Kas olete märganud, et vesiheina tänava üldse ei ole? Käisin veel aia kõige varjulistes kohtades otsimas, aga leidsin vaid paar väga kuivanud või äsja tärganud taimekesed. Tahtsin kirjutada tema päikesest tähekujulisest, valgest õiest mille kroonlehed on sügavalt kaheks lõhenenud. Teate ju küll seda mahlakat maalt ligi kasvavat pisikest vastakute lehtedega taime mis suudab isegi esimestele külmakraadidele vastu panna. Ja mis vahel Bel jõuluajal meie kasvuhoonetes rohetab. Sellest mahlakas taimest saab aga väga hea salati. Ühel viimasel korral Kaika Laine juures käisime, siis viis ta meid Mikuga aeda jalutama ning näitas Mikule vesiheina ning ütles, et sellega saab kestvatest bronhiitidest lahti. Küsis, et kuidas vesiheina tarvitama peab, sest laine soovitas salatit teha. Sellest alates sõimegi alati enne maa kaevamist laiemalt ikka vesiheina sootuks ära pesi. Enda eluiga on siiski üürike. Seemnest tärganu elab vaid kolm kuni neli nädalat. Aga vesiheinast rääkima ajendas mind tema ilmaennustamise komme. Nii häid parameetreid on Eestimaal vähe. Kui kella üheksaks hommikul vesiheinaõis end püsti ja ei avane siis tuleb sel päeval vihma. Vihmaga on tal ka teine seos. Pärast vihma muutub vesihein, kristall, seks pesi heina, varred on kaetud karbakestega, mis peavad vett kinni. Pesi läigib päikese paistel ja näib nagu oleks kogu taim tehtud klaasist. Ja põnev on ka see, et vesi elab edasi ka siis, kui ta on kistud tükkideks. Iga tükike kasvatab alla juured ja kasvab uueks taimeks. Aga põuda sõõran taimeke ei kannata.
