Toomas duaaremmeerumaadale tõotas naiseta elada ilma kaasata, käsud. Sai elama, sai olema. Ei võinud naiseta elada ega kaasata kasuda. Tahtis puust teha naise taru pakkust teise poole panna kuulda palgeksi, hõbedat ja iluksi. Jaga püüsin Kulde palgel, hõbe ei püsinud jääiluks. Sulas ära soolast, siis põles ära pata, pannes. Toomus toore mees madala läksega kottu kosjateele. Natukeseks neiu teele. Koosis kaasa, kolmes päevas. Võttis viies nädalas võitis žürii ostul rikka tütre Tartud haka targa tütre. Seni aga oli naine, armas naine, armas kaasa, kallis. Kui sai sülle sületäi käte peale käsilisi hakkas naista narri May teiste poolte dogi malli toomas. Tore mees, madala ei anna, mõtle muude juttu teistegi kõneda kõnele. Kuhu panen vana naise kuud, auk on teise poole mustamiisi, mujalt tuli kuri kohe õpetama. Sinna pane vana naine, siinne tõuka teine pooli, saadan ta mahla tooma. Mahla, kased, mahla, vahtrad kaela, kase alla, hauda. Sündas seitsegi sügava küünart, 10 kaeva laiaokstega Tahoolikaste mätast ega mõnusasti, et ei märka meeli, hauda, meeli, hauda, silmi, sügavust. Toomas tore mees, madala täkkis kase gaasikusse vahtra nõo nõlva pääle. Ani olla kuningapütti, kulda püüti vaskyvaadi ees eaga, heitis õlgede Elle puhkama, pani paljule, hakkas Omaakla nõude Maie vahtra vetada. Temai nisukene noorukene. Varsti vastu vaidle, May meile talus. Vast nüüd ta hari. Magus mõdu kalja astjas. Toomas Torre mees madala omalt polda pajatas äima ta täiedaari ega ihka meie mõdu. Mine kasele mäele vapraveta võtete majja. Nisukene noorukene tahtis täita meheni, eelda käia kaasa käsku mööda minna mahlamäelt tooma vahtra Vetta kuju, kann läks aga aita ehtimai paatrid põue panema. Kirstukirju külje pääle. Leidis eite tiikimas paatrit paljunutimas naine noori Nõukogude majja kaasa kohe küsima. Mida, Iikeedeetekeni, mida luutad nupukene. Söödaicel nisukene kaeban, kallis, kaasakene ei meile selga, see. Naine noori vastamai, ära nuta, eetikeni leinavad mind kaksi lärste kaksikahjukandi jääda küll, et need sind küsivad selgasinde säädivadki. Läks, aga naine minema ei enne isalt küsima. Ütte tärka taadikene, Toomas õhka põlgedel puhkab voodis pikali, tahab mahlada mäelt. Vakra, Vetta gaasikusta, kas pean mina nüüd minema magusat mahla muretsema? Me näeme, näeme. Me näeme, me ütleme, Öödo käiga, sagescum. Naine küsima emalt, emakene Ellakene, kas pean mina nüüd minema magusat mahla muretsema? Minemineminiakke nii neeme meelde mööda käi kaasa käsku mööda. Emakene Hellakeni, kui ma ka on ka see teel maha jäävad vaesed lapsed, kaksikahjukandi jada. Hoia mu ematuid lapsi. Varja mu vaeseid laps, emakene ütlemai meenejaga, mine momeni, käin käigescu jalg. Köll Su vaeseid valvatakse kõrsu kaarte, kasvatakse pesa, peengi jälle lemmi, tubaleme alla luude saavad liha juurest kala pääda, kala valt. Läks aga naine mahlamäele Varikusse vahtra veel küüdi künnilt kõnelds nadu, karja kaitsemast. Härra VR vennanaine, sinna Soedius algas, läksid karud kaardianna, kadusid viis, läks, valdab areseida, kaksi parvegaarlaiida. Kõik need veerevad suvereile kokku, saagide koguvad nisukene noorukene. See hoolinud hoiatusest ega küsinud keelemisest. Läks aga mahlale, näen kulda, pütist, püüdi, May vaskyvaadist valama. Kuuli soostaga, solina piljuloostagi labina välja veerus musta meesi, musta meesi põrgupoissi. Kirves mürgine, müriises varsi vas Ginju vabiilses hääli äkinega rõitas. Sirku laulis lepaladvas sinilindu kase kõrvallained, sirku palumai seeni, tiivad, sirgukene, vahajalga varblane. Ei, aga teada vendadele anna teada armsatele kala kuulda, mu kodu ja see naine surmatakse väga, veri valatakse. Sinitiivad sirukene pahad jalga, varblane viis, aga teada vendadele andis teada armsatele, kandis kuuldagi kodule. Kootud Uly taati veeres viisi vennakesta tegid tuule tänavas suure valge vainu pääl viisid tooma tules. Panid poisi palavas kaksi õlga, kammitsas viisi sõrmesidemes. Toomas Tulest kõneles, palavastab ajatest. Kuulge, kuulge, nooled Me kuulge, Kolga kosilased, ärge teek sarnast tegu, kui mina meeletu tegin, saatsin surma noore naise hukka oma teise poole. Võtke naine, kõigeks ei elaks. Ellakene elupäeviks.
