Vikerraadio looduskalender. Eelmisel nädalavahetusel, kui oma maakodus inimestele vanu nõiatarkusi õpetasin, sattus olema imeilus ja soe öö. Tegelikult oli juba õhtu ilus, nii ilus, et ümbruskonna kitsikuses elavat mesilasperede otsustasid rändama minna. Üks neist tuli meie mõra oja leppada kõrgetesse latvadesse. Teise püüdis kinni naabrimees. Mesilasperedega on aga nii, et see süütab igas inimeses, kes korragi mesilassülemi kinni on püüdnud. Tohutu jahikire. See väike sumisev kambakat tuleb kinni püüda sest inimese arvates ei saa nad ise loodus hakkama. Itaallased ilmselt ei saagi, nad on aretatud nii, et meie külma talve nad ilma mesiniku abita üle ei elaks. Nii läksin minagi peale õppetöö lõppu mesilasperet otsima. Ehk kannad veel kusagil metsa veerel, lilleaasa keskel. Paraku ei kandnud otsimas töö vilja, sest sääsed undasid nii kõvasti, et maha rahunenud. Mesilassülemi sumisemist sellest üle ei kostakski. Aga selles imeilusas õhtus oli. Asju oli rinnuni hein, mille õitsvatest peadest praegu pisemagi puudutuse või tuuleiili ajal lendab väljapahvakas õietolm. Sedasama, mis inimeste silmad praegu vett jooksma paneb või hääle kähedaks teeb ja heina nuus lohisema. Aga selle heina sees on valmidusest pakatavad metsmaasikad, mis sellesama heinakõrre otsa korjatuna ülimaitsvad on. Ja on ööviiulid meie poole põlvepikkused, orhideed, millel lumivalged õied ja võrratu lõhn. Nii hurmav, et võid sellesse lõhna ära uppuda. Ja linnulaul pritsib linnu sirin ja käo lakkamatu kukkumine. Ja kui päike õrn punasena silmapiiri taha vajub, siis on selles öös ka jaaniussid. Just selline öö soe, neile meeldib selline, mis inimesigi jalutama kutsub. Ei meeldi neile linnatulukeste kuma, sest see ajab isased mardikakujulised jaaniussid peast segi. Nad ei leia seda vaevu-vaevu, vilkuvad neoonroheliste emast jaaniussi üles. Tõepoolest, jaaniussi. Emase keha on lai ja lapik ning lülilise ussi moodi. Sellele Helendavale lülilisele lennuväljale isane tiibadega mardikas maandubki. Ja neid leiab ka vaid paikadest, kus nad ikka ja alati on olnud enamasti põõsaste või sõnajalgade lähedalt kusagilt, kus ka piisavalt niiske, et nende vastsete toit, teod seal ringi liigud. Jaaniussi saab hellalt pihku võtta ja ta helendab edasi, kui te teda just ei mulju. Ja see pilt on erakordne meie põhjamaise looduse keskel. Tüdrukutele meeldib neid juustesse panna, sest eks nad leed tulukestena meelita jaaniööl Ligiga poisse. Aga kui tahate, et ka järgmisel jaaniööl sellise sõnajalaõie leiate, siis pange need jaaniusside soojätkajad ka varsti maha. Et nende unelmate mees nad üles leiaks. Looduskalender.
