Vikerraadiol looduskalender hommikul, kui läbi aknaklaasi välja vaatan, siis tervitab mind rõdult silpsudes veidi kössis linavästrik nooruk. Veel on mu aias siin sündinud, need viimasena sündinud, aga suurem osa linavästrik rahvast juba rändab. Nii need hallid, päris linavästrikut kui ka kollase kõhuga lambaherilased. Ja samal ajal kihutab aeda rõõmsalt süüdistades suur lindude segaparv. Kõige suuremad rasvatihased uurivad uudishimulikud läbi iga koore prao. Nende kannul teeb põhjalikuma ülevaatuse puukoore ülemiselt poolelt alla siblib pruunikirju kõvera naaskele nokaga linnuke por. Ta siblib hiirekesena vilksudes koore alt putukaid, enne kui kohale jõuab tõeline puukoore alustaja koristaja sinihall puukoristaja. Linnuseltskonna liikmed on veel peale koristaja linnukeste ja rasva tehastaga sinitihane ja paar põhja tihast. Ei, põhjatihased on kohe terve parv. Lehtede vahel askeldab lehe linnukeste vägi. Väike-lehelind laseb aeg-ajalt lahti oma silk-solk laulugi. Linnumehed ei pea seda küll veel päris rändeks. Nimetavad vaherändeks. Tihased, liiguvad sadakond kilomeetrit oma pesakohtadest lõuna poole. Päris ränne algab neil siis, kui külmakraadid kohale tõttavad. Aga rool? Lindude ränne on juba lõppenud ja sookured sätivad end aina suurematesse parvedesse. Kui ma eelmise nädala pühapäeval oma lõuna Marenud Prantsusmaale luurdi allikale tagasi jõudsin oli esimene tervitaja südaöises Tartus, aga hoopis keset asfaltteed istuv autotulede valguses kiirgavate punaste silmadega lind öösorr. Ta tõusis pikkade tiibadega oskuslikult vehkides lendu lehvis vaimuna minema. Jõudsin veel märgata, et heleda linnu tiivad olid veidi täpilised. Emastel täpid puuduvad. Hea südaöine vaim oli rändav isane öösorr. Looduskalender.
