Päevaliblikad põevad juba akendest ja ustest sisse. Sinitiivad istuvad taimedel kui pisikesed õiekesed leek, tiivad on kui tulipunased, lillekesed. Kuumad metsavahe teed on täis suuri Loperdavaid, tumepruune kiirg liblikaid ja haaval ummikuid. Suveliblikate pidupäev on käes. Jaaniõhtul nägin aga sellist siniste liblikate keerlemist, mis võttis keeletuks. Mu hea sõber, kunstnik Anne vasar oli keset kuumust oma sibula ja peedipeenrale juua andnud. Ning keset tuhk, kui juba loodust oli nüüd üks sooja ja niiske mullalapike. Sellel tiirles rõõmsalt sadakond sinist liblikat. Minu lähenedes paiskus pahvakas siniseid võbelejad lendu, et siis kohe taas mullale maanduda. Kiiresti ajasid nad oma londikesed välja, et sealt mullast midagi endasse imeda. Kui videot sellest siniliblikate lennust putukateadlasele Urmas tartlasele näitasin siis määrastanud harilikuks taevas diivaks. Ühel liblikal vilksatas ka tiiva alakülg, mille mustri järgi siniseid liblikaid määratakse. Aga see, et nad kõik sinised on, oli hämmastav. On määrajates kenasti kõrvuti sinised isased ja pruunikad emased liblikad. Selgub, et niiske kohapeal on selleks siis kastetud peenar. Metsade porilomp käivad paaritumisrituaaliks vees lahustunud kaaliumisooli hankimas tõesti ainult isased sinised liblikad. Hiljem pulmatantsu ajal saab selle mineraalsoolaportsu kätte emane kellel seda vaja munemisel. Nii et ilma kingitused ta ei võeta ka liblika ka meie jutule. Aga sinitiibade seltskond on äärmiselt põneva eluga. Nii näiteks õnnestub tähnik sinitiiva röövikud ent pisikeste sipelgate pesadesse sokutada, kus lõhnates nagu sipelgakuninganna hakkavad usinad sipelgate ammed, et ümmardama nagu sipelgaema. Võtke aega, et mõnel kuumal suvepäeval metsateele jalutama minna ja vaadake, milline liblika elu lombikest ääres käib. Muideks mõnel pool nimetatakse sinist liblikat ka õnneliblikaks. Ja õnne on alati vaja.
