Vikerraadio looduskalender. Esimene puravikukaste on söödud kase ja haavapuravikud kergitavad oma kübaraid metsateede ääres. Kohati kohtame ka kukeseeni. Ja siis on veel kõikjal mingeid imelikke seeni, millele nimegi anda ei oska. Ammugi ei teame, kas nad süüa kõlbavad. Ja nii hakataksegi otsima inimesi, kes teistest paremini seeni tunnevad, et nendega metsa minnes seenekorv kindlasti täis saada. Ometi tasuks mõelda, miks vanarahval olid vaid kahe käe sõrmedel üles loetav arv seeneliike, mida söödi. Just needsamad kase ja haavapuravikud. Sõltuvalt metsast ja kohast ka mõni teine puravikuliik. Soo pilvikud ja jälle paikkonnast sõltuvalt pilvikud siis kukeseened, üksjagu riisikaid, isegi šampinjonid, sirmikute sööminen, uuem komme. Enamasti söödi eelistatult valgeid seeni. Ehk siis puravikke ja heleda kerega pilvikuid ja musti seeni, männiriisikaid, kuldkollased, kukeseened olid väga harva panni ehteks. Tasub mõelda, miks see nii oli. Kui meenutate tabav aheliku moeseeneks tõusmise aega 1900 kaheksakümnendatel siis nüüd ei tule enam kellelgi pähe mõtet neid seeni süüa sest vahelik võib tekitada mõnedel inimestel allergilisi reaktsioone. Lisaks on mitmed praegused uued söögiseened ka toiduks tehtuna lihtsalt silmale koledad. Küllap meie esivanemad on leidnud ajapikku seened, mis meile kõige enam sobivad. Ja tegelikult ei söö paljud põhjarahvad üldse seeni sest ütlevad, et seened tekitavad söja. Tähendab see siis nõia kombel lendu minemist või inimest seestpoolt söövad vähki. Tegelikult pole meie rahvatraditsioonis ka seentega lõngade värvimise kommet. Uurige oma vanemate käest, mis seened on olnud teie pere laual. Jääge pigem selle valiku juurde.
