Teadust kõigile algab arutelu teemal, mida mina peaksin sööma ja loodame, et jõuame siis ka mingil määral kujundada isiklikku toidutabelit toidusedelit inimestele. Tegemist on siin arvamusfestivali teadusalal. Vikerraadio teadussaate labor avaliku salvestusega, samal ajal kui siin on ka selline tavaline arvamusfestivali arutelu. Me näeme siin enda ümber, et toidu pakkumine on siin väga rikkalik. Kogusin arvamusfestivalil, saame toituda tervislikult, saame toituda, võib-olla ka. Kes soovib ebatervislikult, see on täiesti võimalik. Ja toitumise teemat olen kutsunud arutama siia teadusalale kaks teadlast. Üks teadlane, minu kõrval on Elin Org. Kes on Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu vanemteadur. Just nimelt Genoomika, aga mikrobioonika alal. Räägi natuke, milles seisneb sinu teadustöö täpsemalt? Tere kõigile ja mina töötan Tartu Ülikooli Eesti geenivaramus kus nüüd alles tegelikult septembrist alustame selle mikroobi oomika uuringuga. Kui ma seni olen peamiselt enne oma järeldoktorit tegelenud genoomika alaga uurides, siis millised geneetilised faktorid mõjutavad inimese genoomis siis erinevaid haigusi ja nüüd siis piimas viimase viie aasta jooksul olema, siis läinud edasi oma uurimustemaatikaga ja, ja uurin submeie meie organismis peamiselt meie soolestikus, erinev elavate erinevate mikroorganismide. Mõju tervisele. Et kuidas siis need miljonid mikroorganismid, keda me kelle keda kollektiivselt kutsume mikrobioomi, kas ma pean nüüd ei ole helliame. Küsime inimestelt, kas elion kuulete? Ei kuule taga ja kuuleb, et kuidas siis erinevad need miljonid mikroorganismid, kes meil elavad organismis mõjutavad meie tervist. Ja minu teisel küljel on teadlane psühholoog Uku Vainik, kes on siis tulnud meile siia arvamusfestivalile, lausa Kanadast, Montraalist ja aitäh kutsumast. Seal on siis niisugune uurimisasutus nagu Montreali närvi neuroneuroloogiainstituut. Mis asutus see selline on? See on üks üsna vanaasutus asutas ei olnud juba pea sajand tagasi eesmärgiga aidata inimestel ajukahjustusest üle olla revolutsioneerinud ajukirurgiat. Aga vaikselt on see asutus laienenud ka näiteks ajukuvameetoditele ja üldse inimese käitumise uurimisele. Sest ja nii olen ka psühholoogi sinna kampa võetud, et uurida erinevaid käitumispõhjuseid, sest ehkki käitume meie vaatame käitumisest kokkuvõttes midagi on seal ajus peidus. Ja sina oled uurinud just siis ka muu hulgas seda kuidas inimese iseloom või isiksuseomadused, kuidas seda teaduslikult nüüd öeldaksegi, kuidas see mõjutab meie siis toitumise alaseid otsuseid nii-öelda ka üldiste tervisealaste käitumise seas ühe osana? Jah, et mina leian, et see on hästi huvitav, et meil on kõigil enam-vähem sama valikuvabadus süüa kõike, mis keskkonnas pakutakse. Kuid osad inimesed teevad ühti otsuseid ja teised teisi otsuseid, et kuskilt tulevad need otsused. Ja tõenäoliselt siis ajust. Ja ma üritan aru saada, mis on need siis psühholoogilised mehhanismid mis siis inimese varieerub. Et ütleme, et üks inimene, kes on meie praeguses keskkonnas, on disedame, teine kõhnem, et mille poolest need erinevad. Ja ja, ja mis me näeme, on kaks põhilist mehhanismi, on esiteks inimesed, erinevalt sellest, et kui suurene toidutung, kui väga neile meeldib näiteks selline rasvane või magustoit, et osad inimesed on valmis rohkem selle nimel vaeva nägema noh siis näiteks laborisse tähendab seda videolt natuke nuppu vajutada. Aga päriselus see tähendab seda, et nad on lihtsalt nõus kiiremini toidunime kohale ilmuma. Ja vanasti see väga kasulik mehhanism, et kui te mõtlete, ütleme 1000 aastat tagasi, siis ei olnud sellist asja, et me saame siin osta jäätist ja sealt kuskilt osta kräppi. Et pigem toit oli niimoodi aeg-ajalt saadaval sügisel hästi palju. Kevadel polnud üldse seda näidatud põnevalt ära, et kui kevadel on sellist kütti, ütleme, külaühiskonnas toidulangus siis üheksa kuud hiljem samas külas on laste sünnitatud laste arvu langus mis näitab seda, et kui naistel on vähe süüa, siis kaal langeb üsna Dianiga risti rasedaks. Ja kui nüüd kui eta nüüd, et et ühel naisel on suurem toidu tungete hangib ka siis, kui teisiti ei leia nii palju siia, tema hangib rohkem süüa siis need geenid lähevad edasi. Et see toidud on ka meid aidanud edasi minna. Selles mõttes teie kahekesi tasakaalustada ja omavahel meie teadlaste seltskonda siin. Elin, sina uurid seda, et mida inimene tahab Süüa tänu sellele, et tal on või mida inimesel on vaja süüa tänu sellele, et tal on teatud teatud mikroobid kõhus ja Uku, sina uurid seda, mida inimene tahab. Süüa, mida ta ei taha süüa, vaatamata sellele, kas talongikruvid kõhus või millised mikroobid tal kõhus. Aga meie oleme siia nüüd kogunenud ka selleks, et meie publiku, ehk nagu siin arvamusfestivalil öeldakse, osaliste seast ka küsimusi kuulda ja neile ka vastata, nii et kui teil vähegi tekib nüüd ka meie siin jutu käigus mõni küsimus millele soovite saada vastast, siis tõstke käsi püsti ja meil on mikrofon olemas, millega saab saata siis ka oma küsimusele, mille läbi oma küsimuse siis kuuldavale tuua. Nii, aga räägime nüüd natukene nendest kõhu mikroovidest ja nende nende seostest siis sellega, et et kuidas nemad siis mõjutavad seda. Meie elu, kuidas anname võib-olla ka sellise populaarteadusliku ülevaate sellest, et kes meil siis elavad ja, ja ja tuleb välja, et lausa isikupärane, on see seal mikroobide kooslus meil. Jah, see on tõesti tõsi, et kui veel paarkümmend aastat tagasi arvati mikroobide eest, et nad on väga halvad ja neist tuleb lahti saada, et nad on, põhjustavad halbu haigusi, mida me kõik oleme kuulnud et on vaja ja hakati siis hoogsalt tarbima antibiootikume nendest mikroobidest lahti saada, siis nüüd viimase aastakümne jooksul on, on just nimelt tänu selline tehnoloogiline revolutsioon, mis on siis see, mis annab võimaluse mikroobe enam mitte kasvatada, kultiveerida väljaspool organismi ja neitsi kirjeldada läbi mikroskoobi ja vaadata, kuidas nad kasvavad, vaid tehnoloogia on lubanud siis uurida mikroobide DNAd ja tänu sellele on siis tõesti nii, et meie teadmised meie organismis elavatest mikroorganismidest tohutult laienenud. Nüüd teame, et me meil, meis elavad igal pool mikroorganismid kõige suurem nendest kooslus elab meie soolestikus. Meil igalühel on vähemalt 1000 1500 erinevat liiki mikroobe ja neid mikroobe massilt väga palju, nii et kuni kaks kolm kilogrammi, nagu teine organ on öeldud, asub meie soolestikus, mis on sama sama raske kui meie aju. Ja ja mikroorganismidel on väga, väga, väga suur roll meie meie organismi arengus, alustades siis meie kohe kui me sünnime kuni tegelikult nüüd välja, eks ole, meie vanaduseni ja, ja järjest enam on tõendeid, kuidas siis need mikroorganismid mõjutavad siis meie meie tervist ja heaolu. Ja, ja neid me oleme kõik väga unikaalsed oma mikroorganismidest, nii et tegelikult kõik, kes me siin istume, meil on täiesti erinev mikroobikooslus ja seetõttu siis võib öelda, et väga paljud faktorid mõjutavad nende mikroobide elutegevust, meie soolestikus, kõige suurem faktor on toit ja see on sellest, millest me siis täna siin arutelus ka räägime. Ja, ja, ja sellised esimesed teaduslikud uurimustööd nüüd peale seda, kui saadi teada, et on tõesti, meil elab erinevaid, väga palju erinevaid liike, mikroobe, et selline mikroobikooslus on tegelikult meie sellise lääne ühiskonna arenguga ja toidu muutumisega väga tugevasti mõjutatud olnud viimase kuue 70 aasta jooksul ja nagu me teame, meie toit on väga suuresti mõjutatud olnud tehnoloogia arengust ja nii edasi, et me ei söö enam sellist sellist toitu, mida meie esivanemad sõid. Ja need mikroobid, kes meil selles soolestikus on elanud, on elanud miljoneid aastaid ja nende evolutsioon ei ole nii kiiresti suutnud muuta, ehk siis tegelikult võib öelda, et teadus teadustööd järjest enam näitavad seda. See toit, mida me sööme, ei ole tegelikult meie soolestikus elavatele mikroobidele see, mida nad on tegelikult sajandeid saanud ja seetõttu ei saanud oma tööd teha. Miks on meil soolestikus mikroobe vaja, on, on väga erinevad põhjused. Üks kõige lihtsam põhjus, mida ilmselt enamik teist teavad, aitavad mikroobid. Igal mikroobid on ka oma geneetiline materjal, et kui meil on umbes mikroobirakke nagu öeldud, umbes 10 korda rohkem kui meie enda rakke, siis mikroobid genoomsed. Kui me vaatame mikroobide geene, igaüks kodeerib, nad on elusorganismid, nad paljunevad, neil on samamoodi oma genoom ja, ja kui need liigiliselt on nii palju, siis on arvestatud, et umbes 500500 500 korda rohkem on neil genoomis geene kui meie enda genoomis. Nii et võib öelda, et, et me ei ela nende Nikroobidega, ei ole nendega elanud niisama, et neil on mingisugune funktsioon ja väga tähtis funktsioon. Et nende genoomis olevad nende genoomid toota meile molekule, mis aitavad meil siis seedida selliseid toitaineid, mida meie enda genoomis ei ole, ehk siis ensüüme mida näiteks kompleksseid süsivesikud, mis on siis kiudaineterikas toit, mida meie enda organism ei ole võimeline seedima ja kui meil neid mikroobe ei ole, siis me lihtsalt teame nendest toitainetest ilma. Ja me me ei saa neid vajalikke toitained, võib-olla pärast räägime täpsemalt, mis need toitained on võimu või et et need on üliolulised, meie jällegi reguleerides meie ainevahetust ja samuti ka ajutegevust, aju tööd. Selliseid uuringuid on, on järjest enam tulevad? Jaa, jaa. Mikroorganismid on väga oluline osa ka meie immuunsüsteemi arengust, et sellest on paljud kuulnud, et noh, lisaks sellele, et me toit on muutunud ka meie elustiil on muutunud, et me oleme kõik viimastel aastakümnetel elame puhtuses. Me armastame puhast elamist. Me armastame puhas toitu. Me säilitame puitu, eks ole, külmkapis ja me ja toitlen ütles, on säilitusained ja nii edasi, et need kõik, see on tegelikult seda mikroobikooslust vähendanud, et kui nüüd võrrelda selliseid vaid, kes elavad veel näiteks Aafrikas või kuskil sellises ühiskonnas, kus kasutatakse sellist traditsioonilist elamist, kus ei ole jõudnud see lääne ühiskonna puhtus ja, või antibiootikumide rohtude kasutamine, siis nende mikroobi mitmekesisus on, on, on kümneid, sadu kordi suurem kui nüüd meie, kes me elame sellises ühiskonnas, kus on nii muutunud toit kui kaasanitaarset tingimused ja see kõik omakorda siis on tegelikult näidatud, et viimase mõnekümne aasta või 60 aasta jooksul me oleme saanud lahtu küll Nahkus haigustest, mille põhjused on ka olnud, erinevad mikroobid aga, aga alle jää aga nende asemele on siis on siis tulnud sellised haigused nagu nagu kõrgvereneed, südamehaigused, eks ole, rasvumine, diabeet, me näeme järjest rohkem kaja, kuuleme, kuidas ka Eesti ühiskonnas on tegelikult need, need sellised sellised haigused järjest enam enam võtavad võimust ja, ja ühe hüpoteesina on siis seal taga ka leid. Tanaliselt osalevad mikroobid. Kas teie nii, Tartu Ülikooli, Eesti geenivaramus ju uurida ka neid mikroobe ja leib, mikroobide genoome just, kuidas täpselt te neid uurita Misso uuringuid te teete, kas nii-öelda eesti inimeste mikrobioomi on? On juba selge? Mul on väga hea meel, et me, me, meil algab, see uuring, et me ei ole siiamaani uurinud, et siiamaani oleme vaadanud, millised on just meie enda genoomi, need muutused, mis mõjutavad meie tervist. Aga nagu ma rääkisin ennem, siis meie genoom meiega koos elab veel tuhandeid miljoneid muud muid genoome ja on ilmselge, et seda on vaja uurida, nii et alates septembrist on meil algamas üks uuring, kus siis Eesti geenivaramuga liitunud Inimesed on võimel võimalik selles uuringus osaleda, kus me siis vaatame peamiselt soolestiku ja ka ja ka suu mikrobioomi kooslust ja üritan neid just nimelt siduda meie enda genoomi andmetega ja vaadata, mismoodi siis need kaks genoomi on omavahel integreeritud ja kuidas need siis mõjutavad meie tervist. Ja, ja, ja, ja mitte ainult mitte ainult siis teatud haigusi, vaid samamoodi mikroorganismid osalevad väga suuresti ka ravimid. Metabolismi is, et kuidas teatud ravimid, ravimid mõjuvad meile tänu sellele, milline meie mikroorganismide kooslus meie soolestikus on. Selge, nii et tegelikult selline põhiline uurimistöö Eesti kohta seisab veel ees. Aga Uku, sina oled nüüd uurinud, ma ei tea, kas Eestis või Kanadas juba küllalt mõlemal pool seda, kuidas inimese iseloom tema toiduvalikut mõjutab ja kuidas toidutungist avaldub. Räägi oma uuringutest natuke. Jah ma siin kiiresti jõudsin juba pool oma uurimisteemasid ette uuristada. Et jah, et toidutungi saab jah, põnevalt mõõta ja oma laboris näiteks proovin võrrelda erinevaid viise, kuidas toidud ongi mõõta kas mõne tähelepanukatsega või reaktsiooniajaga paluma inimesel pigistada, et kui tagada midagi, tahad, mida pigistada sellist haardejõuaparaati. Nii see on põnev katse. Kuidas sellest siis? Selle pilti ja siis sa küsida, et kui väga sa seda tahad näitajatele näiteks banaanipilti näitad talle, ütleme koogi pilti. Ja siis võrdleme erinevad inimesed, kui suured nende vahe näiteks kahe pildi vahel, et mõni mõni inimene tahab võrdselt banaani või kooki, teine tahab kooki kindlasti palju rohkem kui banaan. Mida kõvemini pigistab, seda, seda rohkem tahab. Ja näiteks noh ja siis inimesed erinevad selle poolest, et kui ma ütlesin, et see on mehhanism, mis on kunagi olnud kasulik. Aga nüüd, kui toit on kogu aeg saadaval, hakkab see tegema meile karuteene. Et kuidas sellega hakkama saada, et et ajuinstituudi uuringutest näha, et toidutung asub sellistelt emotsioonikeskustes evolutsiooniliselt natuke vanem mis on ka kindlasti kõikidele rottidel hiirtel olemas. Eestis teine mehhanism, millega oma toidutungisid hallata, et iga kord ei peaks kooki sööma. Õieti kui ma istun lauda, ei ole kohe viisakas sööma hakata vaatama, mis teised teevad, on inimese e saju trühmantaal koerteks. Psühholoogilises mõttes nimetatakse enesekontrolliks, et, et kuidas ma oskan oma toidutungi hallata, planeerida kas ennast pidurdada või näiteks kama keskkonna disainida. Nii, aga siit tulevadki juba praktilised soovitused. Jõuame juba nendeni. Kui me nendeni jõuame, siis ma arvan, et meie inimesed, kes siia on kogunenud, sooviksid ka ehk kuulda. Ma oletan, et inimesi on siia toonud ka mõnes mõttes selline isiklik, isiklik tervise, tervisliku toitumise soov. Jah, et kui inimesed avastavad, et natuke liiga palju kelleltki kogunenud, siis kõige siukene lihtsal viisil selliseid ütelda, ma pean vähem sööma okei või vähem sööma. Aga siis, mis siis teha? Et meie käitumist mõjutab ka keskkond, kus me oleme ütleme, kommi kaustad endiselt laupäeval alles, aga ma üritan oma kätt siis piitsutada, et me sinna ei läheks. See võimalik, mis on ikka väga raske selline klassikaline dieedipidamine. Et uuringud näitavad, et oluliselt lihtsam lähenemine on oma keskkonda ära muuta. Et need ahvatlevad asjad ei oleks meil üldse jõuakski meie tähele panna skand silme alt ära, siis On see palju vähem meil peale käiv. Ehk siis miks ma, kui keegi soovib abi, siis ma soovitan teha oma kodu selliseks, kus oleks nii-öelda tervislik variant. Porgandid ja pähklid. Kurgid oleks nagu see esimene valik ja siis aeg-ajalt shokolaadiga süüa. Jäätist pole kindlasti keelatud, aga see oleks nagu raskemini kättesaadav. Niimoodi mitte seitsme luku taga võib olla ühe luku taga. Ja see oli nüüd selline nõu, mis võib-olla kõlbab kõigile. Aga kui sina oled nüüd uurinud seda, et kuidas inimese iseloom tema toidu tahtmisi ja valikuid suunab, kas oleks kasu ka võib-olla, kui inimene teeks mingi psühholoogilise testi määrab ära oma isiku omad, tänapäeval on ju väga levinud see viie suure isikuomaduse selline skaala. On ka teisi, eks ole. Selliseid psühholoogilisi teste, kus oma isiksuse omadusi ja, ja, ja iseloomuomadusi saab ju testida. Ma hiljuti just vaatasin ka, kasutades geenivaramu andmeid, et kas on erineva, kui mõtlen inimesed, kes kõigil on kehamassiindeks üsna kõrge. Et kas see on niisugune yks isiksuse tüüp, kellel mitu isiksusetüüp ja tuli välja, et seal ei leidu siukest selget, mitme isiksusetüübi mustrit, et ma arvan, et need soovitused, ma räägin nagu sobivad kõigile. Selge, nii, et see toidutung on täiesti omaette skaala seal teiste omaduste kõrval. Jah, sõltumatu. Ja, ja siis kui nüüd rääkida keskkonna muutmisest, siis alati võiks ka üritanud muuta oma üldist keskkonda, mis seal kõik on saadaval, et et sageli me ütleme, tervisesoovitused on sellised, et tee seda ja tee toda ja siis on nagu pannakse vastutus selle elluviimise eest inimesele. Aga noh, me oleme igatahes ei jaksa kogu aeg mõelda, mida me teeme ja mida me sööme, tahaks niimoodi rahulikult ringi toimetada ja oma tööd teha. Ma leian, et ka üldiselt riiklikul tasandil, kui on võimalik, siis oleks hea teha keskkonda suunad selliseks, mis suunaks rohkem tervislikumalt käitumine käitumisele. Nii tasandil kui me siia nüüd jõuame, siis täpselt see ongi niinimetatud see suhkrumaks millest meil on siin väga palju juttu olnud ja mida soovitatakse. Takse üha kehtestada. Mida sa sellest arvad, kas see on ka see keskkonna tingimus, mis, kui me vaatame toi, limonaad on nii kallis? Me jätame täna limonaadi vahele. Põhimõtteliselt see võib töötada, et ma olen vaadanud hästi vahvad andmed, kui võtad statistikaametist Eesti kehamisse, indeksid alates 90 kuni 2015 ja ütlevad, Eesti reaalpalgajooned käivad hästi vahvad nagu sama sammu. Et kui 90.-te alguses tuli talongikriisis inimeste sissetulekud vähenesid ja Ülle Kaljuste arv ka vähenes ja siis läks elu läks paremaks. Me saime oma majanduse jaole jalule ja siis hakkas meie sissetulekud tõusva kehampsin, eks hakkas tõusma. Ja teine niisugune väikene auk käis just 2008 finantskriisi ajal. Aga sealt tuli palju kiiremini välja. Ja kui panin kolmandaks jooneks, panime veel suhkrujookide tarbimisse, käis täpselt sama rada. Et jah, on näha, et, et maksupeale siis inimesed hakkavad vähem tarbima, kuid peab olema väga ettevaatlik. Sest. Me hakkame tulema olukorrast, kus kõigil inimesi olnud toitu saadaval ja kui me mõnedel inimestel võimaluse ära toitu osta, siis seal on ka halb trikk oleks see, et ma arvan, et see maksuraha tuleks jagada tervislike toitude odavamaks tegemiseks. Et siis inimestel ei tekiks kokkuvõttes mitte ei tekiks vähemalt ligipääsu üldse toidule, vaid et lihtsalt suunata neid eelistama teatud toiduaineid. Nii et mitte mitte ainult suhkrut reguleerida. Ma saan aru, tegelikult ma lugesin, sinu arvamus kirjutasid ka eelmise sügise kunagi ilmunud Postimehest ja seal sul oli vist päris selline põhjalik plaan või vähemalt põhjaliku plaani plaan, kuidas seda maksusüsteemi toidualal reguleerida Eestis? Jah, räägi sellest. Põhimõte oleks siis see, et kõht, mis sa teatud mahutavusega ei muutu, mis toidu puhul on muutunud, nagu siin kolleeg mainis, on see, et toit muutub, on muutunud kalori tihedamaks, et ühe grammi kohta saab rohkem energiat. Ja see on jälle küti-korilase väga mõnustada, sai siukse suure paugu toitu sisse, sest nüüd mõneks ajaks hooleta. Aga meil on sama instinkt toppida kõht seda tihedat toitu täis. Ja nüüd, mis mina maksustaksime, makstakse näiteks seda, et mida toiduti energia, tihedama toit, te kõrge võiks olla max. Ja siis samamoodi korrigeeriks seda selle, et kui palju see toitained on, mida toitaineid tihedam, seda madalamaks. Ja siis ühe otsa asjatult maksu alla, siis teise otsa asjata selle võrra odavamaks. Ja kokkuvõttes inimesed energiast ilma. Aga võib-olla siis eelistused suuname toitaine tihedama ja energia hõredamalt toitudele. Ja, aga kuna meil veel nii keerulist maksu ei ole ja võib-olla ei tule ka, et siis võib-olla need, kes tahaksid ise nii-öelda ilma maksuta oma toitumist reguleerida, siis mida nad seal sildi pealt peaks vaatama, see energiatihedus, noh, see on siis kilokaloreid grammi kohta, eks enam-vähem. Aga mis see toitaine hõre tähendab, vastupidi, energia hõredus ja toitaine tihedus on hea. Sageli on mõistlik eelistada siis täisväärtuslikke allikaid. Kindlasti palju taimset ja kindlasti kvaliteetset liha, natukene. Need proportsioonid on tervise arengu instituudil hästi paigas toitunud ees. Uus püramiid on minu arust üsna mõistlik. Et ma arvan, et kui üritada juba sellel püramiidil oma toitumine vastavaks ajada, siis see on ju päris hea. Selgelt küsima nüüd Elini käest ka mida, mida mikroobid näiteks võiksid arvata suhkrumaksust? Ma arvan, et mina soovitaksin ja ma arvan, soovitaksin toita neid mikroobe sellise toiduga, nagu ma rääkisin, nad on harjunud sööma. Kas tahan kuulda, su ei ole, kuulda, on, on ehk siis lihtsuhkruid mikroobid väga ei taha, on teatud suhkruid, ma olen enda eelnevalt uurimustes teinud küll hiirtega tegemist rohkem ja vaadanud niimoodi kuidasmoodi siis selline lääne ühiskonna toit. Me Ameerikas töötades oli see siis nagu Big Mac eine, kus sul on siis rasvane hamburger koos suure kokaga. Kuidas see siis mõjutab hiirte mikrobioomi ja mõjutab väga palju. Ja just nimelt on see, et seal oleneb ka geneetikast, et iga iga iiren geneetiliselt erinev nii meie katses oli, nii nagu me kõik oleme geneetiliselt erinevad ka ühesõnaga, mida mikroobid tahavad, mikroobid tahavad just selliseid toitaineid, mis jõuaksid siis sinna alla seedetrakti, ehk siis meie jämesoolde, kus on kõige rohkem mikroobe. Kui me sööme lihtsuhkruid ja neid samuseid, neid sama samasid lihtsuhkrute ka suhkrujooke siis need kõik Coca-Colat ja selliseid, ühesõnaga seedimine on väga kompleksne, see hakkab meil meie seedetrakt on väga pikk kõik ja, ja, ja toitained hakatakse osasid, eks ole, seedib juba suus, siis on maos maa ensüümid ja nii edasi, et kõige rutem lähevad need lihtsuhkrud meil kohe verre. Samamoodi rasvad ja kõige nüüd see, mis toidab, meie mikrobioomi jõuab, siis peab jõudma, see toit peab jõudma alla meie siis soolestiku viimasesse osasse, jämesoolde, kus siis kõige rohkem elab mikroobe ja miks meil vaja neid toita on, ega need mikroobid, nagu ma püüdsin ennem öelda ei ole meil lihtsalt kui kaaslase tehiskaaslased, keda, kes kas on või ei ole. Et mikroobid omakorda siis toodavad meile selliseid kuule, mida on vaja meie immuunsüsteemi arenguks, mida on vaja meie, meie reguleerides meie ainevahetust ja, ja, ja sellised toitained on näiteks kiudainete rikk, kas Toyota, mis on, kus on nagu vanasti tehti palju taimset toitu, kus olid või rafineerimata komplekssed suhkrud, mis on siis erinevatest puuviljades ja juurviljades. Ja just nimelt siis neid nimetatakse teadusmaailmas, siis sellised, sellised komplekssed suhkrud, mis jõuaksid alla mikroobidele, toidaksid siis mikroobe, kes omakorda siis oleksid võimelised meie organismi toitma selliseid molekule tootma selliseid molekule, mida meil on vaja. Et ennast hästi tunda. Ja need komplekssed suhkru sisalduvad, siis tuletame veel meelde, millistes toitudes. No neid on erinevaid, neid kiudaineterikkad, toidud, nokk, juude teraviljatooted, eks ole, kus on, või siis sellised sellised sellised jahutooted ja mitte ei ole rafineeritud jahu, vaid on koos, kus on siis koos selle kestaga siis siis erinevad oad näiteks väga palju uba, ubalisi, herned, oad, kus on palju kiudaineid sees. No tegelikult meie ju jutuajamise teema on siin, et mida just mina peaksin sööma, sellest on meil kuidagi, oleme suutnud nagu üsnagi mööda libine oma senisesse jutus. Ma ma võib-olla tutvustaksin ühte uuringut, milles tegelikult just nimelt see, see diskussioon siin või see pealkiri sellel sellel arutelul saiad, personaalne toit, et just nimelt aasta tagasi Iisraeli teadlased tegid sellise sellise väga suuremahulise uuringu, kus nad siit 800 inimest ja, ja mõõtsid siis veresuhkru taset nendel inimestel nädala aja jooksul iga viie minuti tagant. Ja me teame seda, et kui me just nimelt söömed oleme kuulnud sellest glüko keemilisest indeksist, et kui toit, aga kui me sööme toidu ära, siis kui kiiresti peale toitainesöömist meie glükoositase veres kasvab ja, ja see uuringust nad lisaks siis lisaks siis selle glükoosi mõõtmisele mõõtsid ja vaatasid ka, mida need inimesed söövad, kui palju nad füüsilist aktiivsust teevad ja, ja kui hästi nad magavad ja vaatasid ka soolestiku mikrobioomi ja mida nad siis selles uuringus nägid, oli see, et, et sellised ühtsed normid, mida öeldakse, et tuleb süüa kindlaid toitaineid, et see mõjutab ühtmoodi kõiki, et kui me sööme näiteks kõik ära ühe banaani, siis meie glükoositase kõigil tõuseb, aga, aga see uuring näitas seda, et vastavalt sellele, milline oli mikro mikroorganismide kogum, soolestikus sedasi mõjutas erinevalt siis erinev toit, taine nende glükoosi taset. Ehk siis sellised normid nagu, nagu ka arstide puhul või samamoodi näiteks ka ravimite puhul ei, ei pruugi olla ühed mitte sellepärast mitte ainult sellepärast et meil on geneetilised erinevused, vaid sellepärast, et meil on mikroorganismid, kes töötlevad neid ravimeid, töötlevad neid, neid neid toitaineid erinevalt. Et see, nagu ma ütlesin, et meil igalühel on oma unikaalne mikrobioom, tähendabki seda, et tegelikult Meie soolestikus elavad mikroobid, igaüks tahab, võib olla erinevaid toitaineid ja, ja seetõttu sellised uurimused järjest enam hakkavad esile tulema, kus näidatakse, et me peabki olema see nõndanimetatud personaalne toit võib-olla, mis siis meil on palju olulisem ja vajalikum kui, kui, kui kõigile ühtmoodi seda määrata. Ja nüüd ongi siis järgmine küsimus, et kui see uuring, mis septembris Eestis geenivaramus lahti läheb ja mis kestab ka võib-olla mõned aastad kui see nüüd ükskord läbi saab, siis kas on siis võimalik, et inimene tuleb teie juurde või perearsti juurde ja saab teada oma mingite mikrobioomi proovide põhjal. Et kui palju banaani ta siis võib süüa just tema ise isiklikult. No see uuring, millest me rääkisime, väga täpselt ei korda seda uuringut, see nõuab väga suurt rahastamist, sellised selline väga täpne uuringu, nagu ma ütlesin nädal aega iga viie minuti tagant, glükoositaseme mõõtmise aparaat ja nii edasi, aga kindlasti selle meie uuringu jooksul me saame väga palju infot, mis aitab meil siis selgitada nii-öelda, miks mõned inimesed miks mõnedel inimestel on tüüp, kaks diabeet, miks mõned inimesed näiteks taluvad seda rohtu paremini kui teist rohtu ja kas nad, kas neil tekivad mingid kompleks, mingisugused vaevused, kui nad võtavad vaata teatud ravimit, sellepärast et nende mikroorganismid on soolast, kus teistsugused ja, ja kindlasti suudame palju rohkem seletada seda, mida me hetkel ei ole võimeline ainult oma genoomi geneetilist materjali vaadates uurida, seletada. Aga ma loodan, et meie teadus Et me suudame teha tulevikus lähitulevikus sarnaseid uuringuid, kus me tõesti jõuame ka selle personaalse toiduna ja toitumiskatse ja need on väga keerulised katsed, sellepärast et et nagu me teame, igaüks sööb väga erinevalt ja, ja, ja, ja, ja kõiki neid väga täpselt on vaja neid jälgida. Ja see uuring, mida ma rääkisin, see oli tõesti läbi viima viidud väga-väga hästi väga suure valimiga ja, ja seda nüüd korratud ka teistes uurimas õppides ja see nõuab väga täpset dokumenteerimise inimesed, me näeme, et sellised toitumisküsimustikud ja nende vastamised ei ole olnud väga täpsed inimeste poolt, keegi väga ei viitsi igat suutäit üles kirjutada ja, ja, ja, ja koostööst siis selliste matemaatiliste mudelite algoritmidega on tõesti võimalik, ma arvan, lähiajal selliseid toitumisalaseid nõustamisi kindlasti lisaks siis anda. Aga mis nõustamist saaks praegu anda inimestele, et TEMA mikrobioon oleks korras terve? No praegu on võimalik siis näha, kuna siiamaani on mikrobioomi uuringud olnud sellised, kus tõesti on vaadatud, et millised on sellised suured erinevused teatud inimeste rühmade, kas teatud haiguste vahel on, on, on näidatud, kui inimesed on, inimestel on mikrobioomi muutused väga suured, näiteks üks, üks selline põhilised haigused on soolestiku haigused siis samuti rasvumine, tüüp, kaks diabeet, kuigi nüüd on ka väga palju selliseid uusi uuringuid tulnud seotudega, neurodega, natiivsete haigustega ka ka näiteks autismiga skisofreenia ka on näidatud, et just nimelt soolestik ja ajuga omavahel nagu räägivad, et kui me oleme öelnud, et meil on nagu sisetunne või Katfiilingiseks et meie, meie soolestik võime, sisetunne ütleb midagi, siis võib-olla see ei olegi nii vale, et tegelikult võib-olla mikroobid saadavad meile signaale, eks ole, soolestikust ajju ja ütlevad, mida me sööma peame, ma ei tea, kui võib-olla oskab seda rohkem kirjeldada neid signaale, aga põhimõtteliselt on selliseid töid näidatud, kuidas siis tegelikult soolestikus toodetakse väga palju selliseid molekule, mis jõuavad ajju ja mis omakorda siis mõjutavad ka selliseid haigusi, mida me teame, et on tegelikult siiamaani ja mis on ajuhaigus, Parkinsoni tõbi, näiteks. Et need on väga, väga huvitavad uuringud ja, ja, ja, ja, ja ma arvan, et Eesti geenivaramu andmestik võimaldab selliseid uuringuid teha ja teada saada, et kas nüüd inimesel, kellel ei ole siiamaani leidnud me ei ole leidnud nende genoomist midagi, mis võiks viidata selliste selliste haiguste tekkele, et võib-olla koostöös mikrobioomi ka suudame me öelda, et vot et, et siin on see aga, et sul on vaja tegelikult teisi mikroobe näiteks või toita neid mikroobe teistmoodi. Meie arutelu siin teadusalal pealkirjaga, mida mina peaksin sööma, läheb edasi. Aga enne seda ma enne seda Uku soovib veel midagi lisada, palun. Jah, et sa mainid siin Parkinsoni, et see on tõesti aina rohk minu labori man trepist, siis seal uuritakse Parkinsoni ja seal on ka näha aina rohkem, et parkinson tuleb kuidagi kõhust. Et Taanis tehti suur uuring, kus ma mäletan, mis põhjusel lõigati osadel inimestel, eks kõhu aju ühendab närv läbi ja siis vaadata mitukümmend aastat hiljem see seltskond, kes läbi lõigati ja neil ei ole vähem Parkinsoni. Et kuidagi see info seal liigub, aga me ei tea täpselt, mis seal toimub. Nii sa kasutasid niisugust mõistet nagu kõhuaju, nagu ma kuulsin. Ega kõhu ja aju vahel. Kuna niisugune mõiste ringleb ka tegelikult On kuskil teine tore mõte, et ma käisin hiljuti teises teadvus saates Marek Strandbergi juttu ajamas ja tema käis välja väga laheda mõtte, mida me lahkelt tema loal kordan, et et ta võiks mõelda micro bioomist kui oma lemmikloomas, kes saab igal pool kaasas, et tema eest tuleb ka hoolitseda nagu hoolitsete oma koera ja kassi eest jätkuma kõhuFlora eest hoolitseda. Ja äkki ükspäev tuleb ka toidunende reklaamid, et mitte seda kassid ostaksid vaid kõhu, flora ostaks. Ja ja Elin võiks olla selle reklaami siis autor. Ma loodan küll, et sellised reklaamid tulevad ja et me suudame oma tervist parandada läbi toitumise, just nimelt parandada meie soolestikku elavaid mikroobe. Siinkohal ongi siis meie raadiosaate osa ära lõpetada, et ma tõin siin sellised lõpusõnad, et meil olid siin labori saates täna psühholoog Uku Vainik ja genoomi uurija Elin Org. Ja mina olen saatejuht Priit Ennet ja järgmine saada siis nädala pärast ja, ja ülejärgmine kahe nädala pärast. Aga meil läheb.
