Viimastel nädalatel oleme rääkinud kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskumisest ning probleemidest, mis sellega kaasnevad. Seekord vaatleme, mida saaks igaüks indiviidi tasemel ära teha, et oma süsiniku jalajälge vähendada. Suurimateks emissioone põhjustatakse inimtegevusteks. Indiviidi tasandil võib suures plaanis pidada kolme sektorid, transport, elustiil ning toit. Kindlasti ei tähenda ökojalajälje vähendamine igasuguse reisimise vältimist üdini minimalistliku elustiili või loobumist maitsvatest asjadest. Kuid igas valdkonnas on rida valikuid, mille rakendamise puhul saame väikese vaevaga teha ära palju head. Ainuüksi adumine, et meie poolt tarbitavatel toodetel ja teenustel on erineva suurusega keskkonnamõjud, on suureks sammuks jätkusuutliku maaelustiili poole, kui muudame seeläbi oma käitumist. Transpordi all võib silmas pidada kõikvõimalikke reisimisega seonduvaid tegevusi igapäevasest tööle ja kojusõidust kuni puhkus reisideni soojale maale. Oma igapäevastel reisidel on transpordivahenditest mõistagi kõige ökonoomsem kasutada ühistransporti. Tänapäeva bussid, trollid, trammid ja rongid on ka üha loodussõbralikumad. Suuremates linnades sõidavad ringi kokku surutud maagaasi ehk CNG-d tarbivad bussid, mille emissioonid on palju puhtamad kui diiselkütuse puhul. Aina rohkem liigub ringiga hübriid ning elektriajamite ka ühissõidukeid. Tõsi, ühe liinibussi süsinikuemissioonid on võrreldes sõiduautoga küll tublisti kõrgemad, kuid kuna buss mahutab sõiduautost kümneid kordi rohkem reisijaid, on emissioon ühe liikleja kohta palju väiksem. Autode puhul kehtib sama loogika. Ühe viiekohalise autoga üksi ringi sõitmine on viis korda saastavam kui sellesama auto ühiskasutamine viie inimese transpordiks. Ühistranspordi mõtte laiendamine ka erasõidukitele kujutab endast niisiis suure potentsiaaliga keskkonnasäästurakendused, mis võimaldavad autode ühiskasutamist optimeerida. On lihtne viis juba olemasolevate transpordivahendite keskkonnasõbralikkuse tõstmiseks. Loomulikult oleks veel loodussõbralikum kasutada transpordiks kondimootorit või jalgratast, kuid ka siin tuleb meeles pidada, et füüsiline liikumine kulutab samuti energiat toidu näol. Iga toidusaaduse kasvatamiseks kulub energiat ja eritoiduainetel on väga erinevad süsiniku jalajäljed. Näiteks ühe kilo lambaliha tootmiseks paiskub atmosfääri keskeltläbi 39 kilogrammi, süsihappegaasi, Ühe kilo kartuli puhul aga vaid 2,9 kilogrammi. Mida rohkem energiat kulub mingi toidusaaduse tootmiseks, seda suurem on iga ampsu ökojalajälg. Seega kui sõidate jalgrattaga tööle, olles hommikuks söönud näiteks kaerahelbeputru ning banaani on sõidusüsiniku jalajälg kuni kümneid kordi väikesem kui näiteks peekoni ja munade või lennutransporditud mangode puhul. Toidutööstus on üldse kõige energia ning seega kasvuhoonegaasi intensiivsem tootmisvaldkond. See tähendab, et toiduvaliku järgi on võimalik kergesti oma ökojalajälge vähendada. Toidu ökojalajälg on suur, kuna arvesse tuleb võtta paljusid kaudseid tegevusi. Põldude rajamine, väetamine, taimede kastmine ja loomade jootmine, toidu töötlemine, pakendamine ning transport on kõik tegurid, mis suurendavad toidusaaduste ressursikulu. Paraku toimivad enamus neist tegevustest jätkuvalt fossiilsete kütuste najal. Seega on mõistlik alati võimalusel eelistada kohalikult valminud ning hooajalist toitu. Mida lihtsam toota, seda säästlikum ka loodusele. Uued tehnoloogiad nagu akva hüdropaanika tõotavad vähendada toidusaaduste ressursikulu omakorda tuleb ka mainida, et just taimsete toiduainete ökojalajälg nii veekulu kui süsinikuemissioonide mõttes oluliselt väikesem kui lihasaadustele. Sead, lehmad, kalad ning kanad peavad kõik suureks kasvama, enne, kui me neid süüa saame. Neid tuleb toita ja oma eluaja jooksul emiteerivad nad ka ise kasvuhoonegaase. Kusjuures suur hulk nendesse panustatud energiat läheb üleüldse raisku. Üks lihaveis ei talleta sissesõidud viljast ja silost 100 protsenti energiat lihastesse kaugeltki mitte. Suurem osa energiast läheb kaduma. Kui mõtleme oma igapäevaste toimetuste juures ka nende keskkonnamõjust ja teeme oma käitumises vastavaid muudatusi, saab igaüks meist maailma kasvuhooneprobleemi leevendamisesse panustada. Väikesed liigutused teevad sisse suure vahe, kui me neid kollektiivselt tähtsustame. Näiteks keerates keskkütte vaid ühe kraadi võrra madalamaks, saame oma energiatarbimist vähendada kuni kaheksa protsenti aastas. Olgem valvsad, sest mis on parem loodusele, on parem meile kõigile.
