Mäletate kooliõpikutest muinasjutulinnust, kes vapralt lõunamalt jala koju tuleb? Rääk, räägu, poeg, rukkirääk on ta nimi enamasti muinasjuttudel sees, killuke tõde, aga tubli kapaga neisse visatud ka inimese väljamõeldisi. Rääk lendab, lendab nagu lind. Aga alguse said need lood kindlasti sellest, et maainimesed rukkiräägu varakevadel usinalt kuhugi sammumas näevad. Räägu peetia rohurinne on veel räägu põlvini ja nii jääb ta meile varakevadel silmaga, siis kui üldse häält ei tee. Tegelikult on paljude lindudega nii, et nad jõuavad ammuilma enne kohale, kui laulu lahti lasevad. Kindlasti olete näinud askeldamas kuldnoka või kägu, enne kui nad laulma hakkavad. Praegugi on Eestis kohal ööbik peoleo aga nad teevad häält vaid seal ja siis, kui on vaja part närile konkurendile muljet avaldada. Enamasti märkame, kuulame neid siis, kui lauljana kuidagi linnu suhu ära ei mahu. Kui juba öölinnud ööbik rukki Räka suures päevas häält teevad. Aga rukkirääk on tõesti kohal. Üks neist jõudis juba volbriööl Pärnumaale, astus mu venna aia väravast sisse ja tuli luba küsima. Kas võib ka sel aastal end lillepeenraserva või lambakarjamaale elama sättida. Olen ka ise ühe korra näinud, kuidas soomaal rukkirääk keset kõige suuremat aprilli üleujutust kohale marssis. Jõudis lõunamalt koju aga häält hakkavad nad tegema sellel nädalal või veelgi hiljem. Varastel rääkujatel on lootust lootust, et nad suudavad enne jaanipäeva üles kasvatada oma pojad. Hiljem tulevad heinamaadele suured niidumasinad. Rääkisid on viimastel aastatel vähemaks jäänud. Aga ma ei kujuta jaanikuu õid ette ilma rääkkudeta. Minu maakodurääk põgenes bet alust, kui õunaaias murutraktoriga heina niitsin. Viimane kord vaidlesime tükk aega, ta karjus mu peale hääle ära. Aga siis läkski. Ma luban, et sel aastal ostan pikati ja ajan aias asju vaiksemalt. Tule tagasi.
