Eelmisel korral rääkisime, kui tõsine probleemistik on süsihappegaasi, üha suurenev kontsentratsioon atmosfääris ja ookeanides ning kuidas mõjutab looduslikke kooslusi, sealhulgas ka inimeste käekäiku. Hiina teadlaste uurimus õhus leiduva süsihappegaasi negatiivsest mõjust riisitoiteväärtusele ning toitaine sisaldusele näitas metsa, härrased, globaalsed ja pealtnäha kusagil eemal toimuvad muutused mõjutavad otseselt põllumajandust, riikide majanduslikku stabiilsust ja rahva tervist. Millised on aga tööstuste ja valitsuste hoiakut süsinikuküsimuses ja kas nendest piisab kasvuhoonegaaside probleemi lahendamiseks? Poliitilisel tasandil on enamusvalitsus ei mõistnud, et suurtööstustel, aga ka avalikus sektoris ning inimtegevusest laiemalt tuleb süsinikuemissioonid kuidagi kontrolli alla saada. Süsinikuemissioonide vähendamisel on kasutatud kolme peamist terminit. Süsinikukompensatsioon ehk karbon, offering, süsinikuneutraalsus ehk karbon, neutrul ja süsiniku negatiivsus ehk karbon. Negatiiv süsiniku kompenseerimine tähendab, et kui mõni tegevus toodab suurel hulgal süsinikuheidet, siis selle paratamatu reostuse kompenseerimiseks hoidutakse kasvuhoonegaaside emiteerimisest kusagil mujal. Tüüpiliseks näiteks süsinikukvoodid. Kuna Euroopa Liit on kehtestanud süsinikuheidete piirid, peavad teatud suurtööstused oma saasta limiidini jõudes tootlikkust pidurdama hakkama. Alternatiivina on aga võimalik osta süsinikukvoote mõne teise riigi käest, kes oma piire saavutanud ei ole ning tehingust tekkinud tulu investeeritakse keskkonnahoidu. Üks tööstus reostab siis küll üle lubatud piiri, kuid regionaalseid emissiooni limiite siiski ületate. Süsinikuneutraalsus seevastu on termin, mis tähendab, et mingi tööstuse tegevuse või sektori poolt tekitatud süsinikuheited on tekkinud vaid sellistest allikatest, mille loomisel sidusid nad sellesama nüüd keskkonda paiskunud süsiniku esmalt ära kas õhust või veest. Heaks näiteks siin on biokütused, näiteks vetikakütused. Kui vetikakultuur kasvab, seob ta õhust võimsalt süsiniku vetikatest toodetakse seejärel biokütus ning selle põlemisel tekkinud süsiniku emissioon pärinebki mittefossiilsetest allikatest vaid otse atmosfäärist. Selliseid tehnoloogiaid võimalik jätkuvalt kasvuhoonegaase emiteerida, kuid viisil, mil süsiniku koguhulk atmosfääris ei kasva. Süsiniku negatiivsus on fraas, millega kirjeldatakse kõikvõimalikke selliseid tootmisviise ja tehnoloogiaid, mis oma elutsükli käigus seovad keskkonnast rohkem süsinikku, kui nad sinna ise paiskavad. Näiteks võib tuua uudsed ehitusmaterjalid nagu niinimetatud roheline tsement mis oma eluaja jooksul seob atmosfäärist oluliselt rohkem süsinikku, kui tema tootmiseks kulub. Süsiniku negatiivsete tehnoloogiate areng on tõusuteel ja väga hea, et on. Arvestades praegust teaduslikku konsensust, ei ole kasvuhoonegaaside emiteerimise praegusel tasemel inimkonna ühise hea tuleviku nimel jätkusuutlik. Selles mõttes ei kannata süsiniku kompenseerimine ega ka süsinikuneutraalsus paraku väga palju kriitikat. Neutraalsusest ei piisa, kuna atmosfääri praegune süsiniku tase on juba ohtlikult kõrge. See ei tähenda, et süsinikuneutraalset tehnoloogiat või kasvuhoonegaaside piirmäärade kehtestamine poleks võrreldes varasemaga õiged sammud. Vastupidi, nad on meie esimesed õiged sammud jätkusuutliku maailma poole. Järgmisel korral räägime sellest, mida igaüks meist saaks teha, et oma süsiniku jalajälge vähendada.
