Laiemalt kättesaadavaks saab puhas liha asjatundjate prognooside kohaselt aastaks 2025. Puhta liha ja teiste innovatsioonidega toidutööstuses saavad huvilised tutvuma minna toiduinnovatsioonikonverentsile Tallinnas käesoleva aasta kuuendal obril, mida korraldab MTÜ nähtamatud loomad.
