Mis saab Emajõest, kes selle pöörde ette võtab? Praegu küll väljavaateid, minu arust ei ole. Mitu aastat ei ole juba räime võrku pannud,  sest et see on momentaalselt mudil täis hädavõõramaiste kaladega,  noh, segab täiesti püüki. Täna saavad rõngad jalga kaks pisikest sookurepoega Saaremaa  koolipoisid sookurgi rõngas amas. Ma olen jõudnud Emajõe alamjooksule ja minu taga laiub  tõeline loodusime. Eesti suurim deltasoostik Emajõe suursoo. Kuidas sa kõige lihtsamini kirjeldaksid,  milline on Emajõgi nüüd siin, võrreldes sellega,  mis ta oli Tartus? Või alamvedal? Kõige lihtsam, mida võib-olla paadi sõita näeb,  on seda, et Emajõgi on siin oluliselt laiem,  kui on ta seda Tartus või kui ta on seda alamvedjal,  Alampedjal on jõe laiusel kuskil 30 40 meetrit  siis siin juba päris Peipsisse suubudes on tema laius siin  peaaegu 80 meetrit, nii et noh, poole laiema aeg,  nii et see on kõige lihtsam. Et siin ta saab sellise tõelise jõu ja võimsuse nagu kätte  suudme alal nii-öelda. Jah, siia jõudes on ta juba endasse väga palju vett kogunud ja,  ja selle viib ta siis Peipsisse, nii et,  et noh, see on nii-öelda ema ja siis see viimane lõpp  ja see on võimas, et lisaks veel kogub ta endasse  ka kõike seda, mis siia Emaja ke nii-öelda lastakse  või mis siia visatakse, et selle ta kannab  ka kõik siia välja ja lõppkokkuvõttes Peipsi Umbes 1000-l ruutkilomeetril laiuv deltasoostik pakub  väärtuslikke elupaiku väga paljudele loomadele. Paik on tuntud ka rikkalike jõhvikasoode poolest. Marjulised sõidavad paatidega siia isegi. Tartust rääkimata kalameestest Emajõel on pea igal pool sellised nii-öelda karjaaiad,  kus sees on Emajõe traditsiooniline mõrd. Lähme vaatame, mida kalamehed seal saavad. Tere, jõudu. Kuidas kalasaak on? Kalamees Mati on Emajõel püüdnud pea 50 aastat. On olnud väga rikkalikke kalasaake, aga on olnud  ka aegu, kus kala on jõest kadunud. Ka vee puhtus on aega. Emaaeg on praegu puhtam kui vene aeg oli. Vene aeg oli nii, et no see vesi praegu vesi paistab nagu läbi. Aga siis oli kõik nike pruun solk. Mõrva üles võtsid, siis on nagu sült niisugune küljes see ollus,  kõik. See konkurents on tänapäeval nagu tihe või,  või on pigem väiksem. Vahepeal oli niiviisi, et siin oli ainult Kolm kalurit oli praaga, oli vana kõi, siis olin mina siin  ja siis oli üks veel. Praegu ma vaatasin nimekirjas, ma ei oska öelda,  palju paarkümmend tükki. Kas siis kala on nii-öelda mitme peale vähem võiks? Ikka vähem saagi tahaks rohkem ikka saada. Peate jagama. Ära jagatud omavahel või kuidas meie nagu oleme ikka  nii palju aumeelt, et ega teised nagu territooriumi ei ole,  tükid siiamaani aga muidu on seadus praegu ütleb niiviisi,  et kes ees mu ees Kui sina jõuad enne mõrra sisse, siis sul ei ole midagi teha. Vahekagus on 250 meetrit, läheme sa panna,  ei toimi. Asi on ikka kehvemaks läinud, kui vanasti oli kava suhtes  seda tehast küll ei taha, siis võib-olla ei kasva enam midagi. No see suur soo on tegelikult ju selles mõttes  ka huvitav, et see on tõesti üks selline koht Eestis,  mis on. Väga vähe asustatud. Jah, see piirkond on olnud asustatud noh nagu siin ümbergi  näha on, et maju siin ju on, aga tegelikult püsiasustus kui  sellist siin juba viimased kolm-neli aastat ei ole olnud,  aga olid aastad, kus siin elati teatud hooajal kalapüügihooajal,  aga nüüd on ka sisuliselt see kadunud. Lihtsalt need kalurid, kõik on juba vanaks saanud  ja nende noorpõlv väga enam sellest kalapüügist lugu ei pea  ja kala ei ole ala püük ei ole ka selline niivõrd tasuv enam  kui oli ta vanasti, nii et ajad on muutunud ja,  ja see inimene on lihtsalt siit mitte looduse  looduskaitseliste piirangute tõttu välja aetud,  vaid ta lihtsalt ongi loomulik protsess. Üksikud inimesed on suurte soomassiivide vahel siiski veel  elama jäänud. Lähme vaatame, kuidas, Elab üks tõeline Emajõeäärne loodus. Mina osoonist Kristo Vello. Tulime selle külla, vaatame, kuidas, Kuulsin, et selline tulek on tere, tere. Siin on sul nagu meie töökoda ja ei ole mingi töökoda. Meie mehe asjanduse on tsaariaja tasemel  nii tehnoloogia mõttes, kuidas käib siis kuidas nii,  kui nagu vanal ajal tehti Käsitsi kõik meetaimed on siin, pajusid. On hästi palju ümberringi. Võilille praktilist ei ole, mis on. Suur puudus siis järgmine on paaks puu. Ja vaarikas muidugi. Nüüd vaarikas juba. Hakkab õitsemist lõpetama. Ja siis üks ekstra soometaim on soopihl,  kes teab seda taime. Siuke madal. Tumepunaste õitega. Kas võib maitsta ka, et mis see maitse võib-olla loomulik? Ma panen kohe näpu sisse, kuskil. Vaata kõik on majjad nende just selle kärje kaanetese peale. No vaata, see Emajõe äärne Seda me me kõik tühjaks. Super lihtsalt super. Need järgi jää kohapudemed, no ikka puhta looduse maitse  või mis? No mesi on, mesi on ikka hea maitsega. Vello on Emajõe suursoos püsivalt elanud juba pea 30 aastat. Jahimehena köitis see üksildane paik teda juba palju varem. Koju sai pikka aega ainult paadiga. Elektriliingi veeti alles kuus aastat tagasi. Ta on puhas loodus ümberringi mitte selles mõttes puhas,  et ta mürgine ei ole, vaid, vaid ongi loodus ikka noh päris loodus. Aga kui haavatav see asi siin on? Oleneb ju väga palju, kui mis meie põllumajanduse üleüldse teeb,  eks ole. Nõukogude ajal oli veekogude seisund ju ikka palju kehvem. Lämmastikufosforit kõike oli, oli palju rohkem  ja nüüd kuuldavasti on ka see asi jälle tõusuteel  ja noh, ega ainult vees ei ole küsimus vaid,  mis sellest elust ja keskkonnast ja tervest maast üldse saab. Mina arvan, et inimene on ammu oma progressi usu  ja majandamisega ja jahmerdamisega liiale läinud  ja kas juba hilja ei olegi tagasipööret teha? Võimalik, et, et juba ongi hilja. Aga aga kes selle pöörde ette võtab? Praegu küll väljavaateid, minu arust ei ole. Aga see on ju see üldine foon on ikkagi,  mis asja määrab. Mingisugune üksik kohalik koht, noh ta on hea küll. Seisund võib-olla parem, võib-olla halvem. Ega siis? Ütleme linna või, või asulasse, puhastusseadmed panek minu  arvates põhimõtteliselt ju asja ei lahenda,  hea küll, seal kohapeal. Võidakse jah, õhust jäätmeid kinni püüda  ja ja. Noh, roisk, vesi võidakse ära puhastada ja seda tehakse ka,  aga mis see maksab kõik? Ega siis? Taevaisa seda ei tee. See kõik ju on ikkagi seesama ne noh, üldine koormus  loodusele ikka teistpidi tagasi. Minu arvates Lingolal on nendes asjades täiesti õigus,  mis ta. On on kirjutanud, et see on ainult solgi ühest ämbrist teise  ümber valamine ja mitte midagi põhimõtteliselt. Vihma kallab praegu ja minu all loksub Emajõgi. Ma olen praegu Emajõe suudmes ja seal taamal on juba suur  Peipsi järv. Mida ma sellest kolmest loost Emajõel õppisin? Seda, et Emajõe tasub hoida ja samamoodi kogu loodust,  sest seda on meil ainult üks. Me läheme kalapüügile, mis ei olegi nii tavaline kalapüük,  sest see on kalaliik, kes on esiteks võõramaine  ja meie kalurid ei tahagi teda nii väga püüda. Millal teie mäletate, et siin Käsmu lahes hakkas pehmelt  öeldes ümar mudil tegutsema? No ütleme, 10 aastat tagasi vist hakkasin märkama,  no julgen niimoodi, arva kuskil 2000 seitse-kaheksa  siis jah, umbes niimoodi. Ümarmudilast on nüüdseks saanud kaluritele liigagi sage,  soovimatu külaline. Kaluri jaoks on ta paras tüütus, sest et noh,  ütleme mõrvapüügiga tekib juba siin küsimusi,  et kas üldse mõrvapüügiga tegeleda edasi,  mitte peenema silmaga võrguga, noh see räime püügile mitu  aastat ei ole juba räimevõrku pannud, sest et see on  momentaalselt mudilt täis. Nii et segab püüki. Noh, segab täiesti püüki, noh, teine muidugi segav kalaliik  on muidugi see hõbekuger, mis meil on seen sees,  aga see on. Vist kordades hullem isegi. Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi teadlased koostöös  kaluritega uurivad, kuidas ja millega väheväärtuslik kala  paremini kätte saada tundub täitsa tühi. Kevadest suve lõpuni katsetati selleks kadiskaid väikeseid kalapüüniseid,  mis on praegu lubatud vaid harrastuspüügiks. Kogu selle väheväärtusliku kala võõrliikide efektiivse  väljapüügi projekti eesmärk ongi uurida,  millega oleks võimalik seda ümarmudilat ja teisi  väheväärtuslikke kalaliike, nagu näiteks hõbekoger. Merest kätte saada ilma. Vaevalt. See ongi kadiska. Ja kuidas ta toimib. Kalad nimelt ujuvad siit nendest avaustest sisse. Kuhu mu käsi praegu läks? Ja nad on siin kuskil keskel. Ühesõnaga ujuvad siin ringi ja nad ei leia väljapääsu,  teed uuesti. Nad ei oska siit väravast tagasi minna. Käsmu lahte paigutatud kadiskad kinnituvad pealiinile. Pealiinil on kokku 10 püügivahendit. Kadiska märkamiseks ja kontrollimiseks on igal püügisel oma ujuk,  millega saab kadiska veest välja tõmmata. Kadiskaga püük võrreldes näiteks võrgupüügiga,  kus sa pead lisaks sellele, et sa neid merest välja tood,  neid sealt ka võrgus tundide kaupa harutama. Kui sul on võrgus näiteks neli-viissada ümarmudilat Kadiskaga püük on ääretult lihtne, raputab kala välja  ja kõik ja ta on ka äärmiselt odav. Ning tal on üks eelis veel. Lisaks sellele, et ta on äärmiselt odav Saab temaga püüda ka praktiliselt igalt poolt. Mõrra jaoks peab olema enam-vähem sobiv põhi. Võrgu jaoks peab olema. Väga hea ilm ja jälle sobiv sügavus, aga  selle kadiska võib lasta põhimõtteliselt igale poole. Ja üks peamisi selle projekti eesmärke. On ka vaadata seda, et milline on selle erinevate püügiviisidega. Kaaspüügi osa. Ehk siis, mis kala veel tuleb just, sest eesmärk on ju välja  püüda just nimelt. Seda. Võõrliiki. Ning soodustada selle püüki, aga samal ajal mitte koormata  liigse uue püügikoormusega meie kohalikke kalaliike. Aga kadiske eelis on see, et nagu jälle,  nagu siit karbist ka näha on, kalad püsivad elus  ja soovimatu kaaspüügi saab elusalt tagasi lasta. Nõnda me välistame sellest hetke, kus meil tekib soovimatu kaaspüük,  millega ei ole suurt midagi peale hakata. Kuidas tundub, on siin ka kedagi? On küll. Mõned on olemas. Üldse nüüd suveharjaks on kala tunduvalt vähemaks jäänud,  et umbes kuu aega tagasi oli. Oli ka niisuguseid kariskuid, mille saab ühte ämbrisse ära  ei mahtunud. Tema ongi ümarmudil ja pärit on ta algselt Musta mere  kandist kui me õpiksime teda püüdma õigemini püüda teda ei  olegi nii raske, kui me peaksime temast lugu kui söögikalast  siis läheks meil koos palju lihtsamini. See, et praegu järjekindlalt igal nädalal suvel mudil jääb,  nendesse püünistesse viitab. Teda on päris palju, kas on teada ka seda,  et kui palju meie kalurid üldse püüavad Eestis tegelikult ei ole,  on ametlikud püügiandmed. Ja selle järgi näiteks 2016 aastal püüti neid umbes 90 tonni. Aga noh, tõenäoliselt satub teda püünistesse tunduvalt rohkem,  aga ta lihtsalt lastakse tagasi, kui ta eluvõimeline kala on,  sellepärast et temal ei ole turgu otsest ma tean,  et Nasva kalurid müüvad teda küll kuhugi,  kas Läti või Leetu, aga, aga aga enamusel kaluritel ei ole  selle kalaga suurt midagi peale hakata ja see ongi  võrdlemisi kurb, sest tegelikult kalana ei ole tal ju viga. On ta siis üks õige kala ka kõlvata, süüa. Ei, no süüa ta muidugi sünnib, ainult et noh,  ütleme ausalt öeldes Meil ei ole harjumus sellist kala süüa. Ja tähendab suitsetada, praadida. Ma tean, et tehakse siin, noh, ütleme, tarretisse pannakse,  tehakse konserviks teda noh, ikkagi katsetajaid on olnud  ja tundub, et tehakse päris palju erinevaid asju. Täiesti kannatab teha ja maitse üle ei saa üldse kurta,  tähendab, maitse on täitsa hea ahven, aga peaks ütlema,  et on võrdne. Seni, kuni tal ei ole tekkinud korralikult turgu,  seni ma arvan, teda ka vähemaks ei jää. Sest musta mere kogemused on näidanud, et tegelikult teda  õnnestub välja püüda üsna edukalt. Näiteks tema. Loodusliku levila piirkonnas on ta kvoteeritud kalaliik just nimelt,  et vältimaks tema ülepüüki Kui levinud on ümarmudil meie rannikul? Jõudis ta meie juurde siin umbes 18 20 aastat tagasi. Ja esimene kord püüti ta Pärnu lahest ja nüüdseks on ta juba  levinud täielikult üle kogu Eesti rannikumere  ja vähe sellest, eks ta ronib juba ka magevetesse,  et näiteks meie instituudi läbi viidavates lõheliste,  et koelmulade seiral on välja tulnud, et juba päris mitmesse  forelli või lõhejõkke on ka juba ümarmudilat sisse ronimi. Aga millega seda seletada, et mudilad on  nii hästi meie rannikuvetes levinud Eks ikka meie tiheda laevaliiklusega Läänemeres Läänemeri on  ikka üks tihedama laevaliiklusega meri meresid üldse  ja meie instituudi merebioloogid on kenasti näidanud,  et ümarmudila leviku Kiirus on suhteliselt hästi seotud sadamatega,  et pilsivetega nad on pea siia Läänemere basseini levinud  ja pilsivetega nad ka väga kiiresti siin Läänemere basseinis  laiali levisid. Ümarmudil ei ole mitte ainult Eesti rannikumere probleem,  ta suhteliselt võib öelda, vähemalt põhja poolkera puhul,  et ülemaailmne probleem, tema peamine kahjulik mõju on  eelkõige toidu konkurents. Ümarmudil suudab toituda nii vähilaadsetest,  sööb hea meelega ka karpe, seega on nad konkureerivad  üheaegselt näiteks nii nii siia kui lestaga. Ja teiste pentustoiduliste kalade. Aga, aga eelkõige ma näen, et kes, kellega ta kõige rohkem konkureerib,  on meie kohalikud mudilad eelkõige musta mudilaga. Ja, ja sest et nende ökoloogiline nišš on suhteliselt sarnane. Ja lisaks kõigele on ümar mudil eelkõige isased ümar,  muide erakordselt agressiivsed oma pesa kaitsel. Nad ründavad endast mitu korda suuremaid kalu,  nad tõrjuvad neid pesast eemale. Ja seega nad, kui nad on nagu väga tihedalt levinud  ja uuringud näitavad, et nad võivad ikkagi olla merepõhjas  üsna tihedasti. Siis võivad nad niisugused väiksed territoriaalsed,  meie kohalikud rannikumere, kalad nagu võlga  või või mustmudil kenasti kenasti välja tõrjuda. Kas on mingi tingimus ka, kuidas Eesti kaluritel tekiks huvi  ümarmudilapüügi vastu, mis tegema peaks? Kalurid loomulikult oleks huvitatud sellest,  et seda kala kuhugi läheks ära, tähendab,  et ta suudaks selle ära anda, sest täna on ikkagi probleem see,  et selle kalaga pole suurt midagi peale. Kui tekiks niisugune võimalus, kus seda kala rohkem kasutada  kas siis kasvõi näiteks kalajahu tootmiseks või,  või, või siis ka miks mitte inimeste söögiks. See võimaldaks kindlasti paremini meil meie oma rannikumerd majandada. Nüüd tuleb püügikoha ja püügivahendi järgi kalad liigikaupa  üle kaaluda ja kirja panna. Mida nende andmetega. Saab hakata selle põhjal saabki hinnata seda,  et milline on selle püügiviisi mõju teistele kalaliikidele  võrreldes ümarmudilaga, et nagu me neid terve ühe jada  analüüsi pealt näeme, et kui siia ämbrisse sisse vaadata,  on emakalasid üllatavalt palju. Nii et, et üks oht, mis alati iga uue püügiviisi  juurutamisega kaasneb, on see, et Me lisaks sihtliigile  püüame ka teisi liike, mille püügikoormust me tõsta ei taha  ja selleks ongi niisugused teadusuuringud,  vajalikud kalandusteadus selleks ongi, et,  et kalurid ei peaks ise katsetama, vaid meie teeme seda  nende eest ja saame välja pakkuda siis vastavalt,  et äkki äkki sobiks niisugune püügiviis,  et lõpuks saab siis vaadata, kas kadiska  ja ka mõned teised püügivahendid sobivad,  et mudilat just kätte saada. Ja need kadiskaga püütud emakalad, ogalikud  ja ahven saavad tagasi Käsmu lahte. Sookurg on soode ja rabade lind, kes tuleb Eestisse pesitsema. Esimesed kurepaarid saabuvad juba veebruari lõpus,  märtsi alguses. Kohe hõivatakse pesitsusterritoorium ning üsna pea  alustatakse ka pesaehitusega. Pesapaigaks valivad nad lagedama koha. Nii on lihtsam ohtu märgata. Sookurg ei ole eriti osav ehitusmeister. Pesamaterjaliks kasutavad pilliroogu pesalohk,  vooderdatakse sulgedega. Tavaliselt muneb emaslind kaks peežikat muna. Mai lõpuks on pojad koorunud. Sookured on pesa hülgajad. Pojad on valmis maailma avastama kohe pärast koorumist. Päeval käivad põldudel ja niitudel toitumas  ning ööseks lähevad pesapaika tagasi. Jaanipäevaks on poegadel kena sulerüü seljas kuid nad ei ole  veel lennuvõimelised. Just siis, juuni lõpus algab minu suve üks lemmiktegevus. Kell on kuus 13. Ja hetkel me suundumegi siis. Üle vaatama põllulappe soolapikesi et leida sookurepoegi. Ja kui me nad kätte saame, siis paneme ka rõngad jalga. Jooksime autost välja, aga ma ei saanud kohe alguses  kaamerat käima, aga jooksin ära, kaks poega oli hetkel,  et mul sõber otsib teist hetkel. Et teine on kuskil rohu sees veel aga mina sain ühe kätte. Jes ja teise poja leidsime ka nüüd ülesse. Ehk siis täna saavad rõngad jalga. Kaks pisikest sookurepoega. Rõngastamine on lihtsaim viis saamaks teada lindude rändeteid. Me paneme Eestis sookurepojale rõngad jalga  ning jääme ootama taasvaatlusi lõunamaalt. Rõngad linnujalas on kui ID-kaart meie rahakoti vahel. See on isikutunnistus, mille järgi alati isendi  identifitseerida saab. Nägemist, minge, minge sinnapoole, sinnapoole,  minge, minge. Minge, minge, minge nüüd. Teil ema on seal? Nad paistavad pisut segaduses olevat, et  mis rõngad nad nüüd endale jalga said, et. Ilusad jalakaunistused. Nägemist. Head teed. Juulikuuks on pojad lennuvõimelised, vanematega võetakse  ette juba pikemaid toiduretki. Toiduvalik on sookurel lai putukad, marjad,  teravili ja vahelduseks mõni madu. Sügise saabudes moodustavad sookure pered suuri ööbimiskogumeid. Päeval käiakse viljapõllul söömas ning õhtul kogunetakse  rahulikku madalaveelise lahesoppi ööbima. Augusti lõpp on aeg, kus ma oma varjetelgi jälle üles sätin. Sain nüüd oma telgi püsti. Võtsin telgi seest vee ära ja panin roogu natuke uuesti peale. Ja nüüd ma siin istun siis sees, õnneks ei ole veel,  ei ole sellel ajal ühtegi kurge tulnud. Miks õnneks sellepärast, et kui nad oleksid tahtnud maanduda  ja ma siin tööd teeksin, siis ilmselgelt nad siia ei maanduks. Ja kui esimesed kurat siia ei maandu, siis ei tule  ka teised ka ja siis ma ei saagi neid näha. Ehk siis hoiame pöidlaid, et nad kohe varsti tulevad. Jalad vees, vihma käes istudes sain pildile hõbehaigrud  ja kiivitajad. Kurgi jäi kuskil. Kui nad mõnel õhtul ka maandusid, siis minu vaateväljast eemal. Päeval käisin põldudel rõngastatud kurgi otsimas  ja ka nägin. Kuid õhtul tulin, varjas tagasi alati tühjade pihkudega. Kokku on see vist nüüd 10. kord, siis kui ma tulen üldse  kurgesid passima ja seis on hetkel täpselt sama,  et tulin hommikul varjesse. Mitte kedagi ei ole ees. Mis sa teed? Kurg on tark loom ja tark lind saab aru,  et et keegi passi teda ja ega ta siin nii lihtsalt ei tule.
