Ei tea, iial, jookseb alla mööda külge. On tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad. Täna räägime sügisest. Põhjus on selgesti silmaga näha, igaüks on ilmselt märganud, et see sügis on juba ammu enne, kui kalendris seda kirja on pandud. Meile kohale tulnud ja külm poeb naha vahele ja vihma valab ja üleüldse on kuidagi harjumatu. Nüüd see siili bussin. Näed veidi sinise ninaga välja. Sügise kohta on mul üks jutt ka. Ma loen, vaevalt on sügis kohale jõudnud ja askeldama hakanud, kui juba kuuleb rahulolematuid hääli. Inimesed räägivad, küll on kahju, et kaunis suvi on möödas. Linnud kogunevad parvedesse ja hüüavad nukralt. Jälle peame lendama võõrsile üle suurte merede üle kõrgete mägede ja metsloomad Kaurisevad. Läbi on meie lahe elu tarvis hakata urgusid, kaevama, puu öösi puhastama, toitu varuma. Ja paistab, et keegi ei tunne sügise saabumise üle rõõmu. Ja siis ükskord jäi sügis mõtlema, miks see nii on, mõtles sügis. Et mille poolest mina siis hea ja meeldiv pole. Ma olen rikas, helde ja ilus, muudkui ela ja tunne elust rõõmu ja siis ta mõtles, et näita lõige tänavu ennast nagu kord ja kohus. Rassinia töötan nii, et kõik rahule jäävad ja sügis asuski tööle. Suve jooksul oli vesi jõgedes järvedes alanenud, vesi oli täislemme ide kõntsa ja sügis valas neisse vett, kuni ääreni täitis nad viimse võimaluseni, jahutas vee ära, puhastas Lemmeldest kontsast. Vesi paistis nüüd läbi, kuni põhjani. Haned, luiged, vabad linnud, lauses sügis, võtke vastu minu kingitus. Elage lahedalt, karges avaruses ja meenutage mind hea sõnaga. Haned luiged tõusid kõrgele, selge ja külma vee kohale hüüdsid vastu. Et meie ei vaja su kingitust, sügis hüvasti ja lendasid minema ja nii juhtub see alati, et linnud ei hooli sugugi sügise rassimistest ja tegemistest ja alati lendavad minema. Ja praegu ka ei olnud ja mis sa arvad, miks nad minema lendavad? No ma arvan, et nad lendavad külma eest minema. Ja tegelikult see külmutab neile nii hullusti mõjugi, sellepärast et külma suudaksid nad oma koheva sulestiku tõttu taluda ja külm neid nii väga ei mõjutakski, aga suurem häda on selles, et see, mida nad terve suvi sööman harjunud või need, keda nad terve suvi sööma on harjunud, pole siis kas Lindsay taimi või loomi. Et see kõik hakkab ära kaduma, ei ole putukaid enam putukatel on külm, putukad on kui, kui soojas, et nemad ei saa siin külmases kuidagimoodi elada, nemad leiavad siis mingisuguse võimaluse ennast ära peita või surevad osad hoopis maha. Ja niimoodi ei ole lindudel toitu ja veetaimed, mida veelinnud sõid ka nemad kaovad ära veekogude põhjusest, veekogud jäätuvad talveks ja jää sees ei suudaks taimed elus püsida, selleks on neil sellised kohastumised, terve rida veetaimed kaob sinna veekogu põhja. Kas siis sellised juured või kuivavad need varred ja lehed ära, niiet ainult mugulad jäävad sinna muda sisse, seal muda sees on piisavalt soe ja nad elavad sellist väga väikese aktiivsusega elu kuni kevadeni välja, siis nad kas pupsavatelt põhjast seal üles või hakkad uued pungad arenema, nii, kuidas siis parajasti läheb. Aga see toit on lindude jaoks just see kõige põhilisem, miks nad ära pead lendama. Kas te olete tähele pannud, suvel on neid linde ju meil tohutult palju. Sügisel jäävad ainult mõned julgemad siia, võrdleme nüüd varblast või kuldnokka, neil on enam-vähem ühesugune sulestik ja põhimõtteliselt nad võiksid mõlemad siin toime tulla. Kuldnokatoit on niivõrd erinev, et tema oma toidu pärast jääks nälga. Varblane saab seemnekese taimeosakesi süüa, talv läbi. Nojah ja linnud ei ole millegipärast õppinud endale talvevarusid koguma, nagu näiteks inimesed või hamstrid võib. Nad võiksid ju koguda. No võiksid küll ja mõned koguvad ka, aga no kuidas neid putukaid näiteks kogud, oskad sa mulle öelda, kuidas on võimalik panna tallele sääski või liblikaid, need ei püsi lihtsalt sealt tallele pandud paigas. Nii et see on see häda. Aga on üks lind küll, vähemalt, kes meil siin Eestimaaoludes endale talvevarusid kogus pasknäär napsab sügisel tammetõrusid ja peidab neid sambla sisse ümber metsa igale poole laiali. Nii laiali, et pärast ei leia ise ka üles. Just nii juhtub, ta ei leia, umbes poolesid nendest tammetorudest üles, mis ta ära peidab, aga ega sellest suurt lugu leiab mõni teine lind, kes saab süüa võimanni, loomakene leiab, saab süüa või kui ei leia keegi teda üles, siis hakkab see tammekene seal kasvame, võib-olla mõnes paigas kasvab sellest siis päris kena, ilus suur puu tänu sellele, et pasknäär kunagi hoolas olija sambla sisse tammetõru ära peitis. Nii et ega sellest nüüd kahju küll ei sünnita, selliste varude kogumist teeb. Aga no väiksemad linnud tõesti seda teha ei oska, neil jääb siis loota ainult sellele, et neil õnnestub midagi talve jooksul hankida. Tihased näiteks on suured meistrid oksapragudest igalt poolt ussikesi, kes sinna talvevarju pugenud, neid välja koukima. Ja nemad saavad sellega suurepäraselt hakkama, aga noh, näiteks pääsukest me ei saa niimoodi oksime hüplema panna. Pääsuke ei ole kohastunud oksi mööda hüplemises ja, ja sealt bussikeste ja putukate üles otsimisest, sest tema on lennust putukaid püüdev. Mõned linnud on häbelikumad, ka ei ole nii julged nagu varblased või tuvid, kes julgevad tänavatele ja õuadele tulla. Paistab, et polegi asi mitte niivõrd julguses, kui häda ajab härja kaevu, nagu vanarahvas ütleb talvel väga paljud linnud, kes muidu hoiavad inimasulatest eemale, tulevad ja hakkavad siit inimese lähedast toitu, otsimast, seda on siin rohkem. Inimene ei ole kuigi selline kokkuhoidlik ja oma asjadega hästi ümber käib ja tema pillub seda kraami nii palju laiali, sealt jätkub Varblastele, tublidele talvikestele ja veel ei tea kellele, kes sealt toitu võivad leida, isegi väikesed röövlinnud tulevad nende tera ja putuktoiduliste lindude saatjatena siis inimasulatesse, niiet noh, inimeste lähedale talvel tullakse küll rohkem meiega seda inimest vist nii väga, et linnud ei karda. Kui sa nüüd ise natuke mõtled, mis see suur inimesele väiksele tihasele või Talvik seal ikka tegema hakkab. Nii et ma usun, et talvel see sõprus nagu tugevneb, aga suvel pole inimesega lihtsalt mingit pistmist neil lindudel, sellepärast nad hoiavad metsadesse ja seal on rohkem pesapaiku ja rohkem toitu. Ka imelik, kui oleks igavene suvi üldse ei, läksid külmaks ja ei tuleks lund ja jälle ei oleks kevadet ja. Ja sügis on ju sellepärast kahju aeg, et kõiksuguviljad saavad valmis. Moosi keedetakse talveks. Ja aga kujuta ette, kui oleks kogu aeg soe, nii et marjad kasvaksid terve aasta läbi. Ei ole üldse tähtis, kas on suvi või kevad või sügis või talv, kogu aeg on marju ja kogu aeg on midagi koristada ja siis pole ju neid kompott vaja teha. Võid põõsa küljest marju igal hetkel korjata või põõsa alt noppida. Igal asjal on nagu kaks otsa, kuidas vaadata, ja noh, meie oleme harjunud, et talv on ja sügise sügis midagi muud ei olegi kui looduse valmistumine talveks. Sügis on selleks vajalik, see periood, et loomad ja taimed jõuaksid ennast külmaks talveks valmis panna, sest talv on selline aeg, kus pannakse nii loomad kui taimed tõsisele proovile, nad on väga rasketes tingimustes ja siis sügisel nagu ooteaeg või hingetõmbeaeg neile, et nad saaksid korralikud ettevalmistus, tööd, oma varud, kukutaja seemned valmis ja, ja kõik edasi, aga tegelikult on maakeral palju piirkondi, kus kasvab aasta läbi kogu aeg ikka suid vilju ja seemneid ja seemnete jaoks nii vajalik. Nüüd see sügis ei ole, aga meie oludes ta on vajalik lihtsalt selleks, et loomadel ja taimedel ollakse talve vastu võimalik ennast valmis panna. Kole ka, näiteks täna on soe, soe soe, homme järsku sutsti 20 sentimeetrit lund maas ja mis sa siis peale hakkad, siis oleks häda suur? Häda. Mul tuli praegu meelde, et hädad ma olen midagi sarnast kuskilt lugenud. See oli nagu mingi taim sellise nimega kas hädalill või? Ma arvan sa lööki hädala lill. Oli vist jah, hädalalil? Nojah, ma oleks võinud ju ise ka raamatust vaadata, mul on see raamat kaasas seal nurmelt niidult raamatu autor Kustas Põldma ja seal ongi hädal lillest juttu. Sel nädala lill on üks viimaseid, mis veel õitseb ja, ja ma usun, et mõned on teda võib-olla tähelegi pannud, kuigi ta on nii tagasihoidlik ja tilluke, et temast käiakse mööda ja teda ei panda nagu tähelegi, sest ta hoiab tagasihoidlikud ennast teiste taimede varju, aga kes ta üles leidnud, selle nendes kohtades päris surra. Siin raamatus on nii kenasti sellest yles kirjutatud, et siilipoiss võiksid natuke lugeda hädal olil. Ta kasvab rohelise nädalaga kaetud märgadele niitudel ja siis on veel kirjas, et nädala lill on suve viimane kaunitar. Rahvas kutsub teda veel mihkli, läks sellepärast, et mihklipäeva aeg on teda heinamaalt võimalik leida. Sügisõhtuhämaruses paistavad hädala lilled kaugele, nagu helendavad maapealsed taevatähed. Neid õitsvaid lilli praegu on juba väga väheseks jäänud. Vahel võib juhtuda, kui on soe sügis ja sügis pikaks kipub venima. Siis võib juhtuda nii, et mõned kevadised lilled ajavad nagu rütmi sassi, arvavad, et nüüd soojaga on kevad kätte jõudnud ja vahepeal, kui oli külma ka veel, siis lähevad oma ajaarvamisega neis asjad hakkavad õitsema, nii et võitu vahel sügisel näha kevadlilli õitsemas, aga üldiselt sügisel te võite rohkem näha seemneid ja vilju, huvitav vaadata näiteks, kuidas need viljad levivad. Taimedel on väga eriskummalised viljade levitamise viisid. Kui teil aega ja kannatust metsale, siis te võite iga taime juures natuke peatuda ja vaadata, mismoodi siis tema oma seemned võiks eemale saada. Mõned, kellel on peened seemned, need siis kasvu lähevad tuulega või veega eemale või siis, kui nad varisevad väga hilja, seinad varisevad juba lume peale ja lumesulamise vesi kannab nad laiali. No kui on tegemist sellise marjamoodi seemnega, Nende jaoks on olemas mingit söödikud, kes nad nahka panevad ja siis sellega edasi kaugemale kannavad. Põhiliselt on linnud neid marja söödikud, kes marjad eemale viivad, aga vahel ka väikesed imetajad söövad hea meelega marju ja tassivad neid eemale. See on nendele marjadele kasulik, sellepärast et see seeme Tervena temaga ei juhtu midagi, vahel isegi teda natuke stimuleeritakse idanema ja siis, kui ta lõpuks koos väljaheitega maapinnale jõuab, siis ta on kõigepealt emataimest kaugemal. Ja teiseks on tal tihtipeale väetis kaasa antud, nii et kevadel ei ole, muudkui kasvab. Niipea kui päike soojendama hakkab, jääb piisavalt niiskust. Kustub, kas seemned siis külma ei karda, kui nad kukuvad lume peale? Sinna lume peale satub neid suhteliselt vähe ja need on siis eriti külmakindlad, seemned, aga suur osa seemnetest jääb sinna lume alla ja ja nagu me oleme palju kordi rääkinud seal lume all ei olegi nii külm kui siin lume peal, seal on palju soojem ja seda lumekasukat kasutavad paljud loomadki enda soojendamiseks õieti sooja hoidmiseks ära. Ja samamoodi ka seemned ja seemned on aegade jooksul kohastunud sellise asjaga, et aeg-ajalt neid külm pead näpistama ja tihtipeale see külm ei tee neile mitte kahju vaid hoopis on isegi kasulik ilmusel külma näpistusetada üldse arenema ei hakkagi, aga siis, kui külm teda veidi näpistanud, vot siis see on nagu väike ninanipsseemnel, et vot nüüd on õige aeg käes. On paras aeg arenema hakata. Kanarbikuseemnetega on jälle vastupidine lugu, nemad ei taha mitte seda külma näpistamist. Nendele on väga heaks arengustiimuliks see, kui nad natuke saavad kõrvetada, tule käes näiteks metsatulekahju järel. See metsaalune on tihtipeale kaetud kanarbiku ühe aastaste usudega. Ja seda just sellepärast, et see tuli see kuumus stimuleerimisele seemnete arengut ja, ja saab kanarbik nagu võitu teistest taimedest teistele deta. Kahju, kannatlik lõikab, sellest ei ole kasu ja, ja hakkab teiste arvel siis kiiremini kasvama. Selle külmaga täpselt samasugused lood, et ega see alati nii paha ei olegi, tihtipeale on temast kasu ka. Kui ta näiteks suurt taime näpistab siis suur taim võib ära surra ka seemnel on vastupidi, see on nagu ergutav süst nagu vitamiin mis paneb teda kasvama ja arenema. Külmal ajal on ka oma ilusad asjad, näiteks kuusepuu suvel, kui kõik mets on roheline, siis ei panegi tähele, et kuusepuu on selline ilus puud aga talvel paistab silma. Ja kui lilled ära, õitsevad puud kirjuks jälle. Nii see on igal asjal, et nii mitu külge kused ise leid oskad näiteks puude kirjusmine. Suvel on nad rohelised, sellepärast et roheline värvus on neile taimedele eluliselt tähtis, on klorofüll ja see klorofülli abil nad toodavad endale süüa, nad söövad. Seal on nagu väike köök, neelse rohelise värvusega leht. Talvel. Talvel nad süüa teha ei saa ja siis see roheline värvaine muudetakse nendeks teisteks värvaineteks, mis seal siis lehesesse lehe kirjus muudad kollaseks ja punaseks ja ja kõik väärtuslikud toitained enne talve saabumist viiakse lehtedest tüvesse ja juurtesse peitu, seal on ta siis nagu varjul või hoiul, pannakse sahvrisse tallele ja siis seda kööki nagu ei ole üldse vajagi, sellepärast et selle köögi selle lehe kaudu tegelikult aurab taimel väga palju või puudel väga palju niiskust ära ja kõige hullem asi, mis talvel võib nende lehtpuudega juhtuda. Kui lehed külge jäävad, on see, et nad lihtsalt auravad endal veest tühjaks jäid, nad jäävad kuivuse kätte hätta, nad oleksid nagu kõrbesse lehed tekitaksid neile kõrbetunde ja selleks, et kõrbe tunnete kuivuse tunnet neil ei tekiks, siis sellepärast tuleb lehtedest vabaneda. Ja teine hädamist lehtedega kaasneb on see, et sinna lehtede peale koguneb lund või jäidet, siis need oksad ei pea vastu murduvad lihtsalt puruks. Sellepärast on ka tarvis nendest lehtedest vabaneda. Ja lehed saavad siis paljudele tekiks ja siis väetiseks. Ja mitte ainult tekiks vaid toiduks, sügise on ju mõnus vaadatavus, vihmaussid krabistavad nende lehtedega, tassivad need maa alla ja igasugu putukad ja seened lagundavad neid lehti, niiet kui sa võrdled nüüd varasügisest lehti juba hilissügises lehekese näed, et ta on natuke erinev teda on keegi näkisinud seal ja hakkavad need leherood välja tulema, aga kevadel on lehed kõik auklikuks söödud, paistab täiesti läbi terve tall läbi, on keegi nende kallal nahistanud ja ainult söönud. Nojah, ma olen ka vaadanud, et lehed on kevadeks sellised auklikud ja ma ei ole seadnud, et kes nad selliseks on söönud või kuidas, kas nad lagunevad niimoodi. Nüüd sain teada, vihmaussid. Ja mitte ainult vihmaussid, igasuguseid teisi tegelasi seal kallal nagistama, kellele kõikidele mina ei oska nimegi anda, aga aga ma tean, et nad neid söövad ja näiteks seened on suurepärased, lehtede sööjad ka, niiet kuigi nad paistavad sellised tagasihoidlikud ja seisavad ühe jala peal seal hilissügisel ja suvel pole neist üldse kippu-kõppu. Aga nad vahistavad seal vaikselt kogu aeg ja ja söövad neid lehti. See on küll äärmiselt huvitav. Ma pole kunagi osanud mõtelda, seened söövad. Tavaliselt söön mina seeni. Siin aseseeni ja mina söön seeni, aga seened söövad ka. No mis sa arvad näiteks? Kuidas need puud metsas säravad? Just nimelt seened söövad ära need seene viljakehad, mis seal puude peal on, see on ainult väike osa ka seal see puude sees toimub kogu aeg suursöömise pidu ja kui see puu on ära surnud, siis ta on suurepäraseks võimaluseks seentel oma seda pidusööki alustada ja seened söövad selle puu siis vahel nii tühjaks, et aint koor jääb sinna väljaspool nende toetajad kogemata vastu suurt puutüve ja käsi läheb puu sisse, seest on ta nii tühjaks söödud. Aga kui siinid äärmiselt tihedalt levima hakkavad, kas ei või juhtuda, et nad metsa tühjaks söövad. Kõik puud söövad ära. Ma usun, et seda hirmu ei ole, sellepärast et kui puu on terve ja kasvab, siis tal on piisavalt endal kaitsevahendita, tõrjub kõik need söödikud eemale ja seente ohvriks langevad ikka kas siis haiged puud või lausa surnud puud juba, aga puudel on igasugused keemilised ained ja noh, näiteks kas või vaiki ja kõik muud ühendid, mida see puu toodab enesekaitseks, need tapavad need seeneeosed või või seeneniidid, kui need ongi arenema hakanud juba ära, nii et ega need puud nii kaitsetud ei olegi, kaitsetuks muutuvad nad siis, kui nad on juba surnud, siis nad ei tooda mingisuguseid aineid või kui nad väga-väga haigeks juba on jäänud. Nii et seda ohtu ei ole. Seened nüüd metsanahka paneksid ja tegelikkuses on need tervetel puudel on paljude seentega sõbralik kooseksisteerimine, Nad vahetavad omavahel toitu ja, ja abistavad teineteist näiteks kaseriisikad kase lähedal ja kuuseriisikaid kuuse lähedal. Nad kasvavad just sellepärast, et seenel on sellest puust kasu ja puul on seenest kasu, elavad nii sõbralikult koos ja ei kahjusta kumbki, kumba, aga siis, kui puu surnud on ja haigeks on jäänud, vot siis hakkavad teised seeneliigid juba teda sööma. Ja tegelikult see on väga hea, et nad söövad, sest kujuta ette, missugune mets välja näeks, kui need surnud puutüved seal kõik alles oleksid. Seal ei olekski enam metsa, vaid sellesse mitme meetri kõrgune surnud puudevirn, millest keegi suudaks läbi tungida, kus peal ei saakski mingi mets ja noh, kasvada, et me oleksime ilma metsatumaks. Terve maa oleks kaetud surnud puutüvedega, kui keegi neid ei sööks. Ma arvan, et ma pean selle üle järele mõtlema. Aga mis liblikatega raamatut Selline raamat, mida ma soovitaksin lastel lugeda, kes ta nüüd üles leiab, raamatukogust tan, päris vana raamatukene. Tõlkinud üks Eestimaa kuulsamaid bioloogia professor Johannes piipar ja selle raamatu pealkiri on loodus ja aastaajad kirjutanud venelane Pokrovski ja siin on läbi aasta siis vaadatud, kuidas loodus muutub küll Kesk-Venemaal, aga tegelikult see keskvanema loodus on meie loodusele päris sarnane. Nii et kes, et ega seda raamatut loeb, leiab väga palju tululikuga siin meie ümbruses tähelepanekuks ja enamik selles raamatus käsitletud liike meie maal ka olemas. Neetil tarvitseb ainult seda raamatut lugeda, võite seda kasutada nagu käsiraamatut meie looduse tundmaõppimisel, sest kahjuks meie enda maakohta ei ole veel sellist raamatut kirjutatud ja ja noh, see, nagu teda pole, peame lihtsalt mujalt abi otsima. Siin on juttu, mis saab taimedest sügisel ja talvel, mis saab putukatest ja kaladest ja konnadest ja üldse, kuidas nende see eluring aasta jooksul toimub. Kellel tõsine huvi on, ma soovitaksin väga seda raamatut lugeda, näiteks võiksid lugeda huvi äratamiseks katkendi sääskede kohta, mis saab sääskedest. See on küll huvitav, mis sääskedest saab, võiks lugeda selle kohta. Sügiseks kaovad peaaegu täiesti metsased. Hallaseski ja laulu sääski võib ikka veel kohata. Kes need halla ja laulus. On sääski on palju, nad näevad kõik nii ühtemoodi välja kui need tähelepanelikult ja ja luubivassis binokulaari abil uurides selgub, et nad ei olegi nii ühte nägu. Kas need laulus ja asjad on need öösel pini, sejad, eineid, öösel võib pini seda palju rohkem sääski kui ainult need laulusääsed, neid sääski on päris palju, kes meid pini, seal nad kõik tealt pininat ja ja see pinnin tuleb sellest, et nende tiivad töötavad hirmus kiiresti. Ja kuna need tiivad nii kiiresti töötavad, siis see on meie kõrva jaoks ebameeldiv sääse pirin. Aga sellele ei saa midagi parata, kui nad edastavad liikudes nutvat tiibu liigutama ja selleks lihtsalt tuleb see pirin. Nojah, võib-olla neile meie laulud ka ei meeldi, ma loen edasi. Ema, sääsed muutuvad nüüd kehakaks, otsekui oleksid nad äsja verd imenud, kuid verd imenud sääskedel on tagakeha punane võimust, ema sääskedel, sügisel aga kollane otsekui rasva täis. Ja nii see on ka. Kui selline ema sääsk veetilgast katki pigistada ilmuvad veepinnale läikivad, tugevasti valgust murdvad rasva tilgaksed. Seda võib näha mitte ainult mikroskoobiga, vaid tugeva luubiga. Tavaliselt hakkavad verd imenud emase ases arenema munad ja viie või kuue päeva pärast muneta vette. Seejärel muutub ema sääsk uuesti lahjaks ja näljaseks ja püüab uuesti verd imeda. Sügisel öökülmade tulekul lakkab ema sääsest munade arenemine. Ta kogub rasva ja muutub paksuks. Sääset poevad nüüd puu nendesse keldritesse ja köögiviljahoidlatesse. Huvitav poodidesse, keldritesse, köögiviljahoidlatesse. Ja sinna nad peidavad ennast ja, ja see rasv on meil vajalik selleks, et mitte talvel ära külmuda, sest rasv ei külmu nii kergesti kui näiteks vesi või mõni muu taoline vedelik. Selle tõttu nad selle talve suudavad üle elada. Kui nad seda rasva ei moodustaks sügisel, siis külmuksid nad talve jooksul, tekiksid nende kehas veekristallid ja need purustaksid, rakud ja sääsed sureksid lihtsalt maha. Nii et see rasv aitab neil siis talve üle elada, elus püsida. Loomulikult otsivad nad natuke soojemaid paiku ka, kus temperatuur nii väga madalale ei langeks. Sest kui nad lausa õhu kätte jäävad, siis ei päästa neid ei rasv ega mitte midagi, nad külmuvad ikkagi surnuks. Nii et sellepärast nad sinna koorepragudesse poegade siis tulevad jälle tihased, kes üritad need koorepraod kõik läbi otsida, Edemotsatele üles leida, nii et praegu on üks suur ja üleüldine prakku pugemise aeg. Ja täpselt nii on ja käib äge võitlus, kes leiab parema prao, kuhu sisse ennast suruda. Vahel võib päris tunglemine tekkida ühe prao peale mitu konkurenti, kes siis kõik püüad peidupaika leida. Juhtub ka nii õnnetult, et näiteks kes on röövtoiduline, istub juba ees. Kui mõni niisugune taimtoiduline üritab samasse kohta endale peidukohta valida, siis ta lihtsalt langeb selle röövtoidulisi saagiks pannakse veel talve kinnituseks nahka ja tema talvitumine läks untsu. Teise talvitumine võiks seda paremini jälle õnnestuda. Need, kes paraku ei mahu, kas need on siis omale pesad ja koopad ja urkad ära kindlustanud. Kas nad kõik on nüüd ära kindlustanud, aga nad võib-olla juba kindlustavad neid ja rajavad ja tihtipeale hakatakse neid pesasid koopaid ja tunneleid rajama siis kui lumi on maha sadanud. Lume alla on hea meisterdada igasuguseid pesapaiku ja näiteks need lapsed, kes maal elavad, te võiksite sügisel mõne põllukese või niidukese juures enne lume tulekut endale ära märkida ühe lapikese ja vaadata, kas seal on mõni hiiretunnel siis kevadel, kui lumi on ära sulanud, vaadata see paik uuesti üle, te leiate kindlasti sealt mullahunnikuid või siis lausa rohust tehtud tunneleid, mille hiired sinna on ajanud ja siis te näete, mismoodi seal lume all see elu talve jooksul keenud on. Ja üleüldse nüüd, sügisel oleks võib-olla mõnus natukene looduses käia, vaadelda, mis seal siis toimub. Katsuge vaadata sinna koorepragudesse, näiteks minul. Ma mäletan, lapsepõlves oli üks suur jahmatus, kui ma käisin oktoobris metsas jalutamas ja ronisin üle mahalangenud puutüve ja niimoodi õnnetult, et ma libisesin seal ja kukkusin ja tõmbasin käega, siis kogemata selle puukoore lahti ja seal puukoore all vaatas mulle pahaselt vastu kolm väikest sisalikku, kes olid otsustanud sinna talvituma jääda, oli ennast sinna koore alla kenasti ära peitnud ja mina oma koperdamisega kiskusin talvekorteri katki ja mulle tundus, nende pilgus oli tõeline pahameel, kui nad mind sealt põrnitasid niimoodi vaikselt minema, loivasid endale uut talvituspaika otsima, nii et selliseid leide võib päris üllatavalt teha. Ma ei taha nüüd öelda, et minge metsa, ripu koori maha kiskuma, lihtsalt vaadake igale poole sisse kuhude saate. Ja ma usun, te leiate, võib-olla vaadake oma keldrinurgad üle või pööningunurgad võib-olla leiate mõne magava liblika või mõne tukkuva kärbse juba, kes on endale sinna talvekorteri leidnud ja kui ta kedagi leiatest te võite talve jooksul teda vaatamas käia, kas ta terve talv tukub ühe koha peal või liigub ta ringi ja või kas on mõni päev, kus ta niimoodi erksam on, näiteks kui päike paistab ja temperatuur kõrgem on või on ta kogu aeg ühe paiga peal kuni kevadeni välja ja millal ta magama jäi ja millal ta üles ärkas ja millal ta lõplikult üles ärkab ja minema läheb? Tähendab, selliste pisikeste elukate juures saab päris huvitavaid pikki vaatlust teha, kui veel kannatust on natuke tahtmist ka. Sügis alles algas ja ega me selle ühe saate jooksul ei joogigi sügise jutte ära rääkida. Me räägime ikka mõni, teinekord jälle veel. See sügis muutub nii kiiresti, ta muudab oma nägu ja, ja kindlasti me avastame veel enda jaoks midagi põnevat, millest me täna ei tea veel. Et aimatagi, et selline asi võiks siin sügisel toimunud esimene sellest kindlasti räägime. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
