Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad. Me loodame, et need tuulised ja vihmased sügisilmad ei ole teil tuju rikkunud ja olete ikka reipad, rõõmsad ja terved. Tere, ja mina loodan, et teil läheb koolis väga hästi, sellepärast et see on ka väga oluline. Täname kõiki, kes te meile kirjutanud olete, teie kirju loeme kahe nädala pärast. Aga täna räägime ka tegelikult teie kirjade põhjal. Sellistest elukatest, kellest me kunagi veel rääkinud ei ole, ükskord ainult vihjamisi mainisime, et kunagi edaspidi räägime nendest, need on siis loomad, kellel on millegipärast antud taime nimetada. Ütleme, meri, kurgist me ju ükskord juba rääkisime, aga veel on olemas igasugused meriliiliad ja meriroosid ja meriliilia seal ilmselt. Toob teile kõigile silma ilusa lillekese, sest need liiliad on väga ilusad lilled ja tegelikult need meriliiliad, kui nad seal merepõhjas elavad siis eemalt vaadates jätavad mulje küll rohkem taimest kui loomast, neid on väga erineva väljanägemisega ka üldmulje siiski tunne, et seal õitseb üks ilus lillevälist, nad aga väga värvikad. Mina olen seda filmides näinud, see on tõesti väga muinasjutuline, seal on nii palju värve metsas ja osal isegi ei ole nii palju värve. See tuletab isegi natukene kosmost meeldiv või mingit võõrast planeeti. Mul on vahetevahel pundunud väga imelik, et mis pärast tükkimised maa pealt välja, sinna kosmosesse, sinna pilvede taha ja tiirutame seal ümber maakera ja teeme seal kõikvõimalikke eksperimente ja tahame kõike teada, mismoodi seal ikka on, samal ajal kui siinsamas maa peal võib-olla 1000 meetrit. Meresügavuses on selline fantastiline elu, millest me teame veel palju vähem kui sellest, mis seal üleval kosmoses toimub. Ja me planeerime sinna kosmosesse kõikvõimalike fantastilisi eksperimente, tahame seal teha igasuguseid võimatuid ja võimalikke katseid. Samal ajal unustame ära needsamad elusolendid, kes meie kõrval siin on jumala meelega solki, kaelalaevadest ja jõgede kaudu tehastest. Nii et vähe ei ole, nemad surevad siin meie kõrval enne ära, kui me neid üldse tundma õppida jõuame. Sellepärast minu meelest võiksime neile olenditele rohkem tähelepanu pöörata, sellepärast. Näiteks neil Lillijad kui meriliiliad. Miks neil ikkagi sellised nimed on? Väljanägemise poolest meenutavad rohkem lilled. Mis nad siis ikkagi loomad on? Taimedel loomadel on üks põhimõtteline erinevus see, kuidas nemad toitu hangivad. Kui on taimega tegemist, siis taimed vähemalt enamik taimi toitub niimoodi, et nad võtavad päikeseenergiat neoonlehtedes klorofüll mille abil nad siis süsihappegaasist veest toodavad ise orgaanilist ainet. See on taimede põhiline toitumise viis. Loomad enamasti toituvad siis niimoodi, et nad söövad taimede poolt toodetud orgaanilist ainet. Ja muidugi siis tekib kohe küsimus, kes need seened siis on oma eluviisilt, taimede moodiaga, toitumiselt natuke loomade moodega. Seened erinevad enamikust loomadest selle poolest, et nemad söövad surnud orgaanilist ainet. Juba on lagundaja. Sa ju ükskord ütlesid Georg, et seened ei olegi loomad, ei ole taimed, nemad ongi seened. Just just täpselt nii nad ongi, nad on nimelt seened loomadest ja taimedest erinevad organismid. Nii, ja vot nüüd need mereliiliad, kes seal vees elavad toitumiselt on ikkagi loomad, nemad söövad nii nagu loomad, need pole seda klorofüll ja nende ehitus on ka, tähendab nende rakkude ehitus on loomarakule sarnane ja nad on ikkagi loomse toitumisega. Kõik see elu viis viitab neil looma päritolul, välja arvatud üks looma tunnus, neil puudub, nad ei jookse nii huupi ringi, vaid seisad kenasti ühe koha peal paigal. Ootad, kui paiknelised sohu tuleb. Kas neil on jalad siis merepõhjas, kinnitab, kui nad võivad ju niimoodi nälga jääda. Enamik ei liigu küll eriti just selliseid varrelised meriliiliaid, neil pikk vars ja need varrelised meriliiliad, seisad tõesti paigal, nii et see on nagu taime vars, mis on ühe koha peal. Ja siis ülevalpool on neil sellised haarmed või kombitsad, millega nad toitu nagu suuavale lähemale transpordivad tähendab, suunelik olla, suu on neil olemas ja on ka sooltoru, nii nagu loomadel on, kusjuures sooltoru teeb nende kehases käänaku, nii et see väljaheite ava põimida zooloogid Barakuks kutsuvad, see on ka seal suuava kõrval praktiliselt nii see sool teeb nende keha sees nagu sõlme ja tuleb peaaegu samas kohas välja, kus su algabki seal nende okasnahksed, kelle hulkasid mereliiliad kuuluvad üks iseloomulik tunnus, nii et see Ehitus sisemine ehitus on neil ka loomadele sadanud, sest kas sa oled kuulnud näiteks taimedest, kellel oleks sooltoru ja suu ja loomale iseloomulik siseelundkond? Ei kuulnud ei ole, aga ma olen näinud pildi peal, mille lapsed on joonistanud. Pildi peal tõesti niimoodi fantaseerida, siis võib tõesti igasuguseid asju välja mõelda. Kui ma olen vaadanud viimasel ajal hästi palju televiisoris kinodes näidatud fantastika film, siis seal on ka mõeldud hobused hirmsaid olendeid välja, keda isegi ette ei oska kujutada, aga näed, keegi on ikka osanud ja, ja toonud tema siis inimestega või robotitega võitlev. Nii, aga tegelikult ega need meriliiliad liikumatult ei ole, nende hulgas on mõned, kes suudavad nii tasakesi seal põhja mööda katsuda mõne sentimeetri haaval edasi, nii et suudavad kohta vahetada ja mõned on siis selliseid ka, kes suudavad ujuda, nad vajutavad need oma haarmed keha juurde kokku nagu väikesed kotikene hüppavad paigast paikaga, nad väsivad väga ruttu ära, nii et teevad paar-kolm, hüpetes jäävad jälle paigale. Kus nad siis noh, vaatavad, kas see koost oli nüüd söögiks sobiva, kui seal ikka midagi süüa ei ole, natuke säärast hüppad jälle edasi ja mõned liigid on võimelised ujuma ja mõned veidikese jalutada. Aga mida nad ikkagi söövad? Mis toit see selline on, kes neile kohe ise suhu ujub? Sa ilmselt oled kuulnud, et meres on rühm mikroorganisme, keda kutsutakse planktoni Xenon taimne plankton, mikroskoopilised vetikad, siis on seal bakterid ja siis on ka zooplankton või loomne plankton, kes siis sööb taimseid üherakulise organis ja nende jaoks omakorda on veel natukese suuremaid sööjaid jälle mõne rakulised olendid, kes siis neid ühe rakulisi söövad ja kogu see meie tavalise silma jaoks nähtamatu hõljum, see plankton on nendele meri Lillijatele suurepäraseks toiduks ja ja noh, natuke suuremad organismid ka, kes on juba seal õige mitmerakulised, aga kes siiski meie jaoks on kaunis tillukesed, need kõik seal ujuvad merevees ringi ja neid nad siis püüad tabada ja neelata. Sellist toitu nad söövad. Ja kuna see merevesi on täis igasugust hõljumit, siis see sobib neil suurepäraselt ja mõned nende hulgast pikkamata haarmatega on võimelised rakkudega päris selliseid suuri loomi püüdma, keda nad siis ka on võimelised alla neelama, aga see on erandkorras. Kas see liilia siis kõrvetab või? Ja mõned kõrvetavad päris valusasti, nii et ega nendega keegi tegemist teha ei taha, ta jätab kaitsetu mulje küll, et hõljub seal ussikest kimp, mida see meriliilia meenutab, kus oleks hõlbus saak kaladele kõigil, aga tegelikult nende kõrverakkudega kaitsevad nad sööjatest ennast väga efektiivselt ja selle tõttu ega neid keegi nii kergesti nahka panna ei saagi. Ja kui me juba nende taime nimega mereelukad Vot juurde läksime, siis meriliiliate päris sarnased on meriroosid, kes elavad samuti merepõhjas. Nende kõrverakud on päris sellised ohtlikud paljudele organismidele, seal on ära märganud mõned kõrvalised tegelased, kes ometi nendega suutnud väga head suhted sisse seada, nimelt erakvähid, need erakvähid, üldse kummalised tegelased näidanud väga õrn ja hõlpsasti haavatav tagakeha ja siis selleks, et seda tagakeha kaitsta ja üldse sööjate käest õppima pääseda, kasutavad nad teiste loomatapid. Kõigepealt nad otsivad merepõhjast mõned teokarbid, mille sisse nad selle pehmendaga keha saavad ära mahutada. Ja see peab olema parajasti nii suur, et oma suurte sõrgadega saavad siis selle esimese ukse ka kinni panna, nii et sinna karbi sisse saavad ära peita sööjate vastu ka, et asi veel päris kindel oleks, siis nad hangivad sealt ümbruskonnast kusagilt mõne ühe või kaks meriroosi. Vaatavad, et ta mõõtmetelt sobiks, võtad oma sõrgadega ettevaatlikud selle mereroosi ja istutavad siis oma teokarbi peal, et noh, päris kindel oleks, sest see meriroos oma kõrverakkudega peletab siis kõik need pahad ohtlikud tegelased ümbert ära. Nüüd tekib küsimus, mispärast meriroosid vägivalda, talub, et võetakse, ta topitakse karbi peale ja sõidutatakse teda ei tea kuhu ja mis kasu tema sellest. No tema niimoodi, kui ta ringi liigub, siis on hõlpsam sattuda üha uute ja uute puiduga rikastatud kohtade juurde, kus oleks võimalik paremini süüa saada. Ja muidugi see erakvähk söömisega budistab nii hirmsasti sotti on tema ümber nii palju, et sealt jätkub toitu siis ka selle meriroosilaua peale, nii et vastastikku kasulik kooselu üks kaitseb teist ja siis kui see merikarp Selle erak vähile väikeseks jääb, nii et ta on sunnid suurema karbijenda katteks välja valima, siis ta kunagi unusta maha seda mee loosivad õrnalt koogib selle vana karbi küljest lahti, istutab endale sinna uue karbi peal ja mõni on väga ahneks läinud, mõni on neli-viis tükki istutanud, enda sinna karpi, häälestab, veab vaeseke seda kupatust seal põhjas nagu väsinud hobune ringi, aga kellestki ei taha loobuda ka ja ja tundub, et ta leiab ennast väga turvaliselt sellises seltskonnas. Erakvähk on küll natukene omakasupüüdlik, aga teisest küljest jälle roosile kasulik. Ja noh, ei unusta sõpra ära, aitab teda omalt poolt ka. Elus on tegelikult päris tihti küll, nii et kui sõbrast enam kasu ei ole, siis unustatakse ta ära ja aga maa Roosja mereroos on ikka natuke sarnased ka sellepärast, et maa, Roosem ka kõva võitleja tallu kaimukad mere, roosilon, kõrverakud. Nojah, sellega vist nende sarnasus piirdubki, sest meriroos peab ikka väga hea fantaasia olema, kes teda roosiks nimetanud on, sellepärast et ta näeb välja jäme varre jurakas kehaosa on hästi jäme. Ta võib-olla seal neli, viis sentimeetrit läbimõõdus ja seal otsas on siis nagu punt vihmausse, mis vähendavad igas suunas roosad punakad või midagi. Noh, ja seda kupatust kokku siis roosiks nimed. Aga ma nüüd kuulasin sinu jutu siilipoissi, mul tuli mõtet väga ilusaks mõelda erakvähi juures seda, et äkki tal on mingisugune ilu veel ka, et äkki ta tahab näiteks oma kodu kaunistada ja talle meeldib noh, lihtsalt ilusas ümbruses liikuda, kuna see merepõhi seal, kus ta liigub, kivine ja siis kannab seda roosi endaga kaasas elamine, kaunimine, eks on umbes nagu aiapidamine vee all. Muidugi on nüüd puhas fantaasiaga, vahel on ilus niimoodi fantaseerida. Eks inimesed tassivad ka ju oma kodudesse igasuguseid taimi ja hoolitsevad nende eest lohet. Kodu ikka hubasem oleks. Koju tuues on taim ilus, aga siis mõnikord ununeb, sisin aknalaua peale või kapinurga peale tükiks ajaks ja siis vahetatakse Ahma, viskan ta minema, külma uue ostan. Aga tegelikult, kui siis juua anda ja hella pilguga selle taime peale vaadata, küll ta siis jälle elama hakkaks ja tegelikult see rõõm, kui oled saanud kasvõi taim aidata, on ikka ilus rõõm küll. Ma arvan küll ja mul tuli meelde, et mul jäi täna oma taim kodus kastmata, ma pean teda nüüd kostma minema. Kohe tahad kastma minna või? Nojah, see on päris tõsine põhjus küll, ma arvan, hea, et ta nüüd sul õigel ajal meelde tuli. Tegelikult ma võiksin poole tunni pärast kastma minna, kond Mul hakkas süda hirmsasti valutama ja ma pean vist kohe vastu minema. Kas teie saate siin kahekesi ilma minuta edasi hakkama? Ma arvan, et me saame küll sellepärast, et kui meil on siin üks murelik siilipoiss, siis ei tule meil sellist juttu rääkima, siis ka midagi välja. Ma arvan sedasama sellepärast, et kui süda muret täis on, siis pead ikka vaatama, et selle asja ära lahendatud saab. Eks me räägime siin edasi. Siis tegelikult on see hirmus, kui sõber meelest ära läheb. Ja noh, hea on, kui saab viga parandada, nii et mina kohtun teiega nädala pärast ja siis lubas tammekännujaan ka tulla jälle laulda ja ja me räägime subtroopikas, me anname teile küsimusi ka. Niiet otsige paber ja pliiats ka valmis ja kastke oma taimed ära. Aga mul selle sõbraga seoses tuli meelde veel uuesti meriroosi eraka. Nendel on üldse kummaline, Nad elavad kahekesi koos ja ei saa ilma teineteiseta päris hästi hakkama, näiteks on tehtud mõõtmisi meri Roosja Särak vähki eraldi elama panna, siis nad kumbki eraldi tarvitad tunduvalt rohkem hapnikku koos elades. Miks see nii on, kas nad siis energiat kulutavad rohkem närvilisemaid ja erutunud rohkem ei tea. Aga et vahetevahel mõningate riikide koos elavad veel ussikesed harjasussid, kes on tegelikult erakvähkide päris maitsvaks söögiks. Aga vahetevahel need erakvähid ei pane nende ussinahka, vaid laseb mõnel elamu tulla omatio kotta ja see Sist, kui vähk sööb, tuleb, sööb koos päikesega ja üleüldse talutakse teda kui tülikad majanaabrit tassitakse kaasa kogu aeg seal karbi sees ja siis, kui see erakvähk kolib uude karpis, istutab meriroosi ümber ja võtab selle ussikese õrnalt sõrgade vahele, toppisin uude karpiale sisse, miks ta siis mõnede ussidega nii hellalt ümber käib, teisi julmalt sööb. Siis hakati asja uurima, selgus, et need ussikesed kestad, teokarbis elavad, on päris kasuliku Russik, nemad seal söövad kõiki tegelasi sinna karpi, nii soovimatut sisse tükivad ronima ja kes muidu näriksid seda õrnu tagakeha, sealt jälle alatult karbi seest, kuhu vähkise puhastama ei ulatu. Uss, nagu koristaja, seal, kes sööb kõik sissetungijad ära ja sellepärast siis erakvähk tema eest. Nii hellalt hoolitseb ka. Et need suhted nende loomade vahel on väga põnevad ja seal merepõhjas tuleb neid põnevaid suhteid viimasel ajal üha uusi uusi päevavalgele. Nüüd inimesed lõpuks on pääsenud sinna kuurima igasuguste süvamereaparaatidega ja saadakse neid filmida ja hakkab neid teadmisi tulema ja mida rohkem neid teadmist saab, seda põnevamaks ja omapärasemaks elu seal merepõhjas osutub. Kui teil on endal kodus või saateraamatukogus lehitseda loomade Iluköiteid esimest ja teist osa siis siin on pilditahvlid ja juttu paljudest mereelukatest. Siin veel võite vaadata, mis on sibulkarp ja triibuline vesiking, hernes, karp. Jah, ja näiteks sibulkarpi. Ta tõesti pealt vaatas, meenutab pooleks lõigutud sibulat veidike kummaliste rattakestega, ta on hernes, karp on ilus ümmargune, seda te võite loodusest ka leida. Siledad ja tillukesed, nad elavad meie erinevates veekogudes ja praegu ma vaatan stuudio aknast välja, üle meie peade lendas kolm luike ilmut morn ja, ja ilmselt Luikadele hakkas ka mere peal kurb, nii et nad otsustasid sealt ära tulla ja otsima minna, kus on natuke parema luikede nägemine, on ka linnapildis väga harjumatu kusagil mere ääres jalutades ikka veel oled harjunud, et võid ujuva luige kokku sattuda või sekkuda, üle lendab maantee peal näiteks vaatad, luigeparv läheb üle, kui sa vaatad siit aknast välja, järsku lendavad suured luiged praktiliselt akna kõrvalt mööda, siis on veidi kummaline vaatepilt küll viib mõtted mujale ja teise tunde toob sisse, aga lähme nüüd sinna merepõhja tagasi. Ja enamasti need tegelased, kellest siin juttu oli, nemad vist elavad rohkem soojades vetes. Jah, soojad veed on tõesti levikualad ja, ja sellepärast omasid Balti meres, noh kasvõi sukeldudes neid selliseid elukaid ei leia, kellest me täna rääkisime. Aga näiteks seal Põhja-Atlandi ookeani lähedal seal ta juba neid erakvähke võite leida koos oma teokarpidega ja leiate meritähti, kes on siis nende meriliiliate sugulased, nii et ühte kui teist põnevat siis päris lähedalt juba huvite ka leidub. Aga me kunagi alustasime juttu loomadest, kellel kummalised nimed ja üks väga kummalise nimega loom, kes minule ette sattus, oli, tuli rullsuusatada kuhugi, kuhu paigutada, kes ta selline võib-olla isegi osanud esimesel silmapilgul mõelda, millisest loomudelu köitest ma peaksin hakkama otsiva loomu nimega tuli rull, las ta nüüd ainurakna hulka akna või kas ta on vähk, mind hakkas asi huvitama, kes ta siis on ja kust ma teda leiab. Nobe peaaegu midagi ei läinud, äkki muidugi arvasime ka, et ta veereks mööda kõrbe ka see Eilentekesel, sest ta elab hoopis meres sültes tünnike, kuulub mantelloomade hulka ja moodustab kolooniaid, mis meenutavad suuremat silindrit nagu toru või ka suurt kurki, mis seal mere peal hõljub ringi. Ja see suur kurk koosneb siis sellistest väikestest filtritest, tünnikestest, mis üksikult praktiliselt ei esinegi esinevat selliste kurgitaoliste kolooniatena. Ja siis temal on võime Helenduda, tähendab, ta võib vajada kollakat Vaiga sinakasrohelist valgust välja Helenduda aeg-ajalt ja siis, kui ta surema hakkab, ta läheb seal valgust punaseks, pärast seda kustub hoopis ära, sureb maha. Nii et teatud hetkel tõesti, ta võib oranž olla, need päris vale juttu ei pakkunudki siin välja, aga siis, kui tal see elu hakkab otsa saama, muidu ta ujub meres ringi ja kuulub ta siis mantelloomade hulka. Need mantelloomad on sellised kummalised olendid, kelle koht seal süstemaatika on väga segane osata nagu neid õieti kuhugi hästi paigutada. Nüüd nad moodustavad täitsa omaette hõimkonna, hõimkond on nii suur üksus, nagu näiteks keelik loovutasinovkeeriku loomadega hõimkonda kuuluvad siis kõik, kellel on selline selgrootaoline moodustis või selgrooga laustates siis kaladest, kui nimetati välja, vaadake, kui lai seltskonda hõlmab. Või siis lülijalgsete hõimkonda, seal on ämblikud, vähid ja putukad ja kõik see tegeles kond koos, vot nemad on siis nii erinevad teistest, et nende jaoks tuli oma hõimkond luua mantelloomade hõimkond. Ja vot nemad on ka tegelased, kellel on seal mantli vahet aine, mida teistel loomadel praktiliselt ei ole, see ainult tselluloos tegelikult taimeriigilise loomulik aine. Ja nüüd järsku mingitel loomadel on sellist ainet seal kehade eest, nii et see on ka jälle, mis teisele grupi natuke segamini lööb ja siis veel helendavad. Tekib küsimus, et miks nad helendavad ja selgub, et nende sees elavad bakterid, kes on võimelised selliseid keemilisi reaktsioone tegema mille tagajärjel tekib valguskiirgus helendus, no milleks on, neile tuli rullidesse helendus vaja? Ei ole päris selge, kas neil üldse on seda millekski vaja, väes on nende bakterite elutegevust kõrvalprodukt ja nad peavad lihtsalt leppima nende sees elavat helendavat tegelased, kes panevad aeg-ajalt neid ka nagu laternaid siis ringi liikuma, aga kummaline on see, et nad nakatuvad nende bakteritega juba siis, kui nad praktiliselt oma elu alustavad sünnimomendil juba munad on nakatatud nende bakteritega Aina kasvadesse bakterite hulk suureneb ja, ja kui nad siis saavad täiskasvanuks päris tulirulliks ühinenud koloonias, siis kõigil on juba bakterid sees ja, ja nad jätkavad seda Helendamist ja meresõitjad on kirjeldanud kummalisi valguslaike seal mere peal, mis on siis mõnest meetrist mitmekümne meetrini kilomeetri pikkuseid helendavaid likes, mida siis need tuli rullida põhjustanud ja mõnes kohas on nüüd olnud ka nii paksult, et näiteks laevad on pidanud seisma jääma, laeva selle veevõtutorud ära ummistanud ja veevõtmine on takerdunud ja laevamootor rikki ei läheks siis mootor lihtsalt seisma panna. Need kummalised tegelased ujuvad siin meie kõrval meredes jälle ringi, kellest me peaaegu mitte midagi ei tea ja teame ainult nende kohta mõned märkmed, et need on olemas, aga mis elu ta elab ja missugune hing temal on ja kas tal üldse seda hinge on ja kas ta seal hinge eest hoolt kannab, innukester käskis Tootsil oma hinge eest hoolt kanda, nii et noh, midagi me temast õieti selliseid olendeid tegelikult meie ümber on kohutavalt palju, kellest me võib-olla isegi nime muustis rääkimatult, keegi pole teda veel üles leidnud, ta elab seal oma elu vaikselt ja me ei olegi temast midagi kuulnud. Aga või muudkui ka valame temale solki kaela, teeme oma elutegevuse käigus igasugust sodi, ühel heal päeval on see meri või, või see elukeskkond nii saastatud, et see vaene tuli rull või keegi teine kummalise nimega olen või üldse ilma nimetu olend sureb lihtsalt ära ja me ei saagi teada, et elas selline. Väga põnev oled meie kõrval. Nii et sellepärast mina olen alati mõelnud oma käitumisega või tegevusel peab olema väga ettevaatlik. See on mõte, mida peaks tegelikult iga inimene ja iga laps ja iga täiskasvanu endaga kogu aeg kaasas kandma ja kui niimoodi mõelda ja niimoodi elada, siis võib-olla natuke elaks mõistliku matka, kui seni. Saateid kuulates olete enamasti saanud ikka teada neist tegelastest, kes maa peal elavad, õhus ringi lendavad, aga neist, kes vees elavad, oleme üpris vähe juttu teinud. No sellel on muidugi oma loomulik põhjus ka, sest me teame nendest nii vähe ja, ja ma tean nendest ise veel väga vähe ja meil Eestimaal on väga vähe inimesi, kes neist üldse midagi teavad, aga ma usun, et me tasapisi hakkame nendest olenditest nüüd rohkem rääkima. Eks me ise õpime ja otsime teadjaid mehi üles, kes siis teavad nendest vee-elukatest rohkem. Sest tundub, et see vesi on ikka väga põnev paik ja sinna on leidnud võimaluse ennast sisse seada väga-väga palju erinevaid ja eriväljanägemisega elusolendid. Ja kuigi meie elame maa peal, ei saa me mitte kuidagi hakkama ilma jõgede, järvede, merede, ookeanide, itta. Loomulikult, sest selle kaudu tegelikult see vee ringkäik toimub ja ja see vesi ja veeaur ja kõik, see on meile äraütlemata tähtis, ma usun seda ei ole vaja hakata kellelegi seletama. Kuid näiteks linnalaps juba päeva aega kraanist vett ei tule, siis on kohe selge, milleks seda vett nii väga tarvis on. Ja kui poes limonaadi ei ole ja päeval kuum päike, siis on see vee hind ja vee tähtsus kohe ilma pikka seletamiseta igalühel seal. Nii et kui me selle veega ümberkäimist päris arutada jätkame, siis aeg, kus veel on juba kulla hind ei tohi muuks tarvitada kui ainult joomiseks. Niisugune aeg võib väga ruttu kätte jõuda, häda kõige suurem, siis tuleb kõigile meelde ja vot see on tõesti vajalik asi, vesi on vajalik ja, ja õhkum vajalik. Tähendab talvel ma usun, et talv varsti tuleb talvel näiteks Tallinna lapsed võivad vaadata, kui vaikne päev ja niiske õhk, milline mütsin Tallinna peal on näiteks laululaua taga künka pealt alla linna peale vaadates on see tahmamüts linna peal ilusti näha, see on see õhk, mida me iga päev sisse hingame. Ja ma ei usu, et keegi teist tahab näha seda õhku tingimata, mida ta sisse hingab. Ma usun, et palju parem on lihtsalt tunda, et sa sisse hingad, aga mitte vaadata, aga siin Tallinnas tuleb õige mitmel päeval hingata sisse nähtavat õhku, seal kohe näed, kuidas ta tuleb sulle kopsudesse. Halli vinen. Noh, ja ma usun, et nii mõnigi praegu mõtleb, et varsti on lumi maas kõik, mis maha kukub, kõik sinna alla võib jääda. Ah, milleks siis nüüd akent pesta või ukseesist pühkida? Muidugi niimoodi vaatad, aga paljud inimesed selle maailma peale ja tegelikult talvel tõesti paistab kõik nii puhas. Aga siis tuleb jälle kevad ja kevadel on ilusti näha, mismoodi talvel asjadega ümber käidud, saia, kui palju igasugust rämpsu ümberringi jälle vedelema jäi. Aga minu meelest kõige hullem on see, et kõik arvavad, et noh, ega mina ju midagi paha ideed ka see, kui mina viskasin midagi sellest, ei muutu mitte midagi, teised viskavad ka see, teine mõtleb täpselt samamoodi on ka minu arust ka midagi Sult kolmas võtab samamoodi, et ega minust ka midagi kõik jätkavad oma prahi pildumist ja niimoodi me 11 vastastikku toetades seda sodihunnikut kasvatama, kui me natukene mõtleksime, nii et näed, kui mina ei viska, äkki siis temaga ei viska ja, ja kui me niimoodi endast lähtudes hakkama asjade peale vaata, mis võib olla, on mingi väike tillukene, imetillukene lootus, et see assi tasapisi hakkab paranema ka, et me ei ela nii räpasel maal nagu praegu elab. Nüüd on karm aeg kätte jõudnud, et ega pole nüüd enam kellelegi peale näidata ka, et näed tema pärast, ma ei saa teha, mina, eestlane, teeksin küll, aga see vene valitsus ja värki lase mul teha, aga nüüd valitsus on nüüd meie enda oma ja ise me peame seda asja tegema. Ja miks siis mitte hakata seda just sellest peale, et teeme oma ümbruse korras, tasapisi hakkan, vaatad, nii on palju mõnusam, elab tegelikult. Loodussõbralikud, lapsed ja siili sõbrad, ärge pidage paljuks vaadata ringi oma koolimaja ja koduõues ja kui seal midagi ripakil on, siis ei ole vaja oodata seda majahoidjatädi või õpetajad või ema või veel kedagi, kes tuleb ja ütleb, ole hea korist, ära tee ära. Kui midagi on, mis vajab ärategemist, siis tehke ilma ütlemata ära. Ja ärge oodake, et keegi tuleb kangesti kiitma või tänama. Tänab see elu ise. Kas on vaja kiita inimest selle eest, et ta elab normaalselt puhtalt, minu meelest ei ole vaja, kas siis normaalselt elamine on mingi eriline kangelastegu? Eriline saavutus ei ole lihtsalt rahulik elu selle eest vägid, seda ei oleks vaja tegelikult üldse rääkida, see peaks olema igaühe sees ja ja niimoodi peaks lihtsalt rahulikult elama. Ega vihm ka kõiki aknaid ja meie hinge eriti puhtaks ei pese. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
