Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tervist kõigile raadio kahes on taas alanud saade puust ja punaseks. Esimest korda sel uuel hooajal on seitsmes september 2018. Aga meie saade on jätkuvalt suuresti sama sammu astumas nagu paaril varasemal aastal, mis tähendab siis seda, et järgmise tunni jooksul võtame ette ühes teadusvaldkonnas ilmunud viimased uudised ja uuringud ning katsume neid siis siin kuidagiviisi lahti rääkida ja mõtestada ja uurida siis seda, milline mõju võiks neil meie igapäevaelule olla. Igas saates on meil traditsiooniliselt olnud üks valdkond, üks teemade ring, millesse kuuluvad uudised siis vaatlemise all on ja täna on selleks geeniteaduses ning meditsiin. Ja siin raadio kahes stuudios on. Madis Aesma, Riin Tamm, tervis, Triin. Tere, mägis. Me oleme siin sinuga seda saadet teinud juba ikka päris mitu aastat, aga tavaliselt oled sa siiamaani olnud Tartu Ülikooli geeniteadlane. Nüüd oled sa siis Tartu Ülikooli teaduskooli direktor. Aeg läheb edasi ja ka nimed ametinimetused muutuvad. Mida see tähendab, mida seal teaduskoolis tehakse, mille direktor? Ma olen umbes kolm nädalat tööl käinud, aga mul on õnnestunud ennast üsna hästi kurssi viia. Sellega muidugi. Mida seal on tehtud siiamaani ja tegelikult teaduskool ma ütleks, on õpilastele väga suureks ja oluliseks hüppelauaks tegelikult ülikooli. Sellepärast et mul on teaduskooli, teatakse üsna vähe. Eriti vähe teavad sellest lapsevanemad, õpetajad kindlasti rohkem, kes on rohkem asja asjas sees, siis teaduskool pakub väga erinevaid võimalusi õpilastele enesetäiendamiseks, nii põhikooli õpilastele kui ka gümnaasiumiõpilastele pakutakse väga hulgaliselt erinevaid e-kursusi, ütleme, Tartu ülikool koos teaduskooliga organiseerivad praktiliselt kõiki olümpiaade, mis toimuvad Eesti vabariigis ja samuti lähetab siis noori, kes on võitnud Eestis häid kohti ka rahvusvahelistel olümpiaadidel. Ja lisaks sellele on üks suund loomulikult ikkagi teaduse populariseerimine, kus me viime teaduskooli ja ülikooli teadmuskoolidesse omamoodi kutsume kool endale külla, et näidata siis ülikooli juba lähemalt inimesi, kes seal täpsemalt töötavad. Mis valdkondadega peamiselt tegelete, mis, mis ained nii-öelda need siis on, mis lastele paremini selgemaks saavad? Ajalooliselt on olnud teaduskool ikkagi sinna täppisteaduste valdkonda kuuluv. Aga nagu aeg läheb, edasi, muutuvad ajad ja kombed siis tegelikult, kui me räägime teaduskoolist laiemalt, räägime teadusest laiemalt, siis ikkagi ka niinimetatud nendes pehmetes teadustes tehakse ka ju teadust. Nii et muidugi suur osa ja põhirõhk jätkuvalt nendel kursustel, ütleme, et on, on ikka reaalsuunaga. Aga ikkagi plaan on minna laiemaks ka nende humanitaarsuundade peale, et pakkuda lastele ka neid võimalusi, et nad saaksid ennast täiendada. Sest fakt on see, et. Me võime ära unustada selle, et minu unistus on, et kõik tulevad õppima, reaalained kindlasti ei tule ja nii see ei saa olema. Nii et ma arvan, et kui me räägiks ka rohkem nendest pehmetest teadustest siis võib-olla ka need erialad, mis praegu on ülikoolis võib-olla vähem populaarsed, saavad võib-olla hoopis õpilasi või üliõpilasi juurde. Sa rääkisid sellest ka, et üks ülesanne eesmärke on siis teadvuse viimine ikkagi koolidesse, eks ole, kui siin vaadata, ütleme sellist üldist meediapilti või siis kasvõi näiteks raamatute müügiedetabeleid, siis igasugused sellist uhuu meediat levib järjest rohkem ja rohkem raamatut edetabeli esikohal, vistele hiljaaegu teos sellest kuidasmoodi käituda, kui su peresse on sündinud kassist, valguslaps või midagi sellist, noh, mingid niisugused asjad, need on väga menukad ja Crystallindus oli mõnda aega tagasi väga tähtis, kus siis kividele omistati igasuguseid jõude. Kas see on, kas see on, kuidas teile tundub, kas see on koolidesse tõsiselt jõudnud või lapsed on piisavalt targad, et nad ei võta seda tõsiselt. Ma tahaks väga loota, et lapsed on, on meil jätkuvalt targad, et ma keegi siin nüüd võta kampa lapsevanemad ja neid ilmselt natukene harida, et nad võiks ka teaduskooli lehel ringi käia ja vaadata, et mida me, mida me seal pakume ja võib-olla mõni leiab endalegi mõne huvitava korrusele. Aga mis muidugi, kui me räägime sellest, et me viime teadvus, siis koolidesse väga oluline osa ka teaduskoolis on meie õpikodades, mis on füüsika, keemia, bioloogia õpikojad on tegelikult hästi populaarsed ja need ronge reaalsed sellised, mis viivad seda teadustes mõttes kohale. Et noored entusiastid lähevad koolidesse ja teevad seal erinevaid eksperimente. Ja loomulikult seletavad kõik lahti, mis selle taga on, et Ma loodan, et äkki seega natuke aitab selliste puu asja asja vähendada. Ja teine asi on uurimislabor, mis on samamoodi teaduskoolist välja kasvanud. Ja siin on nüüd vahe selles, et uurimislabor tegutseb Tartu skeemikumise ja siia tuleb siis õpilastel kohale tulla. Aga samamoodi see on loodud selline väga interdistsiplinaarne integreeritud õpe erinevate õppeainete vahel, nii et ka üks suund, kuhu me kindlasti peame liikuma neile pühendatud, kuidas õppeain omavahel on väga tihedasti seotud ja miks peab õppima matemaatikat, füüsikat, keemiat ja mis elus sellest pärast kasuvad. Meie tänases saates on neli teemat, millest me siin mõne hetke pärast juba rääkima hakkame. Ja nagu öeldud, siis saate teemaks on meil meditsiinigeeniteadus ja need teemat puudutada, vaat siis mitmeid erinevaid asju. Räägime muuhulgas sellest, et nüüd on leitud, et inimesele võiks olla üsna kasulik. Kui ta püsiks sellise 10 tunni pikkuse söömisakna sees kõigi oma söömistega terve ööpäeva jooksul, siis räägime sellest, et inimestele võib-olla umbes viiendiku võrra vähem kodeerivaid geene, kui seni on arvatud, räägime ka sellest, et on leitud võib-olla viis, kuidas ikkagi aidata jalule Need, kes on selgroovigastuse tõttu halvatuks jäänud ja räägime sellest ka, et on leitud üks uus oppihoid, mida saab kasutada valuvaigisti na aga millel on üks oluline pluss võib-olla, ja see on siis see ei ole sõltuvust tekitav. Raadiojaama Raadio kaks, nagu öeldud, stuudios Rain Tamm ja Madis Aesma Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks, selle hooaja esimene ja stuudios on imelise teaduse toimetaja Madis Aesma ja Riin Tamm, Tartu Ülikooli teaduskooli direktor ja me vaatame täna siis otsa viimastele uudistele, mis puudutavad geeniteadust ja meditsiini. Ja esimene neljast uudisest, millest me siis räägime, puudutab valu, vaigistamist ja Obioididega on üldiselt ju nagu kõik teavad, selline lugu, et need on küll valuvaigistite on efektiivsed, aga nendel on paraku üks väga selline ebameeldiv kõrvalnäht ja see on siis see, et need tekitavad sõltuvust ja mida raskem sõltuvus, seda raskemate häirete, nii suhetes ühiskonnaga võib inimese elu siis lõpuks olla. Nüüd ma saan aru, on ikkagi küsimus selles, et võisid lahendus selles, et on leitud üks niisugune oppihoid mille puhul on võimalik seda kasutada, ilma et see sõltuvust tekitaks ja see on siis ühtlasi ka efektiivne valuvaigisti, aga siiamaani on seda siis testitud ainult ahvide peal. Jah on tõesti teatud faasi siis ravimi ravimiarenduses, kus tundub, et üks uus molekul või ühend, kui nii võib öelda on näidanud väga häid tulemusi. Tegelikult ilmselt need katsed ega hakkasid ikkagi ka väiksematest hiirtest ja rottidest sealt pihta, et tundub, ka seal ilmselt on, on tulemused, head anded üldse ahvide peale edasi mindud. Aga no ahven nagu viimane samm Praktiliselt jah, see on enne, kui minnakse inimese inimkatsete juurde. Et tundub, et on leitud selline mitmefunktsiooniline ühend, et kui varem ikkagi kasutati selliseid ühe funktsioonilisi, mis tähendab seda, et see ühend konkreetselt seostus siis närvirakkude pinnal olevate selliste retseptoritega Eesti vekslit Lukestega. Aga, aga see tõi kaasa tõepoolest selle, et mida rohkem seda oppi hoidi sinna ja sinna värvi lakule seostus, seda, seda rohkem siis neil retseptorid täielikult tootma hakati ja Angelt sellest ekssõltuvuse järjest inimene vajas järjest suuremat ja suuremat kogust tegelikult ravimit. Aga nüüd tundub, et see, see uus ühend on siis selline, mis, mis võiks mõjuda kahel erineval retseptuurile. Ja siis tal on selline toimet. Mitmefunktsionaalne mul tuli kohe-kohe meelde, kui ma seda uudist lugesin, täielikult võrdlus selliste lõbustuspargis kasutatava selliste auto rajajaks autoga sõita, kus sa pead seda pidurite kaasa niimoodi vaheldumisi kogu aeg hästi nagu balansseerima, et seal nagu kellelegi otsa ei sõideta Ega sa mõtled seda, kus on nende, mis nende selliste postidega laes? Just nimelt just nimelt täitsa suurem nagu seal sellise tihedas autorägastikus nagu laveerida, et sa pead nagu sellel piduri ja gaasiga hästi nagu suutma suutma seda tasakaalus hoida. Aga kas seal on minu arust see ei olegi üldse asja mõte, see, et sa peaksid tasakaalus hoidma, vaid seal ongi asja mõte, see, et kõik saaksid kokku põrutada. No kui sa tahad viisakas olla, et siis põhimõtteliselt Sa võiksid niimoodi teha. Et tegelikult see mehhanism töötab siin natuke sama moodi, et et on kaks retseptorit, millele siis see ühendpõhimõtteliselt seondub, aga kui palju ta ühele ja kui palju te teisele nagu seondub, et see on selline hästi balantseerimise küsimus, et et ta ei võtaks nagu seda ühendi efektiivsust ära. Aga samas just nimelt ei tekitaks sõltuvuse efekti, et hoiaks tagasi seda, sõltuks efekti. Et nad on, tundub, et leidnud vähemalt ahvide peal katsetades selle, sellise tasakaalu selle lühendil ülesse. Iga inimene on ju erinev, kas see, kuivõrd mingid retseptorid ühel inimesel töötavad ja kuidas need teised inimesed, kas kas ei või olla liiga erinev, et sellist okei, tegelikult seda üldistust veel ei saagi niikuinii inimeste peale teha, kuna kliinilisi katseid pole olnud, aga ma mõtlen seda, et kas ei või ikkagi niimoodi olla, et mõnel inimesel on need retseptorid kuidagi visioon oluliselt sellised noh, võib-olla siis tundlikumad ja temal tekib ikkagi mingit laadi selline sõltuvuse sarnane toode. Ja see on, see annab absoluutselt, sellepärast me oleme kõik erinevad ja sellepärast me tegelikult erinevatel erinevalt erinevatele ravimitele reageerime. Aga, aga ma ütlen, aga ütleme siis nii, et et ongi, et miks siis kliinilisi katseid tegema hakata, et nad tegelikult ise ütlevad siin ka neid ahve, tegelikult oli natuke vähe 15 tükeli neid nii emaseid kui isaseid, et nad tegelikult peaksid juba seda, seda ahvide arvu natuke suurendama, et jõuda siis võib-olla ikkagi jälile ka mingitele kõrval toimetele, sest ühelgi ravimil ei saa olla, et tal ei ole ühtegi kõrvaltoimet, et see seisab rest tõsi olla. Ja ka inimkatsete puhul, et kui jõutakse tõesti sellesse faasi, et hakatakse lõpuks inimkatseid tegema siis noh, paljude ravimite puhul ongi paraku see, et need inimkatses osalevaid indiviid natuke liiga vähe. Et võiksid välja tulla sellised kõrvaltoimed, et oli ka siin mõte, et peaks tegelikult tunduvalt suurendama siis seda indiviidide arvu, kes seal osaleksid. Sest kui seepärast see ravim jõuab tõesti turule, seda hakkavad kasutama ikka väga-väga paljud inimesed, vot siis hakkas, hakkavad lõpuks ilmnema need erinevad kõrvaltoimed, sest inimmass, kes seda kasutab, on tohutult suur, nagu sa ütlesid, inimesed on väga erinevad. Ja selle aine nimi siis praegusel hetkel, nagu ma aru saan, on lihtsalt aataja, 121. Jah, kuna ta ongi sellises katsetamisjärgus veel, siis reeglina neile veel nii varakult nimesid välja ei mõelda. Aga, aga ometi see info, kuidas need katsed tehakse, peab olema olema kõik juba ütleme, sellises patendiameti lehe üleval, nad tahavad selle peal patenti võtta, nii et nad kirjutavad, et ott on veel arenduses tegelikult teisi sarnaseid ühendeid. Aga ikkagi nende oma on see kõige-kõige varem praegu? See kõlab ju niimoodi, et tekitab just nagu uusi küsimusi, et et kui tõesti on mingisugune selline aine, mis on väga tugev ja väga tõhus valuvaigisti, siis ilmselgelt on sellel ka mingisugused niisugused mõjud mida nimetada narkootilist, eks, eks ole, et ütleme, kui sul ei ole otseselt valus ja seda sisse võtad, siis sul hakkab lihtsalt parem, samas nagu ei tekita, mida sa nagu ütleme, sellise narkonurga pealt siis tähendada võiks. Nagu sul ei hakka paremini, kui ta sõltuvust ei tekita, mis sellest, nagu siis sinna sinna sisse võtad. Samamoodi tegelikult see uuring, et nad, et pärast lihtsalt pandi neile neid erinevaid variante ravimit tegelikult mõtteliselt nagu lauale ja siis nad ise pidid, ühesõnaga vajutan mingit nuppu, mida nad nagu tahaksid nagu rohkem nagu veel sisse saada. Ja teilt see ühend oli see, mida nad seda nuppunud eriti ei vajutanud, et nad pigem vajutasid need, kus oli tõeliselt nagu narkootilise toimega toimega, siis ütleme, selline vedelik, mida nad said endale nagu sisse tõmmata, siis et pigem seda konkreetset, seda uut, arendatavatis ravimit võeti umbes sama palju kui sellist tavalist füsioloogilist lahust. Ehk siis tegelikult ei ole seda noh, ühesõnaga organismi tuulde sunne, selle järgi vajadust. Aga mõnu ikka. Ei, see on ikkagi ei tule, sest põhimõtteliselt saada. Ma mõtlen, mõtlen ise, nagu seda mulle endale ei ole nagu olnud erinevate selliste hopi, hoidide ja valuvaigistite ka väga palju mingeid kokkupuuted, eks ole, ikka väga vähe, aga viimati oli üks selline. Ja ma eeldan, et seal ei kopi hoitseli kolm aastat tagasi sügisel, kui mul põlveoperatsioon enne seda mind pandi siis lamama. Mul oli, operatsioon oli selline, kus olid nagu täisnarkoos, eks ole. Ja siis mulle lasti midagi veini. Ma hakkan väga ja mul hakkasid ka tõesti väga hea. Ma ütlesin arstidele, et ma ei kavatse magama jääda. Aga muidugi jäin kohe magama. Aga mulle aga mul ei olnud ja mul ei ole mingisugusest sellisest ainest sõltuvust. Ometi. Aga ometigi ma tundsin ennast väga hästi. Nojaa, aga sõltuvuse noh, ma ikkagi sõltub ikkagi ei teki nii, et sa saad ühe korra mingit ravimit ja siis seal peab ikka mingisugune probleem olema. Sul seda ilmselgelt ei ole. Ja ei, ma mõtlen lihtsalt seda, et kui on olemas niisugune naine, mis nagu tõesti nagu tekitab sellist nagu ütleme siis ütleme siis valule Velilt lähtudes valu tasemelt lähtudes, ta vaigistab valu, valu ei ole, lihtsalt võtad, siis võib lihtsalt mõnus hakata, järelikult. Aga samas ei tekita sõltuvust või kas mul on siin mingisugune loogiline mingisugune viga kusagil selles arutluses? Selles mõttes, et see mõnu tekib ikka teatud nagu protsesside järel, kui siis retseptorile seondub, siis ühend peavad vallandama mingid järgmised protsessid, mis tegelikult tekitavat mingid hormoonid just nimelt neurotransmitter, mis viivad siis tavatsesid naljas, aga siin seda ei tule. See ongi see kahe kahe kahe selline funktsionaalne, ta hoiab sellise sellise nagu reaktsiooni ära. Ja muidugi tegemist on ka siin, ütleme valu on igasugust ja siin pigem ikkagi maailmas on suur probleem just nimelt see krooniline valu, mis on selline pidev ja mida, mida, millega oleks vaja tegeleda. Et ilmselgelt me valu kui sellist ütleme nagu ära hoida ei saa, et me peame tegema seal selles mõttes ära hoida, et see tuleks, me peame tegelema sellega, et kuidas seda valu siis kontrolli alla saada. AT 121 on siis, nagu öeldud, selle praegusel hetkel veel uurimisfaasis oleva Haine nimi kuulad. Raadio kahte saade on puust ja punaseks stuudios Rain Tamm ja Madis Aesma. Kuulates raadio kahte saade on puust ja punaseks Me tänaseks teemaks on meditsiin ja geeniteadus ja stuudios on Tartu teaduskooli direktor Rein Tamm ja Madis Aesma. Rääkisime siin ühest uuest valuvaigistava toimega ainest. Ja nüüd järgmine uudis on samuti selline, mis võib viia siis meditsiinilise läbi murda, nii lootust on aga samas, nii nagu esimese teemani puhul praegusel hetkel asi selles, et need esimesed katsed, mis on tehtud on siis inimesest pisut kaugemal seisvate organismide peal ja kui esimeses uudises prooviti siis uut sellist valuvaigistavat ainet nimega aate 121 ahvide peal, siis nüüd on üritatud remontida närilisi ja just nimelt selliseid närilisi siis kes on jäänud halvatuks, sellepärast et kuigi imetajate ja sealhulgas ka inimeste keha on üsna osav ennast ise remontima, siis on mõned sellised asjad, millega me siiski hakkama ei saa. Üks neist on siis näiteks see, kui on selgroovigastus ja selle tulemusena enam ütleme siis nii elektrisignaali ühendused ajust lihastesse jõua ja inimene enam ei käi või siis ta ei suuda enam käsi liigutada. See on üks neid selliseid probleeme, mille lahendamiseni meditsiin siiani veel jõudnud ei ole. Aga nüüd on just nimelt siis nende näriliste peal proovitud seda kuidas nüüd öelda, ületamatut seni ületamatut kuristikku siiski ületada ja paistab, et tulemused on lootustandvad. Ja mulle see uudis tegelikult meeldis, sest see oligi niisugune lootustandev, et nad olid teinud ägedaid katseid ja nad olid siis aru saanud tegelikult kuidas võiks siis või kuidas oleks võimalik tõesti seda protsessi ikkagi nagu hindutseerida jaa, jaa, jaa. Ja anda sellist tõuget, et meil ikkagi kunagi kauges tulevikus oleks ka inimestel lootus, et kui neil on tõesti selline karm õnnetus, on juhtunud. Et neil ikkagi siis tagasi jalule aidata. Aga see puudutab ikkagi just konkreetselt sellist, ütleme siis traumajärgset situatsiooni, kus on ikkagi olnud mingisugune kõva pauk, mitte nagu mingisugusest pärilikkust haigusest tingitud selline signaalide nõrgenemine. Ja pigem, pigem siin küll hetkel jah, on tegemist tõesti, et kui sul on, kui sul on see need närvi närvijätked, siis täiesti läbi lõigatud ehk siis ühendus erinevate kehapoolte vahel osade vahel puudub, et et pigem jah, selline selline teema on praegu. Ja ja selle taga on siis Šveitsi Lausanne'i ja Elleys asuva California ülikooli teadlased ja selle nende nii-öelda koos välja töötatud retsept või siis plaan seisneb siis selles, et et sihikule võetakse kolm komponenti, siis närvikius ja neid siis innustatakse nii-öelda taas kasvama. See on muidugi üldse huvitav teema, et neljajalgsed ehk selgroogsed niivõrd erinevad on, kui meie ei suuda isegi näiteks enda käsi jalgu jälle tööle saada pärast niisugust õnnetust sellepärast et tõesti vool ei lähe sõna otseses mõttes, eks ole läbi. Siis ometi on mõningaid selliseid selgroogsed, kes suudavad endale lausa uue kehaosa kasvatada. Jah, aga ma ei tea, inimene ongi väga keeruline organism, et ma arvan, et pigem seal on tegemist selliste võib-olla lihtsamate lihtsamalt olenditega. Aga kahjuks on jah, kuigi tõesti inimese keha täiesti imeline, millest alguses hakkas olla kahest väiksest rakustamis sellest lõpuks välja tuleb aga, aga on kahjuks selliseid protsesse, mida, mida ka inim inimkeha on, ei ole võimeline siis siis taastama. Milline see lahendus välja näeb, mida nüüd need Šveitsi ja California teadlased siis ette näevad, kuidasmoodi nad selle elektriühenduse jälle meie kehas käima panevad. Nad põhimõtteliselt proovisid sellist kolmeastmelist süsteemi jah, sellist nimetatud ise retseptiks ja need kõik komponenti peavad seal olema esindatud, sest kui, kui kõik ei ole, siis, siis ikkagi see protsess ei töötanud. Et kõigepealt nad on siis aru saanud üldse, et kuidas siis tegin endale väga selgeks, et kuidas siis ikkagi see, see närvirakkude kasv ja areng toimub ja millised siis erinevad ühendid selleks on olulised, mis siis millest sellele kaasa aitavad. Ja kõigepealt. Tuli viia siis need närvirakud sellisesse staadiumisse nagu närvirakud alles areneksid ehk siis see, kuidas tegelikult kõik toimub inimese arengu käigus, kuidas need närvijätked tekivad, et saada ühendust teiste närvirakkudega. Et esiteks oli vaja see, need rakud selles mõttes nagu mingis mõttes tagasi programmeerida et tegelikult see programm justkui nagu vaikides on ikkagi rakkudes olemas, aga ta lihtsalt on kinni pandud, ta ei tööta. Rakud tuli siis nii-öelda sinna tüviraku poole tagasi keerata, aga mitte päris sinna välja. Just just ja selleks on, kasutasid siis viirus hektarit et viisid sinna siis juurde teatud teatud. Et ühesõnaga, et Särak hakkaks tootma teatud ühendeid, mis, mis hakkaksid käituma siis hakkaks käituma nii, et, et ta on justkui arengu käigus. Kas see on umbes nagu sarnane sellele ütleme, et et kui keegi jääb näiteks, ütleme kiilaks, eks ole, kusagil kesklihas, et sa siis keerad mingisugused protsessid kehas nagu tagasi kusagile, ütleme sellesse aega, kui ta oli kusagil, ütleme 20 või midagi sellist ja siis hakkavad jälle juuksed kasvama. Siis äkki seal on selles mõttes natuke noh siis sa pead siin kuskil siin võib-olla siin pea pea peale. Ma mõtlesin pigem nagu seda, et, et see on selline suvaline näide muidugi mu enda elust, aga aga ma mõtlen just nagu seda, et, et sa, et sa nagu, et sa nagu lükkad selle ajaratta nagu tagasi, mitte nagu päris alguse vaidlus kusagile niimoodi poole peale, kus toimuvad mingisugused väga spetsiifiliselt sellised muutused nagu selle nagu selle neuroni elus ka, eks ole. No ma loodan, et võimalik oleks isegi juukseid nii kasvatada, jah, kuigi seal kasutatakse rohkem ning sihukeste istutamiseks. Jajah ei, ma mõtlesin just nimelt sedasama meetodit, millest sa rääkisid, et kuidasmoodi see närvirakk ikkagi viiakse nagu sellisesse varasemas faasis tagasi, kus ta tegeleb millegi väga spetsiifiliseks. No nagu teoreetiliselt võiks olla võimalik jah, et miks mitte, võib-olla selliste rokk on nagu veel veel lihtsam või nagu, kui närvirakuga toimetada, mis tegelikult öeldakse, et närvirakud ei uueneja ja närvirakkudega on üldse väga keeruline nagu ümber käia. Et ma arvan, teistsugune teiste rakkudega kehas võiksime minna isegi lihtsamalt. Aga see ilmselt ei ole nii suur probleem. Nii, ja kui ma ütlesin, et on haige pealt rakk viies staadiumis, et hakkaks siis uuesti justkui arenema siis järgmine etapp on see, et on tegelikult vaja luua sellele nende närvi jätkete kasvamiseks väga soodne keskkond jällegi erinevate molekulidega, mis siis inimesele, mis sellele nendele hiirtele sisse tegelikult süstiti mingisuguseid keeli näol, mis sisaldas just nimelt need vajalikke ühendeid, kasvuhormoone ja nii edasi, et, et luua sobiv keskkond, et need jätked tunneks ennast seal hästi. Ja kolmandaks oli vaja luua, siis oli vaja lisada veel selliseid molekule, mis nagu justkui ütleme, juhiksid nendele jätkata kasvaksid sellest kahjustunud kohast läbi, sellepärast reeglina tekib siis einesin armkude sinna, mis tegelikult mitte midagi suurt ei sisalda vajalikke ühendeid ja nad pidid tegema just, et just selle keskkonna selliseks, et need närvijätked teaksid, et kuhupoole nad tegelikult kasvama peaksid. Et nad kasvaksid ilusti siis sellest sellest kahjustunud kohast läbi ja leiaksid sealt teisel pool endale siis need, ütleme siis uued partnerid, kellega nad siis peaksid kokku saama. Et just nimelt see ühendus, ühendus nagu taastada Aga kas see, kui need jätkad, hakkavad armidest läbi kasvama, kas see tähendab kuidagi, et neid siis nagu muudetakse olemuslikult või sellepärast et tavaliselt nad ei ole farmidest läbi kasvama harjunud, kuna nad ju ei kasva ja inimesed ju ei liigu? Ma arvan, et ma arvan, et mitte, ma usun, et siin piisab tõesti sellest, et et lihtsalt lisada õigeid siis neid molekule sinna juurde ja jah, sarm, kui ta ei ole selles mõttes nagu midagi väga sellist erilist ta lihtsalt ei sisalda suurt midagi, aga, aga ma arvan, et sellel närvi hetkel nagu läbi kasvada ei ole probleem. Viiu tulemused, tulemused on tegelikult sellised, et nad said kõik need protsessid läbi viidud ja tegelikult nad nägid tulemust. Aga mis oli probleem, et need närilised ikkagi hakanud liikuma? Sellepärast et sellel ütleme, sellel närvirakule jätketel tuleb tegelikult uuesti õppida siis funktsioneerima. Ehk siis ei tule nagu iseenesest, et kui tekivad uued ühendusel, hakkavad ka kõik muud protsessid seal liikuma ja kasvõi see, et noh, et laseme, elekter liigub läbi. Et tegelikult see ei toimu, et, et hinnad rõhutasid ka, et tegelikult see rehabilitatsiooniosa jääb nagu väga oluliseks. Et seda tuleb teha läbi, et et need ka närvirakud saaksid aru, et nad peavad siis hakkama uuesti uuesti funktsioneerima läbi mitmete siis selliste võrgustike uuesti tööle hakkama nagu õpetajale uuesti. Juhe võib olla seinas, aga ikkagi on vaja lülitit, eks ole, lambid põleks. Et ühesõnaga siis üks probleem on justkui lahendatud, aga sellest siis koorus nii-öelda järgmine, millele tuleb hakata nüüd lahendust otsima. No ma ei saa, ma usun, et seal rehabilitatsiooni pole, tegelikult ei ole üldse nii keeruline, seda tuleb lihtsalt nagu praktiseerida ja nad ütlevad jälle, et et ikkagi praegu töötas justkui hästi nende näriliste peal, aga viimane jällegi keerulisem inimeseni, kuidas inimesele sisse süstida. Kuidas ikkagi inimesele mõjub, sest noh, mudelitega on laboris väga lihtne manipuleerida, neid on väga lihtne kontrolli all hoida nendega ühesõnaga võib väga palju erinevaid asju teha. Aga inimese puhul paraku on see keelatud. Puust ja punaseks. Raadiojaam, mida kuulad, raadio kaks on seitsmes september 2018, juhul kui sa just ei kuula korda saadet millalgi kauges tulevikus. Ja saade on puust ja punaseks, me räägime täna siin geeniteadlasest ning meditsiinist stuudios Tartu Ülikooli teaduskooli direktor Riin Tamm ja Madis Aesma ja me järgmine teema puudutab otseselt siis geene. Kui esimesed Kaksunud pigem võib-olla sellised meditsiiniteemat, siis nüüd geenid keskmes ja üks värske uuring, mis on siis otsapidi pärit, nagu ma aru saan Hispaania riiklikust vähiuuringute keskusest ehk siis nii hoost see nüüd siis väidab või nemad siis väidavad seda, et inimese genoomis on kuni 20 protsenti vähem kodeerivaid geeni, kui seni on arvata, ehk siis see on vist üks selliseid teadusuuringuid, mille tulemus on, või sellised analüüsid, mille tulemus on see, et mingisuguseid asja nagu ei ole või midagi ei toimu, ehk siis sageli on niimoodi, et teadusuuringute ja analüüside sellise laboride puhul räägitakse avastustest siis, kui tulemuseks on, et midagi on midagi avastada, midagi nagu leidub. Aga tegelikult, nagu me oleme siin saates ka korduvalt maininud, on hästi palju ka selliseid teadustöid, kus tehakse mingisugune selline suur jada läbi ja selgub, et midagi ei ole, mis on nagu samamoodi tegelikult teaduslik tulemus, eks ole, seal on nagu kusagil seal kusagil seal vahepeal, eks ole, enne teati, et midagi on seal täpsemalt vaadatud samuti teadusliku järelduseni, et tegelikult ikkagi nagu ei ole. Ja nüüd sellest johtuvalt tuleb siis ilmselgelt hakata edasi vaatama, et mida, see, mis ei ole, see, milleks me seda pidasime, siis ikkagi teed. Kõlas väga keerulised, nagu teada on, aga mina sain väga hästi aru. Okei, tegelikult ongi, et kui me räägime nendest, et juhtakse muidu tulemusel midagi ei ole, et see on niisugune nagu negatiivne tulemus, aga siinse et midagi on justkui nagu ei ole positiivne tulemus, et see on niisugune kuidagi nagu oluline oluline avastus, mis on nagu, mis nagu leitud ja millest siis? Ma ei tea, vaneb, võib olla selliseid ütleme, käideldakse inimese geneetika võib-olla pead vangutama või mõtlema selle peale, mida nad varem, mis teaduses on teinud, on ja millist mõju see tegelikult võiks siis seal nende tööde avaldada. Aga võib-olla esimeseks paari sõnaga kuulajale ütleksid lihtsalt seda, et mida tähendab see nii-öelda kodeeriv geen, eks ole? Inimese DNA on hästi pikk, nagu me teame, koosneb tohutust hulgast siis sellistest ehitusplokkidest ja seal on siis niinimetatud nimelt need kodeerivad järjestused ehk kodeerivad geenid ja siis on selline mitte kodeeridena ja kodeeriv on siis selline sisaldab geene ja nende geenide pealt, siis toodetakse valku ehk sisaldavad informatsiooni selleks, et kuidas siis sellest geenist saaks siis valguprodukt, mis siis tegelikult reaalselt väidab siis need niinimetatud kihi poolt antud ülesandeid meil organismis. Nii, ühesõnaga nüüd selgub, et neid geeni siis, mis selle kodeerimisega tegelevad, ehk siis mis on sellised targad programmeerijad, need on oluliselt vähem, kui seni on arvatud võib-olla siis võib-olla siis kuni 20 protsenti vähem, ehk siis viiendik vähem. Kas see tähendab, et siis nagu seda, et me oleme vähem keerulised, kui me oleme siiamaani arvanud või? Tegelikult ma arvan, tähendab seda, et me oleme, et me tegelikult see geneetiline kood on veel keerulisem. Eks ole, sellepärast kogu see info peab mahtuma väiksemasse arvu andmekandjad. No just nimelt sellepärast, et enne kui üldse hakati inimese genoomi täpsemalt uurima, siis arvati, et kuna inimeses on väga palju erinevaid, siis neil just nimelt neid valke, et ilmselt geenerke hästi palju olema, et kuskil 100000 arvati siis, siis kui hakati täpsemalt uurima, siis toodist arv kuskil 40000 peale. No aga lõpuks, kui, kui mingi esimene draft kakstuhatkolm, siis sellest inimese genoomist valmis sai, siis tuli välja, et tegelikult on kuskil 20000 pluss natuke täna 22000 sinnakanti see number jäi ja selle teadmisega tegelikult siiamaani on, siis on nagu elatud, et nii palju neid geene võiks olla. Aga nüüd teadlased võtsid ette siis sellise suure töö, ehk tegelikult uurisid kolm erinevat just nimelt peaks hästi palju igast andmebaase, kui, kui hakatakse, ongi hetk genoomiandmete andmebaasis on valguandmete andmebaase kultuurselt tegelikult kolm erinevat valgu andmebaasi ja võrdlesid selles sisalduvat infot, seal tuli välja, et kuskil issand, kas oli mingi kuskil paari 1000 paari 1000 geeni puhul tegelikult info ei kattu. Ehk siis üks andmebaas ütleb, et sooniaskugodeeriv geen ja teine ütleb, et see justkui ei ole. Hakkasidki neil täpsemalt uurima kus olid sellised ja siis olid ta tegelikult port, selliseid geene, mis kõik kannavad, ütles, et justkui nagu on odeeriv, aga õppuskonnad tegid erinevaid, siis just nimelt bioinformaatilise analüüse tuli välja, et tegelikult need, need järjestused sisaldavad väga palju sellist materjali, mis võiks ikkagi lahterdada selle geeni siis kas mitte kodeerivaksis siis selleks pseudogeeniks. Nii, aga ütleme kui nüüd kodeerivad geenid on tõesti vähem, eks ole, nad on ilmselgelt siis ka keerukamad, kui seni on arvatud neid, mitte kodeerivaid geene on niivõrd palju rohkem, siis mida need ülejäänud siis teevad, mis, mis egodeerimist nende selline selline ülesanne siis siis on? No pikka aega jällegi, kui hakati inimesi gonoomele suurima tuli, nimetati seda selliseks rämps-DNA-ks, et justkui pole vaja. Aga no kui pole vaja, siis ju võiks ikkagi ütleme ka evolutsiooni käigus või kuidagi sealt võiks nagu see ära kaduda ennast just nimelt. Et miks see siis olemas on, aga, aga ikkagi on uuritud, palju on ühesõnaga tehnoloogia läinud niivõrd heaks, et on võimalik teha väga täpseid uuringuid tegelikult. Ja noh, on teada, et ikkagi see niinimetatud, see siis mitte kodeeriv DNA omab väga olulist juht regulatoorset rolli sellele kodeerival osalete siis Lecureerimideks seda, kuidas keeran sisse-välja lülitatud indeks reguleerib seda, kuidas DNA on rakus kokku pakitud, sest teema on väga pikk ja ta on vaja väga täpselt kokku pakkidajate sinna rakutuuma, siis väga väikseks ära väga väikseks kokku läheks, ära mahuks. Et tal on tegelikult tunduvalt olulisem ja suurem roll kui siia, kui on, nagu alguses arvati. Kas see uuring nüüd kuidagiviisi võib võib, võib muuta ka näiteks seda või siis või siis pöörata võib-olla lausa pea peale selle kuidasmoodi ütleme, geenimeditsiin toimub geenipõhine meditsiin, kas kas võib kõigutada mingeid selliseid ütleme siis alustalasid mida geeniteadlased, milles geeniteadlased oma igapäevatöös lähtuvad? Jah, ma arvan, et siin võib-olla meie rohkem majja vaatasin, pead kinni need inimesed või need teadlased, kes on tegelenud just selliste suurte assotsiatsiooniuuringutega, ehk siis püüavad leida seoseid geenivariantide ja erinevalt näiteks haigust või mingite muude tunnuste vahel. Sest paraku on tööd sisaldavad tegelikult üsna palju sellist halli ala või sellist halli massi tulemusi, millega ta, mida ei osata seletada ja millegi sat suurt midagi peale hakata. Et võib-olla need kuuluvadki nüüd sellesse sellesse valdkonna sellesse piirkonda, mis tegelikult siis ei räägi üldse, kodeerib. Ehk siis tõesti, et ongi niimoodi, et mõnes teadustöös on mõnda konkreetset haigust või mingisuguseid sümptomeid seostatud mingisuguse geeniga, millel tegelikult üldse niisugust võimet nüüd nagu selgub, ei ole. Just võid vabalt niimoodi olla ja neid uuringuid on tegelikult väga-väga palju annet, teadsid, ise ütlevad ka siin, et tõesti nad vaatasid need uuringute andmebaasi siis noh, ikkagi sadu tuhandeid uuringuid on tehtud nagu ja näitab võib-olla selliseid just neid piirkondi, mis, mis tulevad välja, et ei, ei ole kodeerivad noh, mingis mõttes võib-olla mingis mõttes leevendused öeldigi, et noh, oli sihuke keelne tulemas, midagi teha ei osanud. Näed, siin on hea seletus, et ei pidanudki midagi välja, eks ole. Aga teisest osast ma loodan, et, et noh, kuna see oli ikkagi veel kestab ja tehakse, et sellega peaks jube kiiresti täielikult edasi minema. Et noh, me ikkagi tehakse teistsuguseid uuringuid ka igapäevaselt, et me võimalikult vähe selliseid apse siis siis sisse sisse mõttesse. Ja muidugi üks üks kvaliteedimärk uuringute puhul on ikkagi see, et kui sa leiad mingisuguse geenivariatsiooni ja sa lähed täielikult sellega edasi ja teed funktsionaalseid uuringuid, et sa päriselt kirjeldad ära, et see konkreetne geen konkreetne mutatsioon on tõesti mingi haigusega seotud, et ma arvan, nende uuringute puhul ei ole nagu kahtlust, et seal on leitud nagu tõeliselt seosed. Aga jah, mis sellist halli ala sisaldavad, ma arvan, et seal on nagu teadlastel päris palju mõtlemisainet. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks stuudios Riin Tamm ja Madis Aesma ja meile on täna üks teema veel siia saatesse jäänud ja see on seotud siis asjaga, mida loodetavasti kõik meist igapäevaselt korduvalt teevad, see on seotud siis söömisega ja mõne hetke pärast jätkame. Saade on puust ja punaseks, raadiojaam on raadio kaks, stuudios Riin Tamm ning Madis Aesma. Me räägime nüüd natukene siis söömisest ka, see on muidugi väga selline söömine on võib-olla võib-olla valel termin toitumisest siis ma ei tea, söömine kuidagi ei kõla väga teaduslikult, toitumine kõlab oluliselt teaduslikumalt. Söömine kõlab nagu see oleks mõnus, aga toitumine kõlab nagu see oleks selline funktsionaalne. Nii, aga ühesõnaga siis see on tegelikult väga selline. Libevaldkond on sellepärast et ma arvan, et vist ei ole. Ühtegi teist teemat, mille kohta oleks nii palju erinevaid väidetavalt teaduslikke väiteid välja käidud, kui see, et kuidas on ikkagi õige süüa, mida on õige süüa, millal on õige süüa ja nii edasi, eks ole, kui me, kui me vaatame seda, missugune hulk igasuguseid erinevaid dieete on olemas, mis kusagil Facebookis ennast algoritmi läbi välja pakuvad, no võib-olla sulle ei paku mulle siis siis see arv on ikkagi metsik ja, ja neid väiteid siis ka, mille järgi üks, et see on õige ja teine ei ole, neid on ju väga palju. No absoluutselt ja ma arvan, tegelikult see toitumise teema on ka üks ilmselt teema, mis puudutab väga paljusid ja mis läheb tegelikult väga paljud inimestele korda, loodetavasti kõik toidud kõik see ülekaalus ja kõik sellega seotud, eks ole, erinevad haigused, et, et need on inimeste jaoks paratamatult oluliselt, sest see on ikkagi meie igapäevasem. Ja, ja nüüd on siis taas käidud üks selline idee välja, et missugune võiks võib-olla siis see õige õige toitumine ja selle nii-öelda põhiosa seisneb siis selles väites, et selleks, et toituda õigesti, peaksime oma ööpäeva jooksul toimuma toimuva toitumise mahutama ära sellise umbes kümnetunnise akna sisse, et ütleme, kui sa hommikul ärkad üles kell üheksa sööd võib-olla ütleme näiteks siis kausi, mingisugust müslit, siis sinu viimane toitumine peaks toimuma ja siis no mitte hiljem kui õhtul kell seitse, eks ole. Jah, aga see, ma mõtlesin, et seda ammu öeldud, et peale. Seal on nagu hea. Mäletan Maire Aunaste kunagi mingis kaalika intervjuus rääkisid intervjuus rääkis, et tema läks niimoodi kõhnaks. Pärast kuutteist ei söönud või seitset midagi sellist. Aga Vaira auras tundis sellest jõudnud No ma ei tea, no siin ongi see, et, et võib selles mõttes sinu taga nagu siin räägitakse ka sellest asjast nagu inimese päeva rütmid mis võivad siis toitumisnagu oluliselt mõjutada ja seda toiduseedumist ja, ja kõike seda, et ööpäeva rütmid on tegelikult selline minu jaoks see on hästi huvitav teema, et see ei puuduta ainult inimesel toitumist, vaid sellest seal ööpäevarütmidega on seotud inimese magamine. Tegelikult on ajatud ka, et ravimeid tuleks võtta teatud kindlal ajal päevas, kust nende tõesti nende selline lagundamine toimub kõige kiiremini. Et see, et see, mille teema on, on äge ja, ja sellega on tõesti paljasse seotud ja nüüd ka sissesöömine, eks ole, et ikkagi noh, päeva jooksul võiks selle toidu ära tarbida, mida, mida on plaanis süüa. Et ei maksa tee peale jätta, sest öösel siis mitte seda nii palju, võib-olla aliseerite äravaid ja see ei tule inimesest välja ebavajalik vaid ikkagi kuidagi talletatakse, siis ilmselt rohkem mulle tundub. Aga jällegi me ei saa rääkida sellisest inimesest, siinsest tegelikult katsed olid tehtud taaskord hiirte peal. Ja noh, jällegi tuleb see teema, et kui me räägime hiirtest, siis kui me hiiri toidame hiirtega katseid, siis eriti toitumiskatset tegelikult need on hästi kontrollitud, sa täpselt antakse neile nii palju süüa seal riigikogus, mida on vaja, hoitakse neid näljas täpselt nii kaua, kui on vaja, et kui tegelikult inimeste puhul hakata sealt selliseid katseid tegema, siis no ma ei tea. Ma arvan, et sealt tuleb palju valetada. Paraku on ilmselt jah see, et erinevalt erinevalt hiirest on inimesel isegi siis, kui ta soovib kogu oma toitumist seal kümnetunnise sõidu olemas ikkagi külmkapp, kuhu on võimalik minna. No just nimelt, et noh, selle võib lukku panna, aga, aga ma ei tea Ja aga no siiski, nagu me siin eetriväliselt rääkisime ka, siiski on ju need hiired neile geneetiliselt lähem eluslooduse osakonna näiteks viinamarjaeks ole. Tõsi jah, innovad probleemiga sellega. Aga no mingeid mingeid järeldusi sellest teha ikkagi, ma tulen tagasi selle algse välja selle mõtte juurde, et tõesti, et on räägitud, et peale kella kuut ei ole hea süüa, et noh, mis tegelikult nagu mingis mõttes kinnitaks Aga kui ma ärkan näiteks hommikul hoopiski 10 või ma ärkan näiteks ütleme kell 12 hakkan sealt oma kümnetunnist ajaakent arvutama, siis see tähendab seda, et ma võiksin kumbagi 12 näiteks ärkan ja õhtul 10 tundi hiljem kell 22, ehk siis kell 10. No selles mõttes sõltub, ongi, et inimeste rütmid tegelikult ei ole kõik ühesugused. Mõnel on neil väga ligadi-logadi ka. Jah, no mõni ongi sihuke väga hommikuinimene ja mõni on siis väga õhtuinimene. Aga kas need on ka teaduslikud terminid, hommikuinimene õhtuinimene? No on tehtud uuringuid ja miskipärast ikkagi kui ma vaatan ka ringi oma sõpruskonnas või nii, et siis mulle ja siis mulle tundub, et ikkagi noh, ei, ei saa kõiki niimoodi ühe mütsiga lüüa, et me siiski oleme erinevad ja inimeste unevajadus nende kõik jälle on ikkagi sinu geenides kinni, eks ole. Aga samamoodi ka inimene, kui tal on teistsugused ööpäevarütmi, siis ikkagi funktsioneerib natuke teistmoodi või siis see inimene, kes võib-olla väga vara ärkab ja see inimene siis hiljemalt Nii, aga mida sa selle kümnetunnise toitumisaknanihutamise osas siis siis tähendab, et põhimõtteliselt mul võib see 10 tundi olla siis mingisuguse teise kellaajal, miks teised vahemikust? No kui nii võtta, siis sinu 10 tundi on teistsugune, kui selline see kuskil kaheksa näiteks ärkab siis sinuga see, et kõik need töö, sinu geenid, siis on aktiivsed natuke natuke teistsugusel ajal. Ja üks asi muidugi, milleni me veel ei olegi üldse täpselt jõudnud, on siis see, et missugune see nii-öelda siis mõju on toitumise puhul, eks ole, söömise puhul. Tervisemõjude puhul räägitakse enamasti, eks ole, toidu koostisest, toidukogusest siin on nüüd, eks ole, peamine on ikkagi see, see, see nii-öelda ajafaktor, see 10 tundi ei tähenda seda, et ma võiksin 10 tundi järjest saia süüa. Ei, see on ikkagi teatud teatud kindlal seene, kalorite ka ettekogus, mis siis tuleks selle küll ära tarbida, siin lastigi hiirtel siis süüa niimoodi lõputult ja reisis, kontrolliti ja kui sul see, see ütleme, tega rütmi, et olid paigas ja kui sul on paigast ära nihutatud, siis tegelikult tulemused oli ses mõttes samadelt. Et kui sa sõid lõputult, olid sa siis oma õige ööpäeva rütmiga või olid sa siis selle sassi rütmiga siis ikkagi sa läksid paksuks, siirad, läksid paksuks ja said omale erinevaid siis aina vaatusegatud haigusi. Aga kui sul ikkagi oli see niinimetatud kontrollitud söömine seal 10 tunni jooksul, siis siis ei ole tegelikult vahet, et kas on need rütmid töötasid, ei töötanud. Et see ikkagi oli, oli võimalus jääda saledaks ja, ja jääda ka siis nagu terveks. Et ütlevadki tegelikult need ööpäevarütme võib, on võimalik muuta ka nimetati mitte enne, kui sisemiselt või tegelikult nagu välispidiselt väliste, väliste faktoritega ütledki, et tegelikult elustiil on väga oluline, et hoolimata sellest, milliseid, milliseid geene samad, eks ole. Et kui sa ikkagi püüad oma elustiiliga ikkagi selle poole, et sa, sa tahad ennast tervena hoida, siis on see võimalik, et ei tohi, ei saa ajada geenide kaela totma seent geenid ja vabandust, selline ma olen. See on tegelikult väga hea mõte, millega tänasele saatele joon alla tõmmata, ühesõnaga suuresti on meie enda tervis ikkagi meie enda, teatas siin raadio kahes saates. Puust ja punaseks olid täna Riin Tamm, Tartu Ülikooli teaduskooli direktor ja Madis Aesma järgmisel nädalal juba uued teemad, kõike vanused.
