Käisin nädalavahetusele, üle hulga aja rabas hüppas saarel metsalaulupeol. Oli vahva, kuidas ilm hoidis puude sõpru terve päeva muidu vihmasel nädalavahetusel. Piisas vaid väikesest vihmaloitsust, kui seitsme tunni jooksul ei sadanud enam tilkagi. Mikk Sarv ütles ikka, et ilma tegemine on kõige lihtsam nõidus. Aga nägime seda vihma suurte potisiniste pilvedena mööda ujumas küll. Ja hetkel, kui Anna Hints tänas lauluga meie esivanemaid ning Anna Vainu laulis allikate abiste jõgede jõust kerkis kuresoo raba keskele võimas vikerkaarevärviline väesammas millist ma varem ehk ainult kaugel saamima tundrute väepaikades näinud olen. Võib ju küll öelda, et tegemist on tavalise suve keskpaiga ilmastikunähtusega. Peatselt loojuv päike heitis oma kiired eemal sadamale vihmakardinale. Aga sellise värvi ilu nägemine võtab õhku ahmima ka need, kes kõike teaduslikult seletada püüavad. Vanarahvas uskus muidugi kindlalt, et vikerkaare kaudu joovad taevased jõud üleliigse vee ära. Et uputust ei tekiks. Küllap praegune päikese ja vihmatasakaal seda meile ka pakub. Ja vikerkaare otsa all pidi olema peidus rahapada. Eks raba, kuhu meie Vikerkaar toetus oleks Eestimaa suurim rikkus. Selles peitub meie puhta joogiveetagavara. Aga kas mäletate, milliseid värve Vikerkaar sisaldab? Seitset õnne värvi, millest punast praegu meie looduses vaid marjade kujul leida võib. Oranžid ja on vähe, need on päid praegu rabades esimesed valmis saanud murakad. Esimene vikerkaare värv ongi punane, sisu oranž, kollane, roheline, sinine, tumesinine ja lilla. Vanarahvas pakkus meeldejätmiseks sõnade esimeste tähtede järgi lauset. Peremees ootab kitsalt raha, sulane temalt, liha. Jätke meelde. Aga hea on teada, et vanarahva uskumuse kohaselt ripub vanataat vikerkaare taevasse kui ta kurje vaime nuhtleb. Küllap jõudsid metsakaitsjate palved pärale.
