Vikerraadio looduskalender. Kevadõhtute luksus on see, et ilm on pikalt valge, et ei tahagi magama minna. Tegelikult on vaid kuu aega kõige pikema päeva ja lühema ööni. Istud siis oma maakodu rõdul endiselt paksudes tekkidesse mässitud ja kuulad õhtu, kägu ja ööbikut. Laulurästa kõlavaid kordusi, kuuseladvast punarinnad, helistamis toomingasalust. Ja siis kostab koletu müüratus keset idülli. Hea on sel hetkel istuda. Aga vahel, kui olen läinud uurima, kas heina seest kostev krabin kuulub siilile, pessehkendavad karihiired sinna pesa teha, siis võtab selline karjatus ikka põlvist nõrgaks küll. Ehmatan, ehmatan alati hirmsasti. Ja siis naeran enda üle. See päikeseloojangusse hõikab tegelane on mu taga tiigi äärne metskitsesokk. Ta miskipärast võtnud nõuks, et see võsa siin meile jätsime, ööbikule on tema territoorium. Ja iga kord, kui õhtuhämaruses sinna läheme, siis ta lihtsalt ehmatab meid poolsurnuks. Metskitse sokku hüüatus on midagi haukumise, röögatuse ja veerge vahepealset. Ja ehmatavat hääle peale isegi vanad metsamehed. Jah, praegu on veel algus, see kestab kuni juulikuuni välja. Just on ta ära puskinud mu mustsõstrapõõsa, nii et kooreribad lendavad. Üleval mäe peal on teinegi selline narmendav piiripuu kask. Huvitav, et kuigi sokuga kohtumised on pea igaõhtused, siis metskitseemandat pole ma näinud. Tema peaks olema viimast kuutiine, varsti peaks ta kusagil põllu peal sünnitama ühe või kaks talle. Need talled on imearmsad. Mu lapsel oli kunagi selline mängu kitsake pisike Ruuga suurte kõrvadega tegelane. Siis ei tohi enam metsas raginaga toimetada. Aga ega neid tallesid, rohusest enamasti ei näegi. Aga kus on müür, kav sokk, lähikonnas seal ümber rikiga kitse mammasid oma beebidega. Hoiame õhtuvaikuses seda lastetuba. Looduskalender.
