Mul on viimastel aastatel olnud kombeks jaaniööl sõita mõnele pühale allikale, kus järgmiseks aastaks jõudu ja väge loitsida. Head paigad selleks on Kuremäe allikas. Taevaskoja emalette Merioon, Saula siniallikas, Alatskivi punane allikas. Jaaliku kirjaallikas. Kõik need, mille rõõmus vesi sulisedes laulu laulab või mille kohale ürgne liivakivi koopavõlv jaanipäeval oma varanduse laeka avab. Sellel autosõidul saate enamasti kogeda ka seda, mida me enam ei mäleta, sest Nipernaadi viisi mööda maad ei rända. Seda, kuidas päike loojangul veidi väsinud lehvitab ja kuidas udus voogab välja allikaojast või jõest siukleb vaikselt üle rohurohelise heinamaa ja vajub mütsina pähe jaanililledest karjamaale. Selle hetke värvide mäng on võimatu sõnadega kirjeldada. Aga värvikirev, väli ja õrn sinine udu loovad värvipildi, mida kunstnik ei suuda lõuendile kanda. Sellise pildi maalib ainult murueit oma tütardega, jaani, kui see Eestimaa ühe udus on asju, mida silm ei peagi seletama. Pisike hirvevasikas vilksatab metsa servas, igatseb ema järele. Jänese laps ehmatab rukkiräägu paljude hüüete peale ja neid rukkirääk pole mitte üks, vaid teine seal ja kolmas taamal pall viis, kuus tükki, jaaniväljal. Ööbiku laksutus, aga kõigest sellest üle. Nii vali, et isegi autoga ikka veel kohati tolmavatel teedel sõites kuuled öö pikk-pikk aega küll aega küll. Kui päike väsib ja taevas tõmbub veidi tõmmumaks, siis valatakse autoteedel otsekui rubiinpunaseid pärle. Soorid puhkavad pulmalennust keset sõidurada. Ja kui vaatad ringi, siis näed ümberringi juba kustuvaid või veel lõkkekõrguses võistlevad jaanitulesid. Siis saad aru, et meie rikkus nendes sadades jaanituledes nendes meestes ja naistes, kes seal lõkketulede ääres laulavad ja tantsivad. Ja nendes lastes, kes emade süles magavad kelle maasikatest kriimu suu kohal on viltu vajunud jaanililledest pärg.
