Küllap olete viimasel nädalal märganud, et siin või seal on autodel muti laipu. Olete isegi muidu nii valguse kartliku looma maapinnal ukerdamas näinud. Praegu on tõesti see aeg, kus neid oma ihusilmaga kõige rohkem näha saame. Sest mudi pere ajab järeltulijad käikudest minema. Mõnel agaramalt õnnestub olemasolevatele vahesein vahele tõmmata, aga enamikul tuleb üle lageda ilma pehmed kaebamis mulda otsima tõtata. Ja nii jäävadki nad röövlitele nokka ja hambusse. Aeg-ajalt maksab mõni neist uut muti tunnelit rajama tõtanud muti noorukit. Aga samas on see suutäis nii muskuselõhnaline, et kiire okserefleks ja elutu muti jääb maapinnale lebama. Eestis on olnud juhtumeid, kus pisikesel metsade lõigul lamas surnuna tosin täiesti terved. Taolist üle kolme muti hukkumist ühes kohas peetakse siiski harukordseks. Juulis saab neil pesakond valmis ja võimalik, et ka toit oli otsas. Ühe muti jaoks on vaja pool hektarit pinda. Ja siis lähevad nad rändele. Mingi takistuse taga võivad nad hukka saada. Seega ei tasu seesuguseid Hukerdavaid mitte puutuda. Las nad lähevad oma teed. Ehk õnnestub neil oma perekonna ajalugu looma hakata. Aga ka teist pimedusega seotud looma tasub praegu otsida. Lõkke ääres istudes võib jälgida, millised lennuvirtuoosid on parginahkhiired, kelle suvi koloonia võib olla maamaja voodri vahel või vanas õue pärnaõõnes. Kindlasti tulevad tiigi kohale ka veel Endlased. Öötaevas on täis väikeseid pätmani kontuure. Esialgu tundub, et nad tiirutavad õhus lihtsalt lustist aga õhk on täis ka ööliblikaid. Silma jääb neist ainult mõni suurem suru, kes vurinal lõkke valgusel inimesi uudistama tuleb. Põnevaimad neist pea käelabapikkuste tiibadega sireli suru, kes oma pika londiga kuslapuu mesinestati imema tuleb.
