Kui autoga praegu ringi sõita, jääb silma, et teed on täis kähriku lai. Küllap olete isegi mõnest pidanud mööda põikama või koguni autoga pirueti tegema, et mõne loomakese elu säästa. Käriku nimi, mees enamasti väga positiivseid emotsioone ei tekita. Ilmselt laulu pärast, kus ta võõrliigina mägrapere välja tõrjus. Ometi toodide aastakümnete eesti inimeste poolt Eestisse just uhkuse pärast. Kähriku nahast müts oli tollal jõukuse staatus. Ilus ja karvane krae või siis müts oli paljude unistus. Kuigi märjaks saades nahk haises päris jubedalt. Selle haisu pärast jäävad allaaetud loomad ka teedele vedelema, teised röövloomad neid ei puutu. Kummalisel kombel on seesama koledasti haisev loom erakordselt puhas loom kes metsas peab koguni oma kemmerguid. Varsti võite metsast leida suuri hunnikute kogumikke. Neil hunnikutel kenad jõhvikamarjadest silmad peas sest lisaks konnadele ja putukatele pistavad nad ka Marju pintslisse. Kuid enamasti neid ei seedita. Puhtust õpivad pidama juba ka päris pisikesed kährikupojad. Ja seda suudavad teha ka instinktiivselt, ilma emata kasvanud pojukesed. Autotulede valguses peetakse neid sageli Ameerikama loomadeks pesu karudeks. Veidi sarnane nende välimus küll. Jama ladinakeelse nime ongi ta saanud sellest pesukaru sarnane öös kõndija. Kährik on öös toimetaja. Päeva ajal võime teda vaid teedel kohata. Aga kui kellelgi on olemas ööbinokkel, siis võiks end mõnel õhtul sisse seada õunaaeda, et nende toimekatel loomakeste sebimist jälgida.
